Kliimaministeeriumi andmeil tootis Eesti 2021. aastal 1,2 miljonit tonni ehitus- ja lammutusjäätmeid, millest jõuab vaatamata ambitsioonikatele eesmärkidele ringlussevõtuna taaskasutusse alla veerandi. Ülejäänud osa jäätmetest maetakse riigi lahkel loal taaskasutuse nime all maha.

Koalitsioonileppes on kirjas, et järgmisel neljal aastal on riigil plaanis hõlbustada ehitusmaterjalide ja lammutusjäätmete ringlusesse võtmist. Hetkel puudub teadaolevalt aga konkreetne riigipoolne tegevuskava. SA Stockholmi Keskkonnainstituudi (SEI) Tallinna Keskuse programmijuhi ja vanemteaduri Harri Moora sõnul on ehitus- ja lammutusjäätmete ringlusse võtmist edendav regulatsioon ja ka turg Eestis pea olematud ja seepärast taaskasutatakse need jäätmed kõige vähem väärtustaval ja samas ka kõige odavamal viisil.

Telli uudiskiri ja saadame sulle kord nädalas ülevaate Ehituslehe olulisematest lugudest.

Täname, et liitusite meie uudiskirjaga.

Palun sisesta korrektne e-posti aadress

Liitun

“Tänasel päeval läheb taaskasutamisena arvesse ka ehitus- ja lammutusjäätmete tagasitäide. See on eelkõige selline tegevus, kus ehitusjäätmeid kasutatakse pinnasetäiteks või erinevate pinnavormide kujundamisel ja karjääride täiteks. Tegu on sisuliselt aukude täitmisega ja selline tegevus ei ole kõrge väärtusega ringmajanduse vaates,” märkis Moora.

“Ehitus- ja lammutusjäätmete väärtustav ringlussevõtt peaks olema ikkagi eelkõige see, et need jäätmed liiguvad ehitusmaterjalina uuesti tagasi uute hoonete ja infrastruktuuri rajamisse.”

Praegusel kujul jõuab tema sõnul uuesti kasutusse ainult väike osa Eestis tekkinud ehitus- ja lammutusjäätmetest.

Pole ainult jäätmeprobleem

Ehitus-lammutusjäätmete laiema ringlussevõtu peamiseks takistuseks on vähene nõudlus, mis tuleneb selle materjali kasutamise õiguslikust ebaselgusest ja tänaste taaskasutusalternatiivide suhtelisest odavusest. Nii on Moora sõnul keeruline edendada ehitus- ja lammutusjäätmete ringlussevõttu pelgalt nende jäätmete sortimisnõuetega.

“Kui me räägime jäätmete kasutamisest ehitusvaldkonnas ehitusmaterjalidena, siis see valdkond on väga reguleeritud,” kinnitas Moora. “Ehitusmaterjalid peavad vastama erinevatele nõuetele ja normidele. Ilma selleta ei ole jäätmematerjale võimalik ehituses aga ka paljudes teistes valdkondades kasutada. Nii on täna ehitiste lammutamisel tekkivaid materjale üldjuhul väga keeruline kasutada või neile turgu leida.”

Ainult ehitus- ja lammutusjäätmete sortimisele nõudeid kehtestades süsteemi tasandil muutust ja ka turunõudlust tekitada ilmselt ei suudeta.

“Võib tunduda lihtne, et kohustame lammutajaid jäätmeid liigiti sortima, et küll siis ka turg tekib,” kirjeldas Moora, kelle sõnul on see väga lihtsustatud lähenemine. “Tulemuseks võib olla olukord, kus meil on mingid liigiti sorditud jäätmekuhjad, aga keegi pole neist huvitatud. Seega oleks esmatähtis hakata nendele materjalidele süsteemselt turgu tekitama.”

See on keeruline, sest ehitistelt saadavate ehitus-lammutusjäätmete hind ehitusmaterjalina on üldjuhul kõrgem esmasest toorainest tehtud ehitusmaterjalide hinnast ja miks peaks ehitiste projekteerija, arhitekt või ehitaja kasutama ehitus-lammutusjäätmeid, kui ta ei ole kindel nende materjalivoogude kvaliteedis ja ta ei tunneta ka otsest vajadust selliseid materjale kasutada?

Riik ei motiveeri tegelikku taaskasutust

Sellest on Moora sõnul viimasel ajal väga vähe räägitud, et riik ise annab küllaltki hõlpsasti välja jäätmekäitluslubasid, millega on võimalik ehitus- ja lammutusjäätmeid suures koguse tagasitäitena taaskasutada. See ei tekita erilist motivatsiooni neid materjale väärtustavalt kasutada uue toormena.

“Praegu saame nii oma ehitus- ja lammutusjäätmete taaskasutuseesmärgi suhteliselt hõlpsalt ja odavalt täidetud. Samas on Euroopa Komisjon juba märku andnud, et jäätmematerjali tagasitäitena taaskasutamine ei pruugi edaspidi enam olla lubatud,” tõdes Moora.

“Praegu saame nii oma ehitus- ja lammutusjäätmete taaskasutuseesmärgi suhteliselt hõlpsalt ja odavalt täidetud. Samas on Euroopa Komisjon juba märku andnud, et jäätmematerjali tagasitäitena taaskasutamine ei pruugi edaspidi enam olla lubatud.”

Harri Moora, Stockholmi Keskkonnainstituudi (SEI) Tallinna Keskuse programmijuht ja vanemteadur

Seega tuleks kiiremas korras hakata looma vajalikku raamistikku, mis aitaks meil ehitus- ja lammutusjäätmeid ka tegelikult suuremas mahus ringselt kasutada. Moora sõnul oleks üheks eelduseks nö jäätmematerjalide ringlussevõtu kataloogi koostamine.

Koostöös ülikoolide, ettevõtete ja muude spetsialistidega võiks ellu kutsuda programmi, mis koostaks ringsete jäätmematerjalide kataloogi, kus oleks välja toodud erinevate jäätmematerjalide kirjeldused, nende kasutusvaldkonnad ja vajadusel ka asjakohased kasutussertifikaadi ja nõuded.

Selline pidevalt täiendatav materjalide andmebaas oleks eelduseks jäätmematerjalide sh eriti ehitus- ja lammutusjäätmete laiemaks kasutuseks. See annaks hoonete rajajatele ja projekteerijatele juhiseid ja informatsiooni ning selleläbi ka kindlust jäätmematerjalide kordus- ja taaskasutamiseks. Tegelikult on paljude jäätmematerjalide puhul vajalikud standardid ja nõuded juba koostatud. Need tuleks lihtsalt ühisesse andmebaasi koguda ja seda täiendada kasutusjuhenditega.

“Kõigile kättesaadav, arusaadav kirjeldus ja kasutusinformatsioon tüüpilistest jäätmematerjalidest tekitab kindluse turul olijatele neid materjale kasutada, sest tänasel päeval, kui kuskilt ilmuvad välja mingisuguseid hunnikud erinevaid jäätmematerjale, ei ole kindlust, kas ja kus neid üldse kasutada tohib,” selgitas Moora.

Oluline on riigi eeskuju

Kindlasti aitaks ehitusjäätmetele nõudluse ja turu loomisele Harri Moora hinnangul kaasa ka riigi eeskuju. Riigiasutused võiks tema arvates olulisemalt laiemalt kasutada oma ehitusobjektide ja teede projekteerimise ja ehitushangetel nõuet teatud koguses jäätmematerjale, eelkõige võiks selliste ringseid nõudeid kasutada infrastruktuuri objektide rajamisel.

“Mitmed on Euroopa riigid on siin eeskuju näidanud. Näitena võib tuua Põhjamaade teedeehituse hanked, kus tuleb suures mahus kasutada nii ehitus- kui ka erinevaid kaevandusjäätmeid,” kirjeldas Moora.

“Samas on aga Taanis ehitatud viimasel ajal ka tavalisi avalikke ehitisi – näiteks koole ja lasteaedu – kus on kasutusel nii kasutatud telliskivid kui ka muid ehitusmaterjalide jääke. Aga see eeldab jällegi enne nende materjalide nõuetekohasuses veendumist ja ka projekteerimistingimustes arvestamist.”

Harri Moora hinnangul võib selline ringsete hangete läbiviimine tõsta mõnevõrra hindu, aga teiste riikide kogemused näitavad ka seda, et nõudluse suurenedes langevad ka ringsete jäätmematerjalide hinnad ja pikemas perspektiivis on selline lähenemine odavam — seda nii majanduslikust vaatest kui eriti keskkonnavaatest lähtudes. 

“Kui jätta jäätmetekitajad üksi nende poolt välja sorditud materjalikuhjadega, siis ei pruugi keegi neid materjale kasutama hakata. Heaks näiteks on siin Eesti Energia aheraine killustiku hunnikud, millele pole pikka aega leitud head kasutust,” tõi Moora näite.

Alles viimasel ajal on tema sõnul selle materjali vastu huvi suurenenud, sest tõusnud on esmase killustiku toorme hind ja ka avalik sektor on oma ehitushangetes hakanud ringmajanduse teemat väärtustama.

“Kaasa on aidanud ka selle materjali uuringud ja vastavad kvaliteedisertifikaadid, mis on eelduseks selle materjali kasutamisel ehitistes. Siin on paljus see olnud Eesti Energia enda initsiatiiv,” selgitas Moora, kelle sõnul oleks oluline, et see töö tehtaks ära juba riiklikult toetatud ringse materjali kataloogi arendamise protsessina.

Ringlusse võtmisele tuleb mõelda juba hoone rajamisel

Kui rääkida ehitiste ringlussevõtust võimalikult suures mahus, siis see eeldab Harri Moora sõnul seda, et hoone oleks juba ehitatud selliselt, et seda oleks võimalik tema kasutusea lõppedes demonteerida erinevateks materjalideks ja detailideks. Nii oleks hooneid oluliselt lihtsam tulevikus ümber ehitada ning ka detaile uuesti kasutada ja ringlusse võtta.

“Mitte nii, et kopp tuleb ja lööb kõik segamini. Siis ei anna sellest enam väga kõrge kvaliteediga teisest ehitusmaterjali kätte saada,” sõnas Moora, kelle sõnul ei ole ta Eestis ühegi viimasel ajal ehitatud avaliku sektori ehitise puhul näinud, et selle projekteerimisel ja rajamisel mõeldaks ka sellele, kas ehitatud hoone oleks tulevikus ka lihtsalt ringlusse võetav.

“Tegelikult ehitame me siiamaani ehitisi ja infrastruktuuri objekte, mis 50 või rohkema aasta pärast, kui nad on oma elu lõpetanud, sisuliselt muutuvad raskesti ringlusse võetavateks jäätmehunnikuteks. Me ehitame tulevikku mitteringset ehitiste süsteemi, mis takistab meil ka aastate pärast jätkusuutlikult toimetada” lisas ta.

“Tulevikus peaks olema nii, et ehitistel on vastavad passid, mis sisaldavad infot hoone ehitusmaterjalide ja detailide osas sh korduskasutuse ja ringlussevõtu ning hoone ’lammutamise’ juhiseid. Sellised hoonete passid on juba kasutuses mitmetes riikides, näiteks Hollandis ja Taanis. 

Moora kinnitusel peame loobuma nn “segapudrumajadest”, kus on erinevad materjalid (näiteks metall, betoon ja klaas) selliselt kokku pandud, et neid ei ole võimalik hiljem enam lihtsalt eristada ja taaskasutada. 

“Täna sa saadki hoone lõpuks ainult suure kopaga puruks lüüa, jäätmed purustisse ajada ja heal juhul metallid välja võtta ja ega rohkem midagi sealt kasulikku enam kätte ei saagi. Muu läheb sodiks kokku ja selline materjal sobibki ainult augutäiteks.”

Tulevik nõuab uut lähenemist

Ehitiste kasutusiga lüheneb tulevikus Moora hinnangul märkimisväärselt, sest maad on vähe, hoonete kasutusfunktsioonid muutuvad kiiresti ja nii on meil vaja rajada uue funktsiooniga hooneid.

Tulevikuhooned peavad seetõttu olema lisaks suurele energiatõhususele ka lihtsalt ja kiirelt ümber kujundatavad. See eeldab, et hooned on ehitatud modulaarselt ja neid peab saama võtta pulkadeks lahti ja võimalikult suures mahus korduskasutusse suunata.

“Kõik see eeldab juba täiesti uut lähenemist hoonete planeerimisel ja projekteerimisel. Võttes arvesse tuleviku väljakutseid ei saa me ehitada hooneid, mida saab lammutada ainult kopaga ja siis tekkinud jäätmed ressursse raiskavalt auku ajada,” märkis Moora.

“See eeldab seda, et meil on ringset ehitussüsteemi toetav õiguslik raamistik, teadlikud tellijad ning pädevad projekteerijad ja arhitektid. Ka meie ehitusmaterjalide tootjad ja ehitajad peavad siin olulisel määral oma tegevusmudelit muutma.”

Seni on Harri Moora arvates Eestis ringse ehitussüsteemi aluste arendamisel pigem tagasihoidlikud oldud.

“Me praegu alles oleme oma mõtetega ehitus- ja lammutusjäätmete ringlussevõtu probleemi lahendamas. Tegelikult tuleks olulisemalt laiemalt mõtelda ja ka tegutseda. Ringmajanduse edendamine ehitussektoris eeldab väga erinevate aspektidele tähelepanu pööramist.”