Äsja valminud “Tallinna taskukohase eluasemepoliitika arendamise võimaluste analüüs” kinnitab, et Tallinna eluasemeturg on jõudnud kriitilisse punkti: eluasemete hinnad, üürid ja igakuised kulud kasvavad kiiremini kui elanike sissetulekud. Hinnakäärid on suured nii ülejäänud Eestiga kui ka linnaosade vahel.

Taskukohase eluaseme kättesaadavus on üha enamatele tallinlastele muutunud probleemiks, eriti noortele ja madalama sissetulekuga leibkondadele.

Tartu Ülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia teadlaste koostatud ja Tallinna strateegiakeskuse tellimisel valminud uuring kaardistab pealinna eluasemepoliitika seisu ja probleemid ning teeb linnale ettepanekuid olukorra õiglasemaks kujundamiseks. Uuringu töörühma juht, Tartu Ülikooli linnageograafia kaasprofessor Anneli Kährik ütles, et võtmetähtsusega on aktiivne maapoliitika – et linn ei müüks oma maad ära ja haldaks seda heaperemehelikult.

“Euroopa riikides ostavad linnad turult maad uuesti kokku, et rajada partnerluses eraettevõtluse ja kulupõhiste arendajatega eluasemeid, mis võimaldavad taskukohasemat hinda. Taskukohase hinnaga eluasemete pakkumine aitab ka eluasemehindade suurt kõikumist stabiliseerida,” ütles Kährik.

Uuring toob välja, et taskukohased elamispinnad on koondunud peamiselt Lasnamäele ja Mustamäele. See raskendab sobiva suuruse ja hinnaga eluaseme leidmist ning süvendab ruumilist segregatsiooni, millel on negatiivne mõju sotsiaalsele sidususele kui ka linnaruumi kvaliteedile.

Taskukohaste eluasemete puudus vähendab ka linna konkurentsivõimet. Nimetatud piirkonnad on homogeense hoonestusega ning elukeskkonna kaasajastamine kulgeb seal aeglaselt. Korterid ei vasta sageli perede vajadustele ega noorte ootustele. Eluasemekulude kõrge osakaal ja majanduslik ebakindlus takistavad ka elamute parandustöid ja elukeskkonna kaasajastamist. Linna poolt või toel ehitatud elamispinnad on oluline segment eluasemete õiglasemas jaotuses, kuid see moodustab vaid väga väikese osa vajadusest ning on ruumiliselt koondunud just nimetatud asumitesse.

Kõige keerulisemas olukorras on madalapalgalised turuüüri tasuvad üürnikud, kellest enamik on eluasemekuludega ülekoormatud. Samal ajal on uusarendused ja siselinna renoveeritud elamud keskmise sissetulekuga peredele sageli kättesaamatud. Pereeas noored on järjest enam sunnitud otsima ruumikamat eluaset väljaspool Tallinna või leppima kitsaste elutingimustega, mis võib mõjutada pereloomise otsuseid.

Milline on lahendus?

Tallinna eluasemepoliitika peab arvestama linnaosade eripäradega ning pakkuma mitmekesist elamufondi erinevatele sotsiaalmajanduslikele rühmadele. Uuringus esitatud teekaardid näitlikustavad erinevaid meetmekombinatsioone, mis aitavad kujundada õiglasemat ja jätkusuutlikumat eluasemeturgu.

Uuringus välja pakutud õiglase eluasemevaldkonna arendamise kava tugineb neljale alussambale: strateegiline suunamine ja seire, aktiivne maapoliitika, tugev avaliku ja erasektori koostöö ja finantsmudelite mitmekesistamine. 

Nende rakendamisel on oluline lähtuda iga linnaosa ja asumi kontekstist ja eripäradest, eelkõige hetke eluasemefondi ja taskukohasuse näitajatest, ning suunata arengut ruumiliselt tasakaalustatult. Uusarenduste kõrval tuleb keskenduda ka olemasoleva elamufondi renoveerimisele ja elukeskkonna kaasajastamisele.

Nendest alussammastest lähtuvalt pakuvad uuringu autorid välja kolm võimalikku arengusuunda: vabale turule toetumine, vaba turu täiendamine, mitmekesine eluasemeturg.

Linna valikud sõltuvad poliitilistest otsustest ning mõjutavad oluliselt Tallinna eluasemepoliitika tulevikku – nii taskukohasuse, segregatsiooni kui ka elukeskkondade mitmekesisuse ja kvaliteedi seisukohalt. Edukaks eluasemepoliitikate elluviimiseks on võtmetähtsusega ka koostöö riigiga ning uute koostöö- ja rahastusmudelite kujundamine.

“Tallinna taskukohase eluasemepoliitika arendamise võimaluste analüüsiga” saab tutvuda Tallinna uuringute infosüsteemis.