Mapri Ehituse eritööde osakonna juht Tiina Õunmaa läks 2007. aastal Tallinna Tehnikaülikooli juhuse tahtel veetehnikat õppima ja kaks aastat hiljem sai aru, et eriala sobib talle hästi. Aastaid hiljem läks ta lisakutse saamiseks ülikooli tagasi ja leidis, et praktilise kogemusega oli õpe palju nauditavam – nii õpilasele kui ka õpetajale.

Kuidas TalTechi õppima sattusid ja miks just selle eriala valisid?

Selles oli natuke õnne ja natuke perekonnapoolset eeltööd.

Loogiline mõtlemine ja probleemide lahendamine on mulle alati meeldinud. Mu esimene valik oli Tallinna Tehnikaülikool, teine soov oli saada Tartu lennuakadeemiasse. Proovisin mõlemasse.

Lennuakadeemiasse tahtsin õppima minna piloodiks, aga seal oli kümme tasuta kohta ja mina jäin vist seitsmeteistkümnendaks. Pakuti küll, et tule lennujuhiks, aga selleks ma päriselt saada ei tahtnud. Tehnikaülikoolis esimene valik oli sel ajal õpetatav keskkonnakorraldus. Juba siis sain aru, et keskkonna hoid on oluline. Aga sinna ma sisse ei saanud ja läksin õppima keskkonnakorraldust spetsialiseerumisega veetehnikale. Täiesti aru saamata, mis see tegelikult on. Siit tulebki õnnefaktor mängu: kui olin kaks aastat veetehnikat õppinud, mõistsin, et olen õiges kohas. Ainult keskkonnakorraldus oli rohkem analüütiline projektide kirjutamine, aga minule meeldis palju rohkem see loov inseneri osa, mida sai õppida veetehnika erialal.

Mäletan väga hästi, kuidas umbes kaheteistaastaselt sai isaga koos maal kanalisatsiooni ehitatud. Võib-olla seetõttu olengi veetehnika eriala lõpetanud.

Lapsepõlvest tuleb mängu seegi, et klassikalise eesti perena oli igal suvel mingisugune ehitus käsil. Nokitseti aeda või ehitati hooneid. Mäletan väga hästi, kuidas umbes kaheteistaastaselt sai isaga koos maal kanalisatsiooni ehitatud. Võib-olla seetõttu olengi veetehnika eriala lõpetanud.

Kuidas koolis läks?

Mul läks hästi, lõpetasin nominaalajaga. Koolis käimine oli tegelikult lust. Sa pead olema järjekindel ja asjad ära tegema. Kindlasti oli ka raskeid aineid, aga lõpuks tekkis grupivaim, kõik toetasid üksteist ja saime nendest rasketest ainetest läbi.

Millised kursused ja õppejõud siiani meeles on?

Mulle meeldis väga kujutav geomeetria. See oli aine, kus tunnis õppisid ja viimasel ööl võtsid pliiatsi-paberi kätte ja tegid joonised ära. Tea Hunt oli õppejõuna kõigi tudengite seas teada autoriteet. Minule avaldas ta kindlasti mõju.

Meeldejäävate õppeainete hulgas on kindlasti ehitusfüüsika, mis tundus olevat sel ajal kursuse kirstunael. Ma ei tahaks öelda, et see oli raske, aga selle läbimiseks tuli nii loengus kui ka praktikumis vaeva näha ja järjepidev olla. Pean nentima, et pärast härra Reiteri suulise füüsika eksami läbimist esimesel semestril oli endal ka juba tunne, et kõik on võimalik. Andke järgmine “tõke” ja ületan ka selle!

Ja muidugi tehniline mehaanika, eriti selle praktilisi tunde õpetav Merle Randrüüt. Tema oli õppejõud, kes lisaks oma tehnilistele teadmistele oli ka väga empaatiline. Ta hoolis ja tegi endast oleneva, et õpilased saaksid aru, mitte lihtsalt ei läbiks kursust.

Kas teil oli suuresti meestekursus?

Keskkonnakorralduse erialal (tänapäeval hoonete sisekliima eriala) oli – nagu praegugi ehitusturult näha – tegelikult naisi päris palju. Kui rääkida ehitusinstituudi lennust, siis seal oli kindlasti rohkem mehi kui naisi.

Esimesel päeval öeldi meile kohe ära: vaadake vasakule, vaadake paremale – üks teist kolmest lõpetab. See vastas tõele. Oli neid tüdrukuid, kes lõpetasid, ja oli neid poisse, kes lõpetasid.

Kas inimesed kadusid ära raskete ainete tõttu või tuli tööelu peale?

Mina läksin ülikooli 2007. aastal. Just oli majanduslangus ja paljud liikusid ülikoolidesse, sest töö kadus ära ja nii tuldi tagasi õppima. Tudengite vastuvõtu mõttes oli meil seetõttu buumiaasta – soovijaid oli väga palju. Alguses oli minu meelest nelikümmend inimest, lõpetas kuskil viisteist. See statistiline number, mis öeldi, et kaks kolmandikku kukub välja, pidas paika.

Esimesed kaks aastat ongi rasked – füüsika, matemaatika ja teised alusained, mis nõuavad südikust. Need eraldasid terad sõkaldest ja said paljudele proovikiviks.

Milline tudengielu oli?

Aitasin vabatahtlikuna välistudengitel Eesti tudengielus orienteeruda ja käisin ka ise sama organisatsiooni – IAESTE – kaudu välismaal.

Veetsin ühe suve Madriidis. Hariduslik kogemus jäi ehk natuke kinni keelebarjääri taha, aga sotsiaalne kogemus oli väga tugev, kindlasti soovitan.

Selleks, et need võimalused leida, pidi ise vaeva nägema. Tänapäeval on tudengiorganisatsioonid läinud tugevamaks, eriti ehitus- ja sisekliima valdkonnas. Meil on päris tore organisatsioon, mida nüüd nimetatakse Veskiks (TalTechi hoonete sisekliima ja veetehnika inseneritudengite üliõpilaskogu – toim). Seal tehakse tudengiüritusi ja kokkusaamisi. Minu ajal oli pigem nii, et kõndisin koolis ühest uksest mööda, kus oli peal kirjas IAESTE tudengiorganisatsioon. Lõpuks astusin sisse, ütlesin, et tahaksin osa võtta, ja mind võeti avasüli vastu.

Kui palju on kontakt kooli ja kursusekaaslastega säilinud?

Mida aeg edasi, seda rohkem panen tähele, et nüüd on minu põlvkonna aeg. Kõik on saavutanud teatud pädeva taseme. Esimesed viis aastat pärast ülikooli on ikkagi rahulik aeg, kus saad aru, mis asi see töö üldse on, mida sa tegema hakkad. Pead tasapisi liikuma ja taipama, mis sulle meeldib või sobib.

Kursuselt on mul inimesed, kellele võin helistada ja küsida nõu nendes aspektides, milles mina ise tugev ei ole, aga nemad on.

Praeguseks on kõik jõudnud teatud positsioonidele, aga väga erinevatele: kes on projekteerija, kes ehitaja, kes ehitusjärelevalvaja, kes tehniline konsultant. Kursuselt on mul inimesed, kellele võin helistada ja küsida nõu nendes aspektides, milles mina ise tugev ei ole, aga nemad on.

Meil on mõned traditsioonid. Kord aastas saame jõulude ajal kindla seltskonnaga kokku. On ka igapäevased sõbrad, kes ülikooli ajast pärit. Ema ütles alati, et „ülikoolist saad eluaegsed sõbrad”.

Kas ülikoolis tekkis ka kontakte teiste erialade inimestega? Tavaks on rääkida sellest, et näiteks arhitektid ja insenerid saavad asjadest erinevalt aru. Kas ülikoolis saaks selliseid sildu ehitada, et erinevate erialade inimesed paremini koos töötaks?

Kindlasti saaks paremini. Arhitektid, kes tulevad EKAst, ja insenerid, kes tulevad TalTechist, ei ole pidanud koostööd tegema enne ühiseid tööprojekte. Ja siis räägitakse võibolla natuke erinevat keelt.

Saan aru, et õppemeetodid ja eesmärgid on erinevad, aga väga äge oleks, kui suudaks leida viisi, kuidas mingi aine raames neid liita.

Üldse on grupitöö harjutamine oluline. TalTech oli vähemalt minu ajal väga teadmistepõhine, mis on okei, sest neid teadmisi on vaja. Aga suhtlusoskus on ka oluline. Olen alati öelnud, et kui peaksin ühe hariduse peale tegema, siis see oleks psühholoogiaharidus, sest kõige raskemaks saab edasises elus see, kuidas inimestega läbi saada ja kuidas näha erinevaid arvamusi ja vaatenurki. Koostöö harjutamine on oluline.

See, et mina olen ekstravert ja mulle sobib inimestega koostöö, on minu eripära. Kui sa lähed näiteks projekteerijaks või doktoriõppesse, siis sa ei pea võib-olla niivõrd avatud olema, aga kasuks see tuleb ikka. See on osa terviklikuks inimeseks olemisest. Lisaks tehnilisele haridusele võiks anda ülikool teadmise, et meie tulemused sõltuvad üksteisest.

Kuidas TalTechis saadu on tööeluga haakunud?

Olen suhteliselt positiivne inimene, ma ei oska väga hästi kriitikat anda. TalTechi haridus on kindlasti vajalik, sest et olla hea insener, on sul vaja baasteadmisi.

Oma karjääri jooksul läksin pärast ülikooli lõpetamist 2019. aastal tagasi ülikooli, võtsin avatud ülikooli kaudu veel paar ainet läbi, et lisakutset saada. Sel hetkel oli ülikoolis palju huvitavam, sest mul oli endal praktiline kogemus all. Ma oskasin palju paremini aru saada, mida õppejõud mulle edasi anda soovib.

Milline on olnud sinu karjäär pärast ülikooli?

Läksin ülikooli eelviimasel kursusel praktikale Maru Ehitusse. Olin Maru Ehituses seitse aastat ja nüüd olen Mapri Ehituses olnud seitse aastat.

Alustasin praktikandina. See oli aeg, kus ei saanud ikka mitte millestki aru. Siis hakkasin vaikselt kasvama: objektiinseneriks, objektijuhiks, projektijuhiks. Nüüd olen oma osakonna endale loonud.

Eritööde osakond tegeleb ehituses selle osaga, mis võib moodustada lausa 20–30 protsenti kogu ehitusest. Tegeleme kõigega, mis on seotud kütte, ventilatsiooni, jahutuse ning vee ja kanalisatsiooniga. Meil on oma projektijuhid ja projekteerijad. Kõik toetavad üksteist.

Vaatame, et objektid saaksid vajaliku info sel hetkel, kui nad oma teadmistega hätta jäävad. Eritööd on need, milleta majad oleksid lihtsalt karbid. Selleks, et meil oleks soojus, jooksev vesi ja võib-olla isegi jahutatud ruumid – kõik need on eritööd, mis on meie spetsialiteet.

Ja tehnosüsteemide osakaal projektides pigem kasvab?

Võib öelda, et tänapäeval on palju aspekte juurde tulnud – energiatõhusus, tehnoloogiline mitmekesisus, kliendi teadlikkus.

Kuulun ka EKVÜ (Eesti Kütte- ja Ventilatsiooniinseneride Ühendus – toim) eestseisusesse, et olla kursis muutuvate nõuetega ja anda oma panus enda kogemustest tulenevalt. Olen seda usku, et selleks, et kuhugi jõuda, tuleb ise tegutseda. Nii kaua, kui sa ise ei proovi midagi muuta, ei saagi midagi muutuda.

Tihtipeale, kui keegi hakkab rääkima, et meil on ebapiisavad või eksitavad regulatsioonid ja standardid, küsin alati: aga mida sa selleks teinud oled, et seda muuta? Nii kaua, kui me lihtsalt kurdame kurtmise pärast, on see vingumine. Selleks, et midagi ära teha, tuleb ise panustada. See ongi kõige raskem osa. Usun inimestesse ja inimeste headusesse, aga usun ka sellesse, et selleks, et midagi muutuks paremaks, tuleb pingutada.

Kas insenere on piisavalt?

Külastasin hiljuti Hiinat ja veendusin oma silmaga, et sealse ühiskonna vundament on inseneeria. Just see on taganud neile koha tehnoloogilises eesliinis ning võimaldanud püstitada maailmatasemel rajatisi. Ilmselgelt on see ka Hiina majanduse peamine mootor. Sõnum on selge: jätkusuutlik areng nõuab inseneride keskset rolli ja selleks on vaja jätkuvalt uusi insenere.

Tallinna Tehnikaülikooli tudengid, vilistlased ja teadlased loovad lahendusi, mis viivad edasi nii Eestit kui ka maailma. Reaalsed teadmised loovad reaalseid lahendusi. Vastuvõtt Tallinna Tehnikaülikooli on avatud 6. juuli keskpäevani: taltech.ee/reaalne