Hoonete energiatõhususe riiklike eesmärkide saavutamine saab olema Eestis kindlasti suur väljakutse.

Valitsust rohepoliitika elluviimisel nõustav ekspertrühm on välja öelnud, et Eesti hoonete fondi renoveerimise tempo on võrreldes eesmärgiks seatuga oluliselt madalam nii era- kui ka avaliku sektori hoonete puhul.

Kuigi viimasel ajal on korterelamute rekonstrueerimise tegevused hoogustunud, on üldine tempo siiski oluliselt madalam võrreldes ELi tasandi kui ka Eesti hoonete pikaajalise rekonstrueerimise strateegias tooduga. Tuleb arvesse võtta, et erinevalt mitmete arenenud EL riikidega on meil sisuliselt soojustamata ja ventileerimata vana hoonefond ka väga suur.

Toetusmeetmete osas on rõhk eelkõige korterelamute renoveerimisel. Samas peaks eesmärkide täitmiseks olulisel määral panustama ka erasektor sh ärihoonete arendajad ja haldajad. Nemad on praegu pigem meetmetest välja jäänud ja nii toimetavad nad paljus ainult tänast kulutõhusust arvesse võttes. Elu on näidanud, et turupõhiselt oluline rekonstrueerimine ei tööta ning selle rakendamiseks on vajalikud riiklikud toetused.

Renoveerimise tempot hoiab tagasi eelkõige vajalike ekspertide ja kvaliteetsete ehitajate nappus, riigipoolsete toetuste ja finantsinstrumentide piiratud maht ning ka hoonete omanike  vähene teadlikkus. Seega tuleks hakata oluliselt kiiremini nende aspektidega tegelema hakata. Võib siiski arvata, et eraomandis olevate hoonete rekonstrueerimise eesmärke täies mahus pole võimalik saavutada. Ehk pole see ka vajalik, kuna mõistlik oleks pigem tähelepanu pöörata enamperspektiivsete hoonete terviklikule renoveerimisele nii, et  oleks tagatud kuluoptimaalne energiatõhusus aga kindlasti ka hoonete sisekliima, funktsionaalsus ning kasutatud materjalide ja renoveeritud hoonete ringsus.

Ehitusmaterjalide keskkonnamõju ei ole seni arvestatud

Hoonete renoveerimise puhul on siiani valdavalt lähtutud energiatõhususe saavutamisest. Viimasel ajal on hakatud rääkima ka hoone sisekliima aspektist. See on tulenenud eelkõige sellest, et mitmed varasemad hoonete ebakvaliteetsed renoveerimised on põhjustanud hoonete sisekliima halvenemist. Samas üldine elukaarepõhine mõtlemine, süsiniku jalajälje terviklik hindamine ning eriti ehitusmaterjalide keskkonnamõju ja nende materjalide ringsuse teemad ei ole ehitussektoris Eestis siiani üldse juurdunud.

Viimati mainitud teemade osas minu teada täpsemat ülevaadet erinevate renoveerimis- ja soojustamisprojektide puhul ei ole peetud, kuna seda ei ole peetud nende projektide puhul oluliseks. Küll on aga teiste riikide kogemuse najal teada, et valede ehitusvõtete ja materjalide kasutamine võib olulisel määral mõjutada nii hoone sisekliimat kui olla hiljem suureks reostusallikaks.

Heaks näiteks on siin mitmed soojustusmaterjalid, mille tootmine on seotud märkimisväärse energiakuluga ja negatiivse mõjuga ning peale selle võib sellise hoone hilisema lammutamise või renoveerimise tulemusel tekkida suur kuhi jäätmeid, millest osa võib klassifitseeruda lausa ohtlikeks jäätmeteks, mida pole võimalik ohutult ringlusse võtta. Selliste materjalide kasutamine tekitab tulevikus suuremat sorti probleemi, mis ei võimalda meil ka aastate pärast ringmajanduslikku lähenemist ehitussektoris rakendada.

Ka soojustusmaterjalid peaksid olema võimalikult väikese jalajäljega

Hoonete renoveerimisel aga ka uute hoonete projekteerimisel tuleks palju rohkem arvestada ka kasutatavate materjalide tervise- ja keskkonnaohutusega ning nende materjalide enda võimalikult väikesele energia/süsiniku jalajäljele. Hoonete soojustamisel kasutatakse meil laialdaselt erinevaid vahtpolüstüreen ja polüuretaan materjale (nn EPS ja PUR vahtusid).

Tegu on odava ja kergesti kasutatava materjaliga, mis oma omadustelt sobib väga erinevateks isolatsiooni- ja soojustustöödeks. Nii on sellised plastipõhised materjalid väga levinud ka Eesti hoonete renoveerimisel. Tihti aga jäetakse tähelepanuta nende materjalide võimalik tervisemõju ja veel vähem mõeldakse sellele, kuidas neid materjale tulevikus peaks jäätmetena käitlema. Selliste materjalide kasutamisel ja eriti hilisemal hoone lammutamise etapil need üldjuhul lagunevad väikesteks tükkideks, mis omakorda reostab looduskeskkonda ja veekogusid.

Peale selle on selliste materjalide uuesti kasutamine või ringlusse võtmine väga keeruline ja kulukas. Tegu ei ole just mitte keskkonnahoidlikuma ja ringsema ehitusmaterjaliga. Seega tuleks kindlasti mõelda erinevatele alternatiividele ja kasutada plastipõhiseid soojustusmaterjale pigem seal, kus see on vältimatu.

Arvestama peaks kogu elukaart

Kindlasti tuleks edaspidi hoonete renoveerimisel rohkem pöörata tähelepanu kogu hoone elukaare mõjudele ning kindlasti arvestada ja eelistada väiksema süsiniku jalajäljega ja suurema ringsusega ehitusmaterjale. See muidugi eeldab, et need põhimõtted on integreeritud ka hoonete renoveerimis- ja toetusprogrammidesse kui olulised kriteeriumid, mida tuleb järgida. Kindlasti peaks siin eeskuju näitama avalik sektor, kes läbi hankemenetluste ka terviklikult teostatud keskkonnahoidlikke renoveerimisi peaks toetama ja ellu viima.

Muidugi vajab selline lähenemine ka asjaosaliste (ekspertide, projekteerijate, ehitajate aga ka kinnisvara omanike) pädevuse ja teadlikkuse suurendamist. Kõik see vajaks ka toetava õigusliku regulatsiooni kujundamist riigi poolt. Esimesi samme selles vallas, nt hoonete süsinikujalajälje regulatsiooni ettevalmistamine, on ka juba tehtud. Kindlasti peaks siin aga tähelepanu pöörama ka renoveeritavate hoonete ringsust toetavate kriteeriumite paika panemine. Viimane tundub Eestis olevat selgelt kõige vähem tähelepanu saanud aspekt hoonete energiatõhususe eesmärkide poole liikumisel.