Liigu sisu juurde

Arhitekt Ain Padrik: “Eksperimenteerisime, et asi oleks huvitavam, aga vahel läks mõni asi võib-olla üle võlli.”

Arhitekt Ain Padrik.Foto: Erakogu

“Me proovisime Künnapuga alati midagi teistmoodi teha. Eksperimenteerisime, et asi oleks huvitavam, aga vahel läks mõni asi võib-olla üle võlli,” rääkis arhitekt Ain Padrik, kelle arhitektipõli on kestnud peagi kuuskümmend aastat.

Pika aja peale on ta oma valdkonnas saanud töötada peaaegu kõigil ametikohtadel, alustades joonestaja-kopeerijana ning lõpetades arhitektina oma firmas koos Vilen Künnapuga. Nüüd nimetab ta end oma praeguse tegevuspaiga Lilleoru külaarhitektiks. 

Telli uudiskiri ja saadame sulle kord nädalas ülevaate Ehituslehe olulisematest lugudest.

Palun sisesta korrektne e-posti aadress

1. Kuidas teie tööpäev välja nägi? Oli seal mõni kindel rutiin, mis päevast päeva kordus?

Ajalooliselt võin oma tegevuses näha kahte perioodi. Nii-öelda nõukaperiood algas 1965. aastal ja kestis kuni 1992. aastani, kui tegime Vilen Künnapuga firma. Ehk siis pool aega ja pool aega, 27 aastat siis ja nüüd, iseseisvusajal 30 aastat.

Kui 1965. aastal pihta hakkasin, oli kummaline, isegi peletav aeg. Ma olin ikka noorena, keskkooli lõpus idealiseerinud arhitektiametit. Aga siis sattusin Tsentrosojuzprojekti Tallinna filiaali, mis oli tarbijatekooperatiivi värk. See oli ülirange asutus. Töökoht oli joonestaja-kopeerija, aga tegin, mida iganes, tõin bussipileteid ka mõnele. Voldemar Herkel oli seal peaarhitekt. Seda oli põnev vaadata, kuidas arhitekt tööd teeb. Ise käisin siis ERKIs õhtuses osakonnas, õhtud olid pikad kuni kella 22. 

Aga sellises distsipliiniasutuses ma väga pikalt ei tahtnud olla. Sõber Rein Luup oli kursusekaaslane ja tema soovitas mul tulla Eesti Projekti. Sinna ma siis 1966. aasta algul läksin. Seal oli pilt huvitavam. Hea seltskond, suured aukartust äratavad tööd, väga õpetav. Mart Port oli peaarhitekt. Mina tehniku staatuses. Lõunal käsime Astorias, Kuku klubis. Ainus puudus – nad kõik olid kanged peopidajad.

Aeg läks edasi. Teine kursusekaaslane Rein Tomingas meelitas mu EKE Projekti. See oli kõige ägedam koht, kuhu sattusin 1968. aasta lõpul. Seal oli veel üks eestimeelne direktor Endel Kraaving. Tema pani mind kohe arhitektiks, kuigi olin veel tudeng. Sinna hakkaski noori arhitekte kogunema. Meeli Truu, Vilen Künnapu, Harry Šein, Jüri Okas, Jaan Ollik, Marika Lõoke. Koos me neid asju tegime, uurisime ja oma silmaringi avardasime. Seal sellist ranget distsipliini enam väga ei olnud. Toatäis arhitekte ja elasime oma boheemlaslikku elu.

Oma firma büroos oli nii, et kell 10 pidid inimesed kohal olema. Siis istusime laua taha, jõime kohvi ja arutasime. Meil ei olnud väga range distsipliiniga firma, vaid pigem stuudio. Vaba vorm. Jälgisime, et tööd ikka tähtajaks valmis saaksid, et tellijat alt ei veaks. Meil oli ligi 15 inimest. Kõik ei pidanud alati kohapeal käima. Lõpu poole läks kõik väga vabaks, ainult tähtaeg maksis. Olid kindlad päevad, kui saime kokku. Konkurents läks järjest tugevamaks ja lõpetasime oma firma tegevuse 2021. aastal.

Vilen Künnapu ja Ain Padrik millalgi 1990ndatel aastatel oma arhitektibüroos.Foto: Peeter Langovits / Postimees / Scanpix

2. Mis kell alustasite, mis ajal lõpetasite?

Tsentrosojuzprojektis algas täpselt kell 8 ja kestis kuni kella 17. Kui sul tööd ei olnud, pidid ikka laua taga istuma ja ülemus kullipilguga passis peale, et ikka töö käiks.

Eesti Projektis töö algas kell 8 ja lõppes õhtul kell 17. Keegi sinna istuma, elektrit raiskama ei tohtinud jääda.

EKE Projektis läksid vahel tööpäevad kuni kella 22-23. Oma büroos algasid tööpäevad kell 10 ja vahel võisid kesta kella 22-23.

3. Kui palju ajast kulus klientidega suhtlemisele?

Kolhoosihoonete projektidel istus mõne kolhoosiesimehega koostöö päris hästi. Alustades kutsuti kohale, mõni tegi uhke lõunagi välja. Suhted olid küllaltki familiaarsed ja sõbralikud. Nad olid omamoodi despoodid ka – see on hea koht ja siia teemegi. Mingeid detailplaneeringuid praktiliselt ei eksisteerinud. Kui olid, siis küllaltki vabameelsed. Mõnikord läks asi viltu ka. Vahepeal oli eskiiside näitamine ja lõpus pidulik üleandmine. Kui maja valmis sai, siis avamispeod olid meeldejäävad. Näiteks Raikküla kolhoosikeskus ja Avinurme kultuurimaja.

Oma firmas kaldus suhtlemine rohkem meie projektijuhile, direktorile. Tema suhtles rohkem klientidega, tegeles rahaasjadega. Meile jäi loominguline pool.

4. Millise töö sooviksite oma valminud projektide portfooliost esile tuua ja miks?

Kaks perioodi. Vanast ajast on lemmikuks Harju KEKi kontor Keilas, kaasautoriks Rein Tomingas. See oli tol ajal küllaltki innovaatiline, konstruktiivne. Endale pakkus huvi ja äratas ka tähelepanu, saime Moskvast preemiaid. Kurb lugu, et see lammutati möödunud aastal ära ja asemele tuleb suurem kaubanduskeskus. Järjepidevus mingil määral katkeb – vana lammutatakse ära, ei osata seda ära kasutada ja asemele tehakse midagi üüratut. Laiendamine ja rekonstrueerimine annaks põnevaid tulemusi võib-olla.

Harju KEKi peahoone tänavapoolne fassaad.Foto: Valdur Vacht
Harju KEKi tänaseks lammutatud peahoone Keilas.Foto: Valdur Vacht

Oma ajastu märgid on ka Sindi sovhoosi kontorihoone, Raikküla kolhoosikeskus ja Avinurme kultuurimaja.

Vaade Sindi sovhoosi uuele keskusele, mis valmis 1976. aastal.Foto: Pärnu Muuseum (PäMu _ 1751 F 3219:14)
Raikküla kolhoosi kontor. Arhitekt Ain Padrik. Arhitektide liidu 1986. aasta fotokonkursi töö.Foto: Raivo Puusepp / Eesti Arhitektuurimuuseum (EAM Fk 23064)

Vabariigi ajal on enamus ühiskondlikke hooneid Künnapuga koos tehtud, eraldi oleme teinud eramuid ja kortermaju. Kortermajadest rääkides Karsti majad Mäepealsel Nõmme taga. Ei tulnud küll nii välja, nagu ma tahtsin, sest tellija muutus. Kokku seitse maja. Esimesed kolm maja tehti ära, aga ülejäänud majadele tuli uus tellija, kes ütles, et ei midagi värvilist, ei mingeid erkereid. Aga olen siiski suhteliselt rahul.

Karsti elamud Tallinnas, 2010-2014. Autor Ain Padrik.Foto: Ain Padrik

Teine on Vabaõhumuuseumi tee 2 kõver maja. Kusjuures seal kõrval Vabaõhumuuseumi tee 4 viis elamut tegime Künnapuga koos ja see on ka omamoodi stiilne elamutekompleks. 

Künnapuga koos tehtust, mis mulle väga meeldib ja mille projekteerimine oli sujuv ja konfliktivaba, on Tartus tigutorn. Valmimine läks nii, nagu tahtsime. Seda juhtub harva: alati peab mingeid kompromisse tegema. Tellija tahtis midagi erilist ja sai, tuli sellega kaasa. Ärimees Alar Kroodo – tal oli kunsti- ja arhitektuurihuvi. Tellijast sõltub ikka ülimalt palju, millist maja projekteerida.

Muidugi on detailplaneeringud, mis panevad asja väga rangelt paika. Tigutorniga oligi nii, et detailplaneering nägi ette madalamat osa, aga meil oli üle. Kusjuures prokuratuur tuli kohale, asi läks ikka väga karmiks. Aga ütlesime, et ülemine osa on skulpturaalne, seal ei ole ruume kasutamiseks. Ütlesime, et see on kunst. Künnapu, osav jutumees, nagu ta on, pani nad uskuma ja asi tuli nii, nagu ta pidigi tulema.

Tigutorn Tartus, 2007. Autorid Vilen Künnapu ja Ain Padrik.Foto: Künnapu & Padrik

Aga kõrgusepiirangu all kannatas kõrval Ahhaa teaduskeskus. Tahtsime sinna keskele panna uhke masti, kõrgem installatsioon keskel, aga see tõmmati maha. Ja planetaarium oleks pidanud olema suurem kera, siis oleks ta võimsam olnud. Vaat, need detailplaneeringud hakkasid pinda käima ja muutusid segavaks asjaoluks. 

Teaduskeskus Ahhaa Tartus, 2011. Autorid Ain Padrik, Vilen Künnapu.Foto: Künnapu & Padrik

Künnapuga koos tehtutest nimetaks veel ära Tallinna metodisti kiriku. 1994. aastal hakkas pihta ja maja sai valmis 2000. aastal. See algus, eskiisi tegemine oli ka selline kolgata tee, kuna kogukond ei tahtnud alguses mingit torni. Aga meid päästsid Ameerika metodistid. Neile meie stiil meeldis ja läkski nii, nagu tahtsime tänu Lõuna-Korea metodistide rahalisele toele.

Metodisti kirik Tallinnas, 2000. Autorid Vilen Künnapu, Ain Padrik.Foto: Künnapu & Padrik

Pärnu maantee ärihoone, endine Äripäeva hoone on punase värviga optimistlik.

Radissoni hotell läks ka päris hästi. Seal muidugi käis kõva võitlus ja kaval suhtlemine. Käisime Kanadas Torontos klaasitehases, kus hakati meid pookima, et peame ülemise otsa, kohviku ära jätma. Tegelikult on ju väga hea, et see kohvik sinna üles tuli – linnainimesed saavad ka ülevalt linna vaadata. Radissonis oli veel oma arhitekt, kes tahtis oma lahendust teha ja sellega käis paras kemplemine. Õnneks saime nii, et see töö jätkus ja ära ei võetud.

Hotell Radisson Tallinnas, 2001. Autorid Vilen Künnapu, Ain Padrik.Foto: Künnapu & Padrik

5. Millisest projektist on teil kõige rohkem kahju, et see on ehitamata jäänud, ja mis selle projekti teie jaoks erakordseks muutis? Miks see ehitamata jäi?

Neid on kolossaalselt palju. Olümpiamängude ajal tegime kadunud Rein Tomingaga Balti jaama taha hotelli, aga lõpuks otsustati Olümpia hotell teha ja Balti jaama hotell jäi ära. Tegime selle projekti täitsa valmis, aga ehituskomitees jäi Olümpia hotell peale. See oli põnev aeg, sai Moskvas käia ja uurida. Oli pikk periood, algas 1976. aastal. Selle kohta on ka makett arhitektuurimuuseumis.

1979. aastal tegime Künnapuga Lembitu moeateljee. Muinsuskaitse hakkas seal hoolega keelama ja tegutsema ja nii ta läkski. Võtsime küll kõik väljakaevamised arvesse, aga ikkagi tulid Moskvast muinsuskaitse asjapulgad kohale ja jäigi ära. 1990. aastate algul tegime sinna Vanalinna Stuudio teatrimaja, millega muinsuskaitse oli päri, aga siis ilmus välja maaomanik, kes tahtis kaubandust ja jälle jäi meie lahendus ära.

Võistlustöö õmblusvabriku Lembitu tootmishoonele Tallinnas Viru tänaval. Arhitektid Vilen Künnapu, Ain Padrik. Samas kohas asub nüüd De la Gardie kaubamaja hoone.Foto: Eesti Arhitektuurimuuseum (EAM _ 5838 MK 67)

Väga kahju oli ka Reaalkooli juurdeehitusest 1981. aastal. See oli kihvt töö, skulptuurid olid mängus. Jälle tööjoonis sai tehtud, aga ebasoodne aeg oli, tuli uus haridusminister Elsa Gretškina ja ideoloogilisem pool muutus karmimaks. Gretškina jaoks oli see liiga hea.

Vilen Künnapu ja Ain Padriku võistlustöö Tallinna II Keskkooli (Reaalkooli) juurdeehitusele. Foto: Eesti Arhitektuurimuuseum (EAM _ 5839 MK 68)

Roela koolimaja sain ka noorena teha. Vastavalt vanuseklassidele olid eraldi tsoonid, selline hästi mõnus, mugav, looduslähedane sai. Aga haridusministeerium sekkus, ütles, et nii ei tohi teha. Tegin küll uuesti, aga ikka ei sobinud ja lõpuks vajus ära. See oli päris karm. Koolimajad on huvitavad asjad, aga ei ole õnnestunud lõpuni teha.

Kurb on ka sellest, et ei tulnud Viru hotelli “poega”. Sellega jõudsime nii kaugele, et oli ehituslubagi, aga järsku toimus otsus, et see ei kõlba kuhugi. Hakati kiusama, et oleme nurgaga Tammsaare pargis. Meie arust üldse ei olnud, aga meil ei olnud enam mingit õigust sellest rääkida. Tegelikult see oli äge ja sobis sinna.

Ehitamata jäänud “Viru poeg”.Foto: Künnapu & Padrik

Omamoodi tahk on välismaa tööd. Huvitavaid katseid on olnud väljapoole saada, aga kõik on ebaõnnestunud eri asjaoludel. 1989. aastal sain võimaluse teha Moskva kesklinna Eesti kaubandusesindus. Asi läks edukalt ja hästi, umbes nii, et kohe läheb ehituseks. Muinsuskaitse osaski õnnestus. 1990. aastal hakkas vana osa rekonstrueerimine, renoveerimine pihta. Aga siis tuli meil pööre, vabariigi aeg. Ja naksti, asi lõpetati ära. Sealne konservatoorium pani käpa peale ja sai territooriumi endale laiendusteks.

Meie büroo sai tellimuse Moskvasse Sberbanki sissepääsu ja esise tegemiseks. Talveaedade ja puhkealadega, aga see suri ka välja. 1990. aastatel saime veel Riiga hotell Latvia vana hotelli renoveerimise. Jõudsime projektiga lõppstaadiumisse, aga jälle jäi lõpuks katki ja langes segastel asjaoludel lätlaste kätte.

6. Milline on teie kogemus: on see arhitektitöö loomulik osa, et mõni projekt ei realiseeru? Kui suur protsent töödest sahtlisse jääb?

On küll. Lausa 60 protsenti. Me proovisime Künnapuga alati midagi teistmoodi teha. Eksperimenteerisime, et asi oleks huvitavam, aga vahel läks mõni asi võib-olla üle võlli. Kahju on sellest, kui on palju rasket tööd tehtud ja tulemus on null – lihtsalt asja ei tule. Neid, mis on eskiisitasemel lihtsalt ära vajunud, on olnud palju, aga valmisehitatut on ka palju.

7. Kui palju konkurssidel osalesite?

Konkursse tegime alguses, 1980.-1990. aastatel üsna palju.

8. Kas aja jooksul teie suhtumine konkurssidel osalemisesse muutus?

Algul läks päris edukalt, hiljem järjest kehvemini. Ju siis tulid uued trendid.

9. Millist konkursitööd oma loomingust esile tõstaksite?

Mainitud Reaalkooli juurdeehitus ja Lembitu moeateljee. Saaremaale tegime ka kutsutud konkursiga Rüütli spaad. See tuli nii, nagu vaja. Sellega läks hästi.

Rahvusvahelistest konkurssidest 1982. aastal Parc de la Villette’i võistlus Pariisis, mis jõudis päris heale tasemele. 1984. aastal Arktika Keskuse arhitektuurivõistluselt Soomes saime eripreemia ja see sai palju tähelepanu. Tegime selle koos Lennart Meriga, kes andis häid ideid ja tulemus oli vägev.

Kolmekesi, koos Andres Siimuga jäime nibin-nabin teiseks 1988. aastal Los Angeleses West Coast Gateway konkursil – see oli tõesti oluline silmaringi laiendamine, seda me peame kõige paremaks.

Los Angelese West Coast Gateway kultuurikeskuse võistlusprojekt, II preemia. Arhitektid Vilen Künnapu, Ain Padrik, Andres Siim.Foto: Eesti Arhitektuurimuuseum (EAM Fk 1825)

1992. aastal saime Soome Marja-Vantaa uue linnaosa planeerimiskonkursil ühe esikohtadest ja pidime lahendama keskuse osa, aga tuli lama ja jälle jäi ära.

10. Kas teil on mõni konkursitöö, mille puhul on kahju, et see edasise projekteerimise/ehitamise käigus muutus palju ja hea idee ei realiseerunud?

Viru keskus võib-olla oli, et see ei läinud nii, nagu mõtlesime, aga me ei kahetse. Võimas protsess, aga väga palju kompromisse. Ütleme, et see läks hästi ja häbeneda pole vaja. Nad on nüüd muutnud seda ja see asi on edasi arenenud.

See oli kutsutud konkurss. Detailplaneering sai valmis 1997. saastal ja keskus ise 2004. aastal. Meil oli hoonestus osaliselt lahtine, nii et passaažid läksid läbi, aga kogu selle tegemise protsessis läks kogu keskus kokku üheks terviklikuks hooneks. Meie kliimas, miks mitte, tulemus on täitsa põnev – parkimine üleval katusel. Tohutu programm oli haljastusega, aga see ei tulnud lõplikult nii nagu ettenähtud.

11. Kas suurte projektide/konkursside lõpetamiseks olete pidanud tegema ka mitmepäevaseid töömaratone?

Nii hullusti ei olnud. Alguses tegime Künnapuga nii, et saime päev varem asja valmis ja siis meil jäi aega analüüsida. Aga kui noored tulid, oli hoopis teine mentaliteet – viimasel hetkel, mõni asi jäi päris ripakile, jube raske oli. Näiteks Tammsaare pargi renoveerimise konkursi projekt.

12. Milline on teie kõige kauem valminud objekt?

Üle seitsme aasta ei läinud ükski. Viru keskuse tegemine venis ja ka Tallinna metodisti kirik.

Ajaloost venis Roela koolimaja. Ma olin entusiast. Tahtsin koolimaja teha. Tegin mitu varianti, kolm-neli, püüdsin väga teha, aga lõpptulemus oli null.

13. Kas mõni projekt on nii kaua valminud, et valmides tundub juba täitsa ajast ja arust?

Ajast ja arust on kummaline asi. Kui nii võtta. Me oleme Künnapuga püüdnud mitte minna üldise trendiga kaasa. Meid huvitab rohkem igaviku teema. Trendid ju kogu aeg muutuvad.

Meile meeldib, et viimastest asjadest tehti ära Kadrioru Plaza – tema värskus, rõõmus suhtumine, hästi positiivne vaadata. Piiri peal minu meelest. Ma olen rahul sellega.

14. Mis on arhitektitöö ebameeldivaim osa?

Seda ebameeldivat osa on ikka ka päris palju. Ütleme nii, et liiga täpsed on detailplaneeringud. Kunstiline pool, kuidas asi päriselt hea oleks, ei ole enam oluline. Kõrgused, suurused – üldse ei tohi eksida. Iga väikene maja – ikka detailplaneering. Nagu ei usaldata enam arhitekti. Natuke võiks see vabam olla. Nõuded on läinud ikka hullumeelseks. See, et saada ehitusluba – see on meeletu tegemine, tohutu hea närv peab olema. Aga noored saavad hakkama. Häid asju on tehtud ja tehakse veel.

Ütleme nii, et liiga täpsed on detailplaneeringud. Kunstiline pool, kuidas asi päriselt hea oleks, ei ole enam oluline. Kõrgused, suurused – üldse ei tohi eksida.

Arhitekt Ain Padrik

Arendajate diktaat on enamasti see, et saada maksimaalselt kasu ja maksimaalselt suurt teha.

Meile endale meeldis Narva mnt 7 Triumph Plaza. Omaoodi põnev lahendus. Tuli välja nagu tahtsime. Olemegi vahel sellised, et otsime uut ja huvitavat ja ei lähe seda malli, nagu tahetakse.

15. Mis on arhitektitöö juures kõige meeldivam?

Leiutamine. Hakkad ikka täiesti tühjast kohast pihta ja see protseduur ise on nii põnev. Vahel ei oskagi seletada, miks see asi nii tuleb. See on võimas. Suur rahuldus.

Vaatamata sellele, et mul ei ole enam firmat, teen eraldi Lilleorus, kus olen tegelenud üle 30 aasta joogaga. Siin on oma küla. Kuus-seitse maja, mille loomisel olen osalenud, moodustavad kokku mõnusa keskkonna. Võib-olla õnnestub siia veel üks koolimaja luua.

Toimetaja valik

Avaleht Kõik lood

Suured lood

Kõik suured lood

Kogemus loeb

Eesti Rahva Muuseumi ja Raadi mõisapargi vahetusse lähedusse oleme ehitamas uut kaheksa kortermajaga elamukvartalit Raadiraja. Lisainfo: raadiraja.ee.

Ehitustrust on asjatundlik partner ja toetab Teid ehitusettevõtmistes.

  • Ehituse peatöövõtt ja projektijuhtimine
  • Projekteerimis- ja ehitustöövõtt
  • Hoonete ehitus
  • Kinnisvaraarendus
Tutvuge tehtud töödega