Nii Muraste ja Meriküla kui ka Viimsi Põhjakonna treppi luues ei saanud arhitekt Oliver Alver funktsionaalsuse ja ajas püsivuse kõrval mööda vaadata ilust, sest vastasel juhul oleksid need jäänud pelgalt tehnoloogilisteks rajatisteks. "Samas mind isegi natuke häirib, kui Eesti ühiskonnas suhtutakse arhitekti kuidagi nii, et ta tahab lihtsalt mingit ilu teha," tunnistas ta. "Ei, arhitektid teevad alati hästi ratsionaalsetes raamides otsuseid."

Kogu ratsionaalsuse juures seisneb tänavu suve hakul avatud Muraste ja Meriküla trepi ainus arhitektuurne ilu, nagu Alver märkis, ehitise viilkatuses. "Arvasin, et ta võiks olla pigem tornilikum, teravatipuline, nagu pliiats, mitte lihtsalt kandiline kast," põhjendas ta. "Pimedal ajal on torni kuju valgustatud, nii et see võiks olla öösel ka maamärgina merel liikujatele näha."