Kliimaministeeriumis töötav Hannamary Seli uuris TalTechis kaitstud magistritöös “Hoone sisekliima nõuded hoonete energiatõhususe direktiivi ülevõtmisel”, kuidas muuta sisekliima nõuded hoonete energiatõhususe direktiivi ülevõtmisel selgemaks, mõõdetavamaks ja paremini kontrollitavaks.

Ehituse ja arhitektuuri instituudi hoonete ja rajatiste magistriõppekava lõputöö tulemusena valmis sisekliima nõuete määruse eelnõu kavand, mida saaks kasutada Euroopa Liidu hoonete energiatõhususe direktiivi ülevõtmisel Eesti õigusesse. Kavand käsitleb muu hulgas soojuslikku mugavust, suhtelist õhuniiskust, siseõhu kvaliteeti, elamute ja mitteelamute õhuvahetust, ventilatsioonisüsteemide projekteerimist ning sisekliima parameetrite mõõtmist. Kavand sisaldab ka nõuetele vastavuse kontrollimise üldpõhimõtteid.

“Sisekliima ei ole ainult mugavuse küsimus — ruumide temperatuur, ventilatsioon, õhuniiskus ja õhu puhtus mõjutavad otseselt inimeste tervist, heaolu ning töö- ja õpivõimet,” ütles Seli. Sama põhimõtet rõhutab direktiiv.

Energiatõhusus ja sisekliima ei ole vastandid

Seli sõnul on energiatõhusus olnud Eestis seni tugevamalt fookuses ning sisekliima jäänud osaliselt tagaplaanile. Sisekliima nõudeid ei ole tema hinnangul käsitletud tervikliku raamistikuna, vaid need on laiali eri õigusaktides, standardites ja juhendites. Eraldiseisva sisekliima määruse eelnõu koostati Eestis 2021. aastal, kuid seda ei ole õigusaktina kehtestatud.

“Hoone võib arvutuslikult olla väga energiatõhus, kuid kui ventilatsioonisüsteem puudub või ei taga piisavat õhuvahetust ja saastunud või niiske õhu eemaldamist, võib ruumi siseõhu kvaliteet halveneda,” lausus Seli. “See võib muuta ruumid umbseks ning suurendada liigniiskuse ja hallituse tekke riski.”

Seli sõnul ei tasu seega energiatõhusust ja sisekliimat käsitleda vastandlike eesmärkidena. “Hea hoone peab olema korraga nii energiatõhus kui ka tervislik,” sõnas ta.

CO₂ sobib indikaatoriks

Töö katselises osas hindas Seli Tallinnas Veerenni kvartalis asuva büroohoone sisekliimat 2025. aasta mõõteandmete põhjal. Analüüs näitas, et süsihappegaasi kontsentratsiooni saab kasutada ventilatsiooni piisavuse hindamise indikaatorina. Jaanuaris jäi mõõdetud büroopinna CO₂ tase 99% kasutusajast kõrgeima ehk I sisekliima klassi piiridesse.

Samas rõhutab Seli, et üksnes CO₂ mõõtmisest ruumi sisekliima terviklikuks hindamiseks ei piisa. Olenevalt hoonest ja ruumi kasutusest võivad olulised olla ka temperatuur, suhteline õhuniiskus, peenosakesed ning muud saasteained.

Töö keerulisimaks osaks kujunes Seli hinnangul õigusliku ja tehnilise poole tasakaal — millised nõuded peaksid olema õigusakti tasandil siduvad ning millised jääma standarditesse või juhenditesse. “Kui nõuded sõnastada liiga üldiselt, on neid praktikas keeruline rakendada ja kontrollida. Liiga detailsed tehnilised nõuded võivad aga tehnoloogia arenedes kiiresti vananeda,” rääkis Seli.

Seetõttu peaks õigusakt sätestama eelkõige üldpõhimõtted, mõõdetavad parameetrid ja nõuetele vastavuse tõendamise loogika. Täpsemad arvutus- ja mõõtemetoodikad võiksid jääda standarditesse ja juhenditesse.

Magistritöös võrdles Seli kolme võimalikku ülevõtmise mudelit: eraldiseisva sisekliima määruse kehtestamist, nõuete lisamist energiatõhususe miinimumnõuete määrusesse ning üldnõude kehtestamist koos tehniliste lahenduste jätmisega juhendite tasandile. Sobivaimaks pidas ta eraldiseisva määruse kehtestamist, kuna see võimaldaks käsitleda sisekliimat hoone elutsükli kõigis etappides, alates projekteerimisest kuni kasutusaegse seireni.

Projekteerimisest üksi ei piisa

Seli sõnul kinnitas magistritöö, et head sisekliimat ei saa tagada üksnes projekteerimise käigus. Hoone tegelik toimivus selgub alles kasutamise ajal ning selle hindamiseks on vaja sisekliima parameetreid mõõta ja jälgida.

“Kui sisekliima parameetreid hoone kasutamise ajal ei mõõdeta, ei ole võimalik hinnata, kas projekteeritud tingimused ka tegelikult saavutatakse ning milline on tegelik sisekliima ruumides,” rõhutas Seli.

Hoone kasutaja või elaniku jaoks tähendab see, et võimalikud sisekliima probleemid ei jää vaid enesetunde või kaebuste tasandile ja nende kohta oleks võimalik saada objektiivsem ülevaade. Ehitaja jaoks tähendab see suuremat tähelepanu tehnosüsteemidele, automaatikale ning juhtimis- ja seirelahendustele. Seli hinnangul on oluline ka tagada, et süsteemid oleksid õigesti seadistatud ja kontrollitud nii hoone üleandmisel kui kasutamise ajal.

Lisakulu tasub end pikas plaanis ära

Sisekliima nõuete võimalikku mõju ehitusmaksumusele magistritöös ei hinnatud. “Tõenäoliselt võib nõuete täitmine mõnel juhul alginvesteeringut suurendada, näiteks kui lisanduvad andurid, automaatika või nõudluspõhine ventilatsioonilahendus,” tõdes Seli.

Tema hinnangul ei tohiks seda käsitleda üksnes lisakuluna. “Kui sisekliimale mõeldakse juba projekteerimise alguses, on hiljem vähem probleeme, kaebusi ja võimalikke ümbertegemisi,” lisas Seli.

Sisekliima nõuete mõju hindamisel tuleks Seli sõnul vaadata ehitus- ja kasutuskuludest kaugemale. Hea sisekliima toetab inimeste tervist, keskendumisvõimet, tööviljakust ja õpitulemusi ning aitab luua hooneid, kus on parem elada, õppida ja töötada. Seetõttu võidavad heast sisekliimast nii hoonete kasutajad ja omanikud kui ka tööandjad ja ühiskond tervikuna.

“Parem sisekliima aitab hoida inimeste tervist ja töövõimet ning võib pikemas vaates vähendada ka tervishoiusüsteemi koormust ja kulusid,” rõhutas Seli.

Magistritöö juhendaja oli TalTechi hoonete energiatõhususe ja sisekliima professor ja teadusprorektor Jarek Kurnitski.