Rail Balticu vanemprojektijuht Arto Lille käis juba tudengina suuri tee- ja raudtee-ehitusi vaatamas, seega olid edasised õpingud TalTechis loomulik samm. Saadud haridus mängib tema sõnul väga suurt rolli ja TalTechis õpitud insenerlik mõtlemine tuleb kasuks igapäevaselt.

Kuidas TalTechi õppima sattusite ja miks just sellele erialale?

Esimese kõrghariduse omandasin 2000. aastal Tallinna Tehnikakõrgkoolis tsiviilehituse erialal. Õpingud hõlmasid lisaks üldehitusele ka teedeehitust ning juba 1990ndate keskel tekkis mul suurem huvi just teede- ja raudtee-ehituse vastu.

Käisin tollal sageli vaatamas teede ja raudteede ehitustöid. Mind paelusid võimsad ehitusmasinad, aga veelgi enam kogu ehitusprotsess, kuidas tühjale alale hakkab etappide kaupa tekkima uus tee või raudtee. 1990ndate teises pooles läbisin ka teedeehituse praktika. See kinnitas, et soovin valdkonnaga edaspidi tihedamalt seotud olla.

TalTechi õppima asumine oli seega loomulik järgmine samm. Soovisin, et mul oleks ka põhjalik teedeehitusele suunatud erialane haridus. Mul oli juba praktiline kokkupuude valdkonnaga ning nägin edasist karjääri järjest enam teede- ja taristuehituse projektide juhtimise vallas.

Suurematel projektidel ja riigihangetel muutusid järjest olulisemaks ka erialane magistrikraad ning diplomeeritud teedeinseneri kutse. Seega polnud õpe TalTechis lihtsalt diplomi omandamine, vaid samm, et võtta tulevikus vastutus järjest suuremate ja keerukamate projektide eest.

Kuidas koolis läks?

Koolis läks mul hästi, kuigi kindlasti ei olnud see lihtne. Õppisin päevases õppes ja töötasin samal ajal täiskohaga ehitusettevõttes. Nii tuli varakult õppida aega planeerima ning töö- ja koolikohustusi tasakaalus hoidma.

Sel oli aga suur eelis: sain koolis omandatud teadmisi kohe päris tööga seostada ning tuua loengutesse ja õppetöösse kaasa küsimusi, millega igapäevaselt kokku puutusin. Lisaks on enesedistsipliin, ajaplaneerimine ja vastutus oskused, mis on hiljem projektijuhina palju aidanud.

Õpingud läksid kokkuvõttes nii hästi, et pärast lõpetamist tehti mulle ettepanek tulla TalTechi lektoriks. Olin sellega nõus, sest mulle tundus väga huvitav võimalus anda oma teadmisi edasi järgmistele teedeinseneridele. Nii olengi juba kümme aastat TalTechi ehituse ja arhitektuuri instituudis teedeehituse ja geodeesia uurimisrühma lektorina  oma erialaseid ja projektijuhtimise kogemusi üliõpilastega jaganud.

Millised olid kõige meeldejäävamad kursused ja õppejõud?

Tallinna Tehnikakõrgkoolist on mulle enim meelde jäänud õppejõud Jaan Kollist. Tema loengud olid väga sisukad ja praktilised ning käsitlesid põhjalikult kõike teedeehitusmaterjalidest juhtimiseni. Huvitavaks tegid tema loengud isiklikud kogemused Põhja-Siberist, Tjumeni oblastist, kus ta oli töötanud teedeehituse valdkonnas. Ta rääkis, kuidas teedeehitust ja juhtimist korraldada keerulistes klimaatilistes ja logistilistes tingimustes.

TalTechist on kõige enam meelde jäänud Andrus Aaviku loengud. Lisaks erialastele teadmistele oli loengutes palju selliseid praktilisi tähelepanekuid ja “tarkuseteri”, mida sai hiljem päris tööelus kasutada.

Mulle ongi enim meeldinud õppejõud, kes ei piirdu ainult õpiku või slaidide edasiandmisega, vaid suudavad teooria siduda oma praktiliste kogemuste ja reaalsete näidetega. Tagantjärele vaadates olen ilmselt ka õppejõuna sellest eeskuju võtnud.

Kui palju on kontakt kooli ja kursusekaaslastega säilinud?

Kontakt kooli ja endiste kursusekaaslastega on mingil määral kindlasti säilinud, eriti erialase töö kaudu. Eesti on väike ja teedeehituse valdkond veelgi väiksem. Enamik pikemalt valdkonnas tegutsenud inimesi tunneb üksteist või on mõne ühise projekti kaudu kokku puutunud.

Olen ise töötanud üle 20 aasta teedeehituse töövõtja poolel, viimased seitse aastat tellija esindajana projektijuhtimise valdkonnas. Loomulikult kohtab erinevate projektide juures ka endisi kooli- ja kursusekaaslasi.

Ka Rail Balticu projektides puutun nendega kokku. Mitmed kunagised koolikaaslased töötavad täna töövõtjate, projekteerijate või teiste seotud osapoolte juures. Mina jällegi esindan tellija poolt.

See ongi eriala üks huvitavaid külgi – koolis loodud kontaktid ei kao, vaid muutuvad aja jooksul professionaalseks võrgustikuks. Tööalased seisukohad võivad olla erinevad, kuid ühine erialane taust ja varasem tutvus aitavad sageli teineteise vaatenurka paremini mõista.

Kuidas TalTechist saadud haridus tööeluga seni haakunud on?

Väga tugevalt. Suur osa sellest, mida TalTechis õppisin, on otseselt seotud minu igapäevase tööga. Erialaseid teadmisi tuleb kasutada pea iga päev. Taristuehituses ei piisa vaid praktilisest kogemusest.

Projektijuhina peab mõistma nii projekteerimist, ehitustehnoloogiaid, materjale ja kvaliteedinõudeid kui tööde korraldamist ning majanduslikku poolt. TalTechist saadud teadmised on andnud hea tehnilise baasi.

Eriti oluline on see täna tellija projektijuhina. Tuleb juhtida suuri ja keerukaid taristuprojekte, hinnata töövõtjate pakutud tehnilisi lahendusi, analüüsida muudatusi ning teha otsuseid, millel on oluline mõju nii ehituse kvaliteedile, maksumusele kui ajakavale.

Üks suur väärtus on veel, et TalTech õpetas ka insenerlikult mõtlema – probleemi analüüsima, erinevaid lahendusi võrdlema ning oma otsuseid tehniliselt põhjendama. Seda oskust läheb projektijuhtimises palju vaja. Seega võib öelda, et TalTechist saadud haridus ja hilisem töökogemus täiendavad teineteist.

Kuidas kommenteerite väiteid noorte inseneride põuast?

Sel väitel on kindlasti alust – noori insenere võiks tulla valdkonda märksa rohkem. Eriti on seda tunda ehituse ja taristuvaldkonnas, kus kogenud inseneride kõrvale on vaja uut põlvkonda, kes võtaks tulevikus üle nii projekteerimise, ehitamise kui suurte projektide juhtimise.

Üheks probleemiks on ehk see, et noored ei pruugi alati päriselt teada, kui mitmekesine ja huvitav inseneri töö tegelikult on. Insener ei istu vaid arvuti taga, ta loob midagi, mis jääb ühiskonda aastakümneteks. Tee, sild, viadukt või raudtee, mille rajamisel oled ise osalenud, on väga käegakatsutav tulemus ning selle üle saab hiljem uhkust tunda.

Üheks probleemiks on ehk see, et noored ei pruugi alati päriselt teada, kui mitmekesine ja huvitav inseneri töö tegelikult on.

Ei saa ainult rääkida, et meil on insenere vaja. Tuleb tekitada noortes huvi ning näidata, et insenerina on võimalik osaleda väga suurte ja ühiskonnale oluliste projektide elluviimisel.

Olen ka ise püüdnud anda oma panuse, käies koolides programmi “Insenerid kooli” raames rääkimas inseneri elukutsest. Sealt on mul üks hea isiklik kogemus. Igal aastal uue kursusega alustades küsin tudengitelt, kuidas nad jõudsid otsuseni tulla TalTechi just teedeehitust õppima. Paari aasta eest vastas üks neist, et olin käinud tema gümnaasiumis rääkimas. Just sealt sai ta tõuke tulla TalTechi teedeehitust õppima.

Seda oli väga hea kuulda. See näitas mulle, et koolides noortega rääkimas käimisel on päriselt mõju. Kui mu enda kogemus ja teadmised aitavad kasvõi mõnel noorel leida tee inseneeria ning TalTechi juurde, on see mulle väga suur tunnustus.

Millist rolli on TalTechi haridus mänginud töös Rail Balticuga?

Väga suurt rolli. Rail Baltic on Eesti mõistes erakordselt suur ja tehniliselt keerukas taristuprojekt, kus puutuvad kokku väga erinevad insenerivaldkonnad: raudtee- ja teedeehitus, sillad ja viaduktid, geotehnika, keskkond, tehnovõrgud ning paljud teised valdkonnad.

Sellise projekti juhtimisel on tugev erialane haridus väga oluline. Tellija projektijuhina pean suutma tehnilistest lahendustest aru saada, esitama õigeid küsimusi, hindama töövõtja ja projekteerija pakutud lahendusi ning vajadusel kaasama otsuste tegemisse vastava valdkonna spetsialiste.

Rail Balticu taolise projekti puhul tuleb väga sageli teha otsuseid, kus omavahel on seotud tehniline lahendus, ehitatavus, kvaliteet, maksumus, ajakava ja lepingulised tingimused. Siin tulebki kasuks nii inseneriharidus kui praktiline kogemus. Lisaks läheb Rail Balticu projektis insenerlikku mõtlemist – probleemi tervikuna analüüsimist ja otsuste argumenteerimist – vaja praktiliselt iga päev.

Kuidas sünnivad lahendused keerukamate lõikude, nt soosse ehitatavate lõikude osas? Kui palju peab kasutama välismaa know-how‘d?

Meil on Eestis tegelikult tugev insenertehniline know-how ja leidub väga häid ning kogenud insenere. Neid võiks muidugi rohkem olla, kuid teadmised ja võimekus keerukate tehniliste lahenduste väljatöötamiseks on meil kindlasti olemas.

Rail Balticu puhul on tegemist rahvusvahelise suurprojektiga, nii kasutatakse ka välisriikide ekspertide kogemusi ja teadmisi. Seda eriti lahenduste puhul, millega Eestis varem sellises mahus ette tulnud pole.

Üheks kõige keerukamaks ja huvitavamaks näiteks on olnud Hagudi raba läbiv ligikaudu 600 meetri pikkune raudbetoonplaat. Rabasse raudtee rajamisel ei ole küsimus ainult selles, kuidas konstruktsioon tehniliselt toimima saada, vaid oluline on ka see, kuidas ehitada võimalikult väikese mõjuga ümbritsevale keskkonnale.

Seal tuleb arvestada väga paljude asjaoludega korraga – pinnase ja turbakihi omadused, konstruktsiooni stabiilsus ja pikaajalised vajumid, ehitustehnoloogia, ligipääs ehitusalale ning keskkonnanõuded. Raudtee puhul on oluline ka see, et konstruktsioon säilitaks oma geomeetria ja töökindluse väga pika aja jooksul.

Samas sünnivad lõplikud lahendused ikkagi kõigi osapoolte koostöös. Võrreldakse alternatiive, tehakse arvutusi ja uuringuid ning otsitakse tehniliselt, majanduslikult ja keskkonna seisukohalt sobivaim lahendus. Minu jaoks on küsimus selles, kuidas ühendada meie enda teadmised rahvusvahelise kogemusega ning anda suurprojektidest saadav uus know-how omakorda Eesti inseneridele ja tulevastele põlvkondadele edasi.

Kuidas inseneride elu ehitussektori olukorra ja tehnoloogia arengu valguses muutumas on?

Inseneri töö on kindlasti muutumas ja minu arvates järjest huvitavamaks. Tehnoloogia areneb kiiresti, tänane insener kasutab oma töös juba hoopis teisi töövahendeid kui paarikümne aasta eest. Digitaalsed mudelid, BIM, laserskaneerimine, droonid, masinjuhtimine, järjest enam ka tehisintellekt on muutumas igapäevase töö osaks.

Seega oodatakse tuleviku insenerilt lisaks tugevatele erialastele teadmistele ka head digipädevust, analüüsivõimet ja oskust näha projekti tervikuna. Tehnoloogia aitab teha tööd kiiremini, täpsemalt ning annab otsuste tegemiseks rohkem informatsiooni. Lõpuks peab aga insener ise oskama saadud infot hinnata, seoseid näha ja otsuste eest vastutada.

Samal ajal on ehitussektoris minu arvates jätkuvalt midagi sellist, mida tehnoloogia ei asenda – võimalus päriselt midagi luua. Inseneril paneb silma särama, kui ta saab osaleda millegi erakordse ja suure rajamisel, eriti veel oma kodumaal. Rail Balticu ehitus on selleks väga hea näide, sest seal leidub väljakutseid praktiliselt iga valdkonna insenerile. Selliseid projekte ei satu tööellu väga palju.

Usun, et hoolimata tehnoloogia kiirest arengust jääb inseneri roll väga oluliseks. Töövahendid ja meetodid muutuvad, kuid vajadus inimeste järele, kes oskavad keerukaid probleeme lahendada, vastutust võtta ja ideed reaalselt toimivaks taristuks muuta, ei kao.