Ehitussektorile seatud järgmine suur eesmärk on kliimaneutraalsuse saavutamine ja süsinikujalajälje arvutamine. Paraku tähendab kinnisvaraarenduse ja ehitussektori massiline suunamine ehitiste süsinikujalajälje arvutamisele survet tegeleda energiatõhususega, aga mitte ressursitõhususega. Kuid kliimamõju ja keskkonnamõju on erinevad mõjud, kirjutab Taasterahastu juht Anu Kull.

Kliimaneutraalsuse saavutamisega seoses ootab Eesti ehitussektorit ees süsinikujalajälje arvutamise nõue. Hoonete energiatõhususe uus direktiiv paneb uutele hoonetele energiamärgise kohustuse: heitmevabad peavad olema alates 2028. aastast kõik avaliku sektori asutuste hooned ning alates 2030. aastast kõik uued hooned.

Kliimamõju ja keskkonnamõju ei saa samastada

Praegune hoone süsinikujalajälje arvutamise metoodika põhineb suuresti Eesti ehitusmaterjalide kliimamõjutuste andmebaasil, mille alusel soovitatakse arvutada hoonete, rajatiste, taristu kogu olelusringi kliimamõjusid. Andmebaas kirjeldab turu tüüpilist olukorda ning on mõeldud arhitektidele ja projekteerijatele eesmärgiga välja valida kliimamõjude seisukohalt kõige paremad projekteerimislahendused.

Kliimamõju on küll keskkonnamõju väga oluline osa, kuid kliimamõju kujuneb siiski energiakasutuse tulemusena, samas kui keskkonnamõju kujuneb nii energiakasutuse kui ka ressursikasutuse tulemusena. Ehitussektori jaoks tähendab see, et kui hoone energiatõhusust väljendatakse hoone kliimamõju CO₂ ekvivalentkilogrammides kasuliku põrandapinna ruutmeetri kohta, siis hoone keskonnamõju väljendamiseks peab arvestama ka ehitamiseks kasutatud loodusressurssidega. 

Kliima- ja keskkonnamõjude samastamine selles riiklikus tööriistas tekitab küsimusi ka ehitusturu konkurentsiolukorra mõttes. Andmebaasis olevate ehitusmaterjalide keskkonnamõju väljendatakse nende CO₂ heite Eesti keskmise väärtusega, mis on arvutatud kõigi olemasolevate toodete keskkonnadeklaratsioonide (EPD) info alusel. Nende puudumisel soovitatakse kasutada Soome või Rootsi väärtusi. 

Kuid EPD, nii nagu ka ökomärgis, on oma olemuselt müügiargument ja tootja roheväidete tõendus ning peaks kindlasti peegelduma ka tööriistas, mille alusel arhitektid ja projekteerijad valivad sobivaid materjale. Tüüpilise Eesti toote keskmise väärtuse kasutamine seda praegu ei võimalda. 

Mida ütleb ehitustoodete määrus?

Nii on Eesti kinnisvarasektor ennast mängimas arengulõksu eeldusega, et mida väiksem on ehitusmaterjali CO₂ heide, seda keskkonnasõbralikum see on. Kuid see pole sugugi nii. Kuna ehitustoodete keskkonnamõju ei saa hinnata ainult kliimamõju põhjal, siis tuleks ehitusmaterjalide keskkonnamõju mõõtmisel lähtuda ehitustoodete määrusest, mis jõustus alanud aastast ning näitab, kuidas saab hoone projekteerimisel arvestada korraga nii kliima- kui keskkonnamõjudega. 

Ehitustoodete määrusest tulenevad ootused ja nõuded laienevad nii arhitektidele, projekteerijatele kui ehitusmaterjalide tootjatele, sest uusehitise keskkonnamõju tõendamiseks ei piisa tegelikult ainult süsinikujalajäljest.

Täiesti uus on seejuures vajadus tõendada ringmajanduse põhimõtetega arvestamist. Eestis tekib sellega seoses aga täiesti uus probleem. Nimelt valitseb meil arusaam, et ringmajandus – see on jäätmemajandus. Meil on põhimõte, et mida kauem oma eluea lõppu jõudnud tooteid me käigus suudame hoida, seda rohkem ringmajandavad oleme. 

Jäätmete liigiti sorteerimine ning jäätmekäitluse reeglitekohane korraldamine on arusaadavalt vajalik. Kuid ringmajandus see ei ole. Pigem vastupidi. 

Ekslemine segases mõisteruumis

Jäätmekäitluse ja ringmajanduse samastamine ei võimalda ringmajandusse siseneda, sest puuduvad ringsuse väljendamiseks vajalikud mõisted. Ringmajanduse standardid on küll olemas ning Eestis ka üle võetud, kuid ringmajanduse põhimõtetega kooskõlas olemist peame tõendama jäätmeseaduse alusel. 

See tähendab, et meile on oluline jäätmete ringlussevõtt kui protsess, aga meid ei huvita, milliseid ressursse me selle tulemusena saame uuesti kasutada. Meile on oluline toodete korduskasutus kui protsess, aga meid üldse ei huvita, kui palju esmaseid ressursse me selle tegevusega säästame. Meile on oluline fossiilsetest energiaallikatest loobumine, aga me näeme selle ainsa alternatiivina taastuv- või tuumaenergiat ning mitte taaskasutatud energiat.

Esimestena peab sellest umbe jooksnud mõisteruumist väljapääsu leidma ehitussektor. Valikut ei ole, sest ehitustoodete määrust tuleb järgida ja ehitussektor peab tõendama oma keskkonnamõju kõigi olelusringi hindamisega seotud põhiomaduste ja aspektidega. Seetõttu ei ole korrektne suunata projekteerijaid ja arhitekte valima keskkonnasäästlikke materjale ainult hoone energiatõhususe direktiivist lähtuva kliimamõju ehk hoone süsinikujalajälje alusel. 

Räägime ja arutame selle teekonna läbi Jõelähtmel, kus 4.–15.juunini toimuv Elamumess kasutab ringse küla majandusmudelit ning aitab mõista, mida ringmajandus ehitussektorile tulevikus kaasa toob.