Eesti noorim börsiettevõtte juht, endine ralliäss Miko Niinemäe peab endale tihti meelde tuletama, et kõik inimesed ei ole nii võimekad kui tema ega suuda tema sarnaselt vaimustuda suure hulga erinevate väljakutsete samaaegsest lahendamisest.

Milline oli teie esimene töökoht?

Telli uudiskiri ja saadame sulle kord nädalas ülevaate Ehituslehe olulisematest lugudest.

Täname, et liitusite meie uudiskirjaga.

Palun sisesta korrektne e-posti aadress

Liitun

Mulle meenuvad kaks esimest töökohta, aga ma ei mäleta, kumb neist enne oli. Üks töö oli selline, et käisin maal peretuttavate juures suvilas aeda värvimas. Selle eest ma sain 500 krooni ja see oli tollel ajal müstiline rahanumber. Aga selle aia värvimine võttis ikka päris kaua aega kah.

Teine töökoht oli sellises ettevõttes nagu Hansab, kus mu ema töötas. Ma olin umbes kaheksa või üheksa aastane ja seal oli vaja mingil kaarditrüki masinal silma peal hoida. Siis ma käisin seal mitu korda abiks.

Milline oli esimene töökoht praeguses tegevusvaldkonnas?

See oli kusjuures Arco Varas. 2017. aastal õnnestus mul tulenevalt oma haridusest läbi juhuse tahte Kodulahe arenduse juurde appi tulla. Algselt lihtsalt selleks, et asjadel silm peal hoida ja olla arendaja-poolseks kontrollfunktsiooniks.

Kuidas nägi välja teie teekond juhi kohani?

Selles ei olegi väga midagi ekstravagantset. Kui 2017 ma tulin inseneriks, siis Tarmo Sild (Arco Vara toonane juht ja tänane nõukogu esimees – toim.) pakkus mulle 2018. aastaks projektijuhi kohta. Selleks ajaks oli mul see autoralli pool oma lõpu leidnud.

2019. aasta lõpus Tarmo teavitas meeskonda, et hakkab vaikselt lahkuma. Siis tekkisid ka esimesed nõupidamised tolleaegase nõukoguga, kes vaatles, kas ma sobiks uueks juhiks.

Tolles hetkes ma ei osanudki hirmu ega muret tunda —kaotada ei olnud mul midagi ja Tarmo suunas oma usalduse minu poole, tänu millele see võimalus ka tekkis.

Ametisse asudes olite te Eesti kõige noorem börsiettevõtte juht. Kas see tiitel kehtib siiani?

Olen vist siiani kõige noorem, aga ega ma sellel ise silma peal ei hoia.

Kas te olete kuidagi tundnud, et peaks end seetõttu kuidagi rohkem tõestama?

Nendes ringkondades vaadatakse vanust vähe, võib-olla mingil marginaalsel määral.

On võib-olla generatsioonidest tulenev erinevus, sest kui ametnike poolel või koostööpartnerite poolel on keegi generatsiooni võrra vanem, siis ma ei ole nendega tuttava tuttav. See on natuke pikem teekond, aga suures pildis ei ole olnud midagi, mida välja tuua.

Milline on teie peamine roll praeguses ametis ja milline näeb välja teie tavapärane tööpäev?

See on üks juhi töö hea osa, et tavapärane tööpäev on peaaegu olematu asi. Ma ise kardan päeva, kui mul kalender on peaaegu tühi, sest siis tavaliselt hakkab midagi juhtuma. Ma ei kipu tühja kalendrit hoidma, aga tegelikult neid päevi on ka vaja.

“Ma ise kardan päeva, kui mul kalender on peaaegu tühi, sest siis tavaliselt hakkab midagi juhtuma.”

Miko Niinemäe

Tegelikult tavaline päev on suuresti arenduste projektijuhtide nõustamine, arenduste kontseptsioonide ja eelarvete ning strateegiliste visioonide loomine.

Kui paljudel teie ajast kulub klientidega suhtlemisele või on see ülesanne delegeeritud?

Meil tegelevad klientidega müügijuht ja projektijuhid. Muudatustöödega ja millegi taolisega tegelevad projektijuhid. Müügijuht on meil puhtalt klientidele, kes sisse tulevad, pigem ma sinna ei sekku.

Juhtide tööpäevad ei jää tihtilugu kaheksa tunni piiresse. Kas teil on ka mõni markantne näide eriti pikaks veninud tööpäevast?

Mul on paar tööpäeva küll pikaks veninud. Viimased pool aastat kuni isegi aasta aega ma olen üritanud hoida tööpäeva mõistliku pikkusega. Ma ei ole kunagi olnud töötaja, kes käiks üheksast viieni või midagi taolist. Lõunad on mul lühikesed või siis on mingi kokku lepitud kohtumisega ja hilisõhtust töötundi ma ka ei karda, aga lihtsalt ma ei ole see, kes nii-öelda veri-ninast-väljas rapsib, kuni tervis kestab. Ma olen mingid laksud sisse saanud ja sellega on väiksed õppetunnid käes.

” Ma ei ole see, kes nii-öelda veri-ninast-väljas rapsib, kuni tervis kestab.”

Miko Niinemäe

Tulen kontorisse keskmiselt pool kümme, aga vahel on ka päevi, kus ma jõuan pool üheksa või isegi varem. Üks neist päevadest algas niimoodi, et ma sain ühelt ajakirjanikult sõimava kõne, et millega me hakkama oleme saanud. Siis tuli välja, et tegelikult meie üks frantsiisi maakleritest oli teinud “huvitava” postituse, millega tegelikult meil polnud mitte mingit seost. Seda jama ma ikkagi klattisin päris kaua, päris pikki tunde. Hommikusööki jõudsin sööma siis, kui teistel juba lõuna oli. Selliseid tööpäevi tuleb samuti ette, aga õnneks mitte liiga tihti.

Mis on olnud teie senise karjääri kõige suurem või kauem kestnud ehitus-/arendusprojekt?

Kodulahe arendus seni kestab. Ma alustasin 2017, siis oli esimesel hoonel vist paneelidega monteeritud kolm korrust. Nüüd on meil kogu sellel alal tegemisel neljas detailplaneering ja sellel aastal alustame seitsmenda kuni üheksanda hoone ehitamisega ehk siis see on ikka väga kaua kestnud ja läheb ka veel edasi. Tundub, et ka pärast minu aega.

Ise alustatud projektidest, kui just neid arendusi silmas pidada, siis ma olen väga-väga rahul Harku järve projektiga, mille me algatasime ja millele detailplaneeringut teeme. See on seni olnud kasutamata potentsiaaliga ala, mis tegelikult paikneb väga kenas kohas.

Aga mida te peate oma seni suurimaks ärialaseks või tööalaseks õnnestumiseks?

Ma arvan, et see Arco Vara finantspoole korrastamine. Tegelikult me ju muutsime selle ettevõtte eelarvestamise põhimõtteid päris tugevalt 2021. aasta lõpul ja 2022. aastal, kui ehitushinnad olid väga volatiilsed.

Samal ajal umbes kuu-pooleteisega panin kokku plaani, kuidas võiks tekkida meie enda ehitusettevõte. Esitlesin seda kaks korda nõukogule. Esimesel korral saadeti mind pikalt ja teisel korral öeldi, et kuule, sul oli sahtlis mingi plaan…

Ma arvan, et üleminek sellelt, et me ei ole enam lihtsalt arendusettevõte, vaid suudame ehitada ja tegelikult vaatame ka väljaspoole teenuse pakkumise suunas — selle meeskonna kokku panek ja selle struktuuri loomine täiesti tühja koha pealt, see oli päris suur tegemine ja saavutus.

Mis on olnud senise karjääri olulisemad õppetunnid?

Võib-olla nooruse uljusest ja enda pealehakkamisest tulenevalt ma esialgu arvasin, et inimeste võimekus sarnase tahtejõuga on täpselt sama. Ei ole. Võimekusel on ikkagi piirid. See vajas mu jaoks lahti mõtestamist, sest sportlasena ma nägin ainult neid inimesi, kes tahtsid midagi saavutada. Selles kirjus maailmas on kahjuks või õnneks ka teistmoodi inimtüüpe. See võib-olla on üks selline naiivsuslõik minu juhtimiskarjääris, mille järeldused ma tegin, jah, natuke hiljem.

“Võimekusel on ikkagi piirid.”

Miko Niinemäe

Te saite aru, et teised ei jõua teie tempole järgi?

Jah, ja ei peagi jõudma. Inimesed on erinevad. Ma arvasin ka, et mõnda inimest on võimalik nii-öelda kasvatada väga võimekaks minu või kellegi teise väga võimeka inimese kõrval. Esimesed paar inimest, kes mina juurde võtsin — nendest on ka kasvanud väga võimekad inimesed, aga sealt edasi on juba raskem olnud.

Mis on ehitus- ja arendusvaldkonnas tegutsemise juures kõige meeldivam?

Mulle meeldib selle sektori hallatav erinevate aspektide hulk. See tähendab, et me räägime väga palju turundusest, me räägime sotsiaalmeedia võrgustikest, inimeste targetimisest.

Müük on väga spetsiifiline: me jälgime erinevat statistikat, me jälgime konkurente, me jälgime välismaiseid statistikaid. Arenduse mõttes jälgime tehnoloogia arenguid, jälgime, kuidas konkurent on midagi lahendanud. Põnev on see, et see ala sisaldab endas lausa müstilise arvu erinevaid muutujaid ja eksimisruumi on vähe. See on minu arvates kõva väljakutse.

Aga mis on valdkonna juures kõige negatiivsem?

Mulle ei meeldi see volatiilsus, käibe ja mahtude tsüklilisus. Selleks, et tsüklilisust ei tekiks, peaks ettevõte olema ülisuur. Samas jälle see annab mingit hingamisruumi vahepeal ja siis uuesti tekib tempo peale.

Väljapoole tundub see tsüklilisus selline, et firma tegi kolm kvartalit kahjumit ja ühe kvartaliga ülisuure kasumi. Siis tundub, et seda negatiivset fooni on rohkem. Aga tegelikult on see loogiline ja asi nii käibki. Eelmüükidega ei tohi me raporteerida, et meil on mingisugust käivet. Võib-olla see on meedia poolt natukene frustreeriv käitumine, et alati üritatakse kajastada seda, mis on negatiivse tooniga. Veri, higi ja pisarad müüvad. Kahjuks on nii.

Milliseid konkurente te teiste seast esile tõstaks ja kas neilt on ka midagi õppida?

Õppida on igal juhul ja ma ei varja seda, et ma kindlasti võtan šnitti juhtidelt või mingite ettevõtete headelt lahendustelt. Me käime pidevalt läbi konkurentide arendusi ja vaatame, kuidas midagi lahendatud on. Vahel tuleme ka ise mingite väga hästi toimivate lahenduste peale, mida käiakse meie juures vaatamas.

“Me käime pidevalt läbi konkurentide arendusi ja vaatame, kuidas midagi lahendatud on.”

Miko Niinemäe

Kui nimeliselt välja tuua, siis mulle meeldib, et Merko on ülimalt usaldusväärse imidžiga suutnud olla väga kestev ettevõte ja väga kõrgel tasemel. Teiseks mulle meeldib, et Liven on toonud turule mingi muutuse.

Ma ei ütle, et mulle kõik see meeldib, mida nad teevad ja kuidas nad seda teevad, sest juhina ma kujutan ette, kui raske on lõpuks hallata kõiki neid variatsioone, mida nemad kliendile veel juurde lubavad. Aga iseenesest mulle meeldib lähenemine, et kodu on rohkem inimese enda nägu. Seda võimalust meil varem, enne nende tulekut, ei olnud. Ja see tegelikult pani kõik arendajad mõtlema natuke selle peale, et me saame mingeid variatsioone pakkuda. See tegelikult tõi turule mingi väikse nõksu ja muutuse, mis kliendi vaatest on kindlasti hea.

Millisena näete lähiaastate arenguid ehitus- ja kinnisvarasektoris?

Mulle öeldakse, et ma olen realistlik pessimist, aga ma arvan, et selleks, et täna turuosa võita Eestis ehituse arendusettevõttena, peab tegema ikkagi midagi kas ülihästi, üliefektiivselt või suutma anda sellist lisaväärtust, mida ma praegu isegi ette ei kujuta.

Lähima kahe-kolme aasta jooksul ma ei näe, et käibegraafikutes tuleks suurt noolt ülesse. Aga ma ei näe ka, et allapoole langemist tuleks, sest elamispindade vajadus pole kuhugi kadunud, vähemalt mitte suuremates linnades.

Ärikinnisvara osas ütleks ma, et sellega on varsti halvasti, seda on meil liiga palju. Ma ei ütle, et kaubanduspinda on liiga palju, aga just büroopinda. Sellist hästi lihtsat esimese korruse pinda on isegi juba kesklinnas terve hulk vaba, aga äärelinnas pakutakse seda sama hinnaga. Miks ma siis peaksin oma ettevõtmisega äärelinnas olema?

“Ärikinnisvara osas ütleks ma, et sellega on varsti halvasti, seda on meil liiga palju.”

Miko Niinemäe

Ma just käisin linnaplaneerimise ametis ja sain teada, et kesklinna tuleb iga päev potentsiaalselt tööle 80 000 inimest. Siis ei jäägi ju mujale Tallinnasse väga tööinimesi ja polegi mõtet oma äridega kuhugi väga laiali minna. Sellest tulenevalt näen ma riske ärikinnisvara osas, mille puhul on väga korralik maht juba täidetud.

Ma ei näe ka seda, et elamispinnad hakkaksid lähiajal väga palju tulusamaks muutuma, kas üürituluna või arenduse mõttes. Sisendhinnad on läinud ikkagi kallimaks. Hinnad on küll vahepeal kergelt odavnenud, ent siis taas stabiliseerunud. Intressikulu ei ole läinud märgatavalt madalamaks pikka aega ja isegi kui ta läheb, siis inimesed, kellel on vaja uut kodu või midagi vahetada ja vaja koguda sissemaksu, nad hakkavad seda nüüd alles uuesti koguma. Sellest tulenevalt on see inerts nagu reisilaeval.

Milliseid eelseisvad probleeme oleks ettevõtte juhi seisukohast võimalik ettenägeliku käitumisega praegu veel leevendada või vältida?

Ma olen täiesti nõus Rain Lõhmuse ja Markus Villigu öelduga: see, et riik täna on otsustanud investeeringuid piirata, on ebaloogiline.

Meil on olukord, kus me impordime ja ekspordime vähem. Nüüd hakkasime me ka sisemajanduses tarbimist piirama ja see on igati ebaloogiline, sest kõik meie peamised logistikakanalid on kinni. Venemaale ei saa minna ja Rootsi pole mõtet minna, sest seal on tavainimese jaoks veel keerulisem finantsseis kui Eestis.

“See, et riik täna on otsustanud investeeringuid piirata, on ebaloogiline.”

Miko Niinemäe

Täna näen ma ohuna plaani piirata veel rohkem riiklikke investeeringuid. Mina riigi asemel sukelduks nendesse investeeringutesse ja pakuks neid nii palju kui võimalik. Sellega kaasneks ka hulk töökohti, mis annaks juurde natuke tarbijakindlust ja hoiaks vähemalt sisemajandusel mingit hoogu sees.

Lõpetuseks on sobilik küsida, kas teate juba täpselt, millal Arco Vara juhi kohalt taandute? Kas uus kandidaat on juba leitud? Või olete ehk ümber mõelnud?

Ümber ei ole mõelnud. Minu käest küsiti, et miks keegi minu vanuses niimoodi otsustab. Ei ole mul kuskil mingit kuldset vagunit, kuhu peale hüpata. Pigem on see tingitud soovist isiklikus vaates midagi veel teha ja mõnele ettevõttele veel kasuks olla. Uue juhi otsingud käivad, peamiselt tegeleb sellega nõukogu. Mina olen kohtunud mingil määral juhikandidaatidega.

Protsess on olnud keerukas, ütlen ausalt. Nõukoguga rääkides küsisin, et keda te siis otsite. Siis kirjeldati mulle seda tüpaaži ja ma pidin neile meelde tuletama, et mina enam teist korda sellele kohale ei kandideeri, uus inimene saab olema igal juhul natuke erinev.

Jutuks tuli ka see, et see uus inimene peaks olema umbes sama mitmekülgne nagu kokk-kondiiter-keevitaja. Ka see paneb omajagu piiranguid, aga juhi rollis peabki olema haare päris võimas erinevatel teemadel. Otsingud käivad ja ma usun, et paari kuuga on selge, kes minu asemele tuleb ja see ülemineku protsess hakkab vaikselt pihta. Praegu veel täpseid kuupäevi teada ei ole.