Ehituse ja kinnisvaraarendusega tegelevate ettevõtete Hausers Grupp ja Hausers Ehitus juht Tomy Saaron hindab oma ettevõtte loomisega saavutatud otsusevabadust ja üritab igapäevases töös vältida rutiini ja ülemäärast bürokraatiat. Ettevõtjatel soovitab ta alati rasketeks aegadeks valmistuda, et järgmise kriisi tulekuga avanevaid ärivõimalusi mitte maha magada.

Milline oli teie elu esimene töökoht?

Telli uudiskiri ja saadame sulle kord nädalas ülevaate Ehituslehe olulisematest lugudest.

Täname, et liitusite meie uudiskirjaga.

Palun sisesta korrektne e-posti aadress

Liitun

Millalgi põhikooli lõpus või keskkooli alguses käisin metsameestel abis, vedasin oksi kokku. Onu oli metsandusega seotud ja vahepeal sain käia kusagil lankidel oksi kandmas. Mäletamist järgi maksti seal päris korralikult.

Milline oli teie esimene töökoht praeguses tegevusvaldkonnas?

See oli suvel pärast keskkooli. Käisin SPS-katust, paigaldamas kusagil Viljandis. See oli vist esimene ehitusega seotud töökoht.

Kas sellest tekkis suurem huvi ehitusala vastu?

Ma arvan, et ma olin juba ülikooli sisseastumise tulemused teada saanud. Tehnikaülikool huvitas mind rohkem ja sealsetest erialadest tundus ehitus kõige sobivam. Kuidagi loogiliselt mõtlesin, et see on valdkond, millel on pikalt perspektiivi. See ei saa otsa, vähemalt teoreetiliselt.

Ega mul mingi suurt analüüsi seal taga ei olnud tollal. Väga suuri valikuid ei olnud. Teine variant oli EPA-sse minna, sinna ma sain kah sisse. Kuna ma olen Tartust pärit, siis kaalusin ühe variandina ka Tartu Ülikooli, aga nendele erialadele, mis mind huvitanud oleks, poleks ma suure tõenäosusega sisse saanud ja ülejäänud mind väga ei huvitanud. Majandus ja juura olid tollal kõige popimad erialad ja ma arvasin, et mul pole mingit variantigi sinna pääseda. Ma isegi ei proovinud. Sinna poleks kindlasti saanud.

Seal polnud reaalainetel nii palju kaalu, kui Tehnikaülikoolis, kus matemaatika lõpueksam korrutati kahega ja see oli üsna oluline sisse astumisel. Seal oli sissesaamine kindla peale minek.

Kuidas nägi välja teie teekond juhi kohani?

Täiesti loomulikku rada pidi. Vaikselt hakkasin tööl käima erinevates kohtades ülikooli kõrvalt. Kõik töökohad polnud ehitusega seotud, aga kiiresti jõudsin ikkagi ehitusvaldkonda. Vahepeal müüsin plastaknaid ja samas otsisin igal suvel tööd. Step-by-step läksin ja mingil hetkel sattusin Lemminkäinenisse, mis ehitas Saku Suurhalli. See oli päris huvitav ja silmaringi avardav. Saku Suurhalli ehitus oli vinge kogemus ja näitas, kui äge võib tegelikult ehitusvaldkond olla.

Seejärel sattusin Merkosse ja seal hakkas see teekond kiiremini edenema. Kõigepealt olin seal objektiinsener ja siis sealt niimoodi läksin astme võrra kõrgemale kogu aeg.

Kuna juba ülikooliajast mõte tiksus, et peaks ise kah proovima, siis oligi valiku koht, et kas proovida ise oma ettevõte luua või jätkata Merkos ja positsioonilt tõusta. Aga oli kuidagi tunne, et kui kohe nüüd ära ei proovi, siis võib-olla hiljem ei taha seda proovida, tekib niisugune mugavustunne, kui oled end juba mugavale kohale sättinud.

Sõbrad, kellega me seda koos tegime, utsitasid mind kah, et proovime ära ja nii sai see otsus vastu võetud.

Mulle ei meeldi väga bürokraatia ja rutiinsed tegevused. Enda ettevõtte alustamine andis mõnusa vabaduse, et sa ei pea mingeid asju tegema, kui see sinu arvates vajalik ei ole. Kusagil suures organisatsioonis pead sa tahes-tahtmata tegema mingeid asju, mida tegelikult vaja ei ole, aga on alati tehtud ja seega tuleb teha.

Soov oma aega ja oma asju ise planeerida oli kõige suurem tung oma ettevõtte loomise juures.

Milline on teie peamine roll praeguses ametis ja milline näeb välja teie tavapärane töine päev?

Meil on tegelikult päris suured muutused olnud, kuna eelmisest aastast kaks partnerit lahkusid. Igapäevane ülesanne on praegu ettevõtte töö ümberkujundamine. Mõned inimesed on toodud vastutusrikkamatele ametikohtadele ja sätime oma struktuuri ringi.

“Täna ei ole enam nii, et ehitad korteri valmis, paned kuulutuse üles ja telefon on punane.”

Tomy Saaron

Majanduskeskkond ei ole kõige lihtsam ja pakub ka parajalt võimalusi kastist välja mõtlemiseks. Inimesi tahaks hoida ja siis peab uusi nippe välja mõtlema, et turul tegutseda. Põhimõtteliselt igapäevane töö ongi oma inimestega suhtlemine, nende motiveerimine ja mingite uute lahenduste leidmine, sest paljud vanad ja mugavad lahendused täna enam ei toimi. Seda kõige rohkem müügi poole pealt. Täna ei ole enam nii, et ehitad korteri valmis, paned kuulutuse üles ja telefon on punane. Nüüd tuleb mõelda, kuidas seda teistmoodi teha.

Kas juhtub ka seda, et tööpäev kujuneb kaheksast tunnist oluliselt pikemaks? Milline on olnud teie kõige pikem tööpäev ja mis põhjusel see nii pikaks venis?

Ma ei ole kohe meelega endale tekitanud selliseid asju. Võib-olla meie protsessid ja ehituse spetsiifika on selline, et ühe päevaga ei juhtu midagi. Kogu protsess võtab aastaid aega. Ma ei mäleta isegi, et meil oleks väga selliseid olukordi ette tulnud. Võib-olla väga ammu, kui tegime rohkem riigihankeid, ehitasime teistele ja pakkusime teenust välja. Hiljem ei ole väga selliseid hetki olnud.

Ma olen ikka pigem selline, kelle tööpäevad kontoris ei ole väga pikad, aga ma olen selline inimene, et olen 24 tundi mõnes mõttes online’is. Meile loen ka õhtuti ja ka enne tööle tulekut hommikuti. Pigem minu tööpäev kestabki 24 tundi, aga mitte täies ulatuses väga intensiivselt. Intensiivne aeg on kümnest kaheni ja edasi on juba rahulikum.

Mis on olnud Teie karjääri suurim / kõige kauem kestnud ehitusprojekt?

Enamus on ikkagi paariaastased. Ma arvan, et kõige pikem oli Kasekodu kortermajade arendus, kus meil oli 16 maja. See arendus kestis kuus aastat. Alustasime ühe majaga ja mingil hetkel tegime juba nelja korraga.

Mida peate seniseks suurimaks tööalaseks/ärialaseks õnnestumiseks?

Seda, et oleme suutnud täiesti nullist selle ettevõtte üles ehitada ja oleme suutnud suhteliselt külma pead hoida. Pole väga kaasa läinud, kui päris buumiks läks ja samas ei ole tänases olukorras pead liialt liiva alla peitnud. Oleme suutnud enamvähem kogu aeg oma joont ajada ja leidnud alati mingi võimaluse.

Selle üle olen ma kõige uhkem, et see töötab ja toimib. Enamus inimesi on meil tööl juba üle kümne aasta ja meil on töötajate osas väga väike liikuvus. Inimesed tahavad siin töötada.

Kui objektidest rääkida, siis kõige uhkem olen ma Tallinnas Juhkentali tänaval asuva Ibise hotelli üle. Me ei teadnud hotellindusest mitte midagi ja läksime seda arendama null kogemuse ja null teadmistega, aga saime sellega väga hästi hakkama. Jõudsime selle veel täpselt enne koroonat valmis saada. Täna on see üks edukamaid hotelle Tallinnas.

Mis on olnud senise karjääri olulisemad õppetunnid?

Nii-öelda välja ehitamine, riigihangetel osalemine ja teistele ehitamine peab olema väga sinu elustiil. See on nii raske, nagu teerulli eest sentide korjamine. Sa võid väga kergelt sinna teerulli alla jääda…

Sellest tuli arusaamine, et palju mõistlikum on ise olla pigem tellija ja arendaja rollis. Alustades oli plaan saada kiiresti väga suureks ehitusettevõtteks, aga mingil hetkel hakkasid negatiivsed kogemused tulema. Kui sind ebaõiglaselt trahvitakse või ei taheta sulle raha maksta, siis tekibki küsimus, et miks sa peaksid teistele raha teenima.

“Sa annad ise kõik garantiid ja võtad kogu vastutuse, et teised saaksid raha teenida.”

Tomy Saaron

Sa annad ise kõik garantiid ja võtad kogu vastutuse, et teised saaksid raha teenida. See oli tee, mis tuli läbi käia, et aru saada, et see pole ikka see tee, millel tahaks terve elu püsida.

Kui palju Teie ajast kulub klientidega suhtlemisele?

Minuni jõuavad peamiselt ainult probleemsed asjad. Minu ajast kulub tavapärasele kliendisuhtlusele vähe. Kliendisuhtluse teevad ära maaklerid, objektimeeskond ja meil on ka eraldi inimene, kes klientidega tegeleb. Pigem mina suhtlen täna ikkagi rohkem potentsiaalsete partneritega, et saada uusi projekte ja lahendada finantseerimise küsimusi.

Mis on ehitusvaldkonnas tegutsemise juures kõige meeldivam?

See protsess ise on väga nauditav. Miks me seda ehitusfirmat omame ja toimetame sellega? Sellepärast, et sa teed kogu aeg midagi päriselt uut valmis. Meil on veel see hea võimalus, et me saame kogu selle protsessi algusest lõpuni läbi teha, alates sellest, et me ise mõtleme välja, mida me sellele kinnistule tahame teha, täiesti nullist kuni lõpuni.

Saad luua midagi sellist, mis jääb ja iga objekt on täiesti uus ja teistmoodi. Minule meeldib just projekteerimisprotsessi juures olemine. Platsilt olen nüüd natuke eemal olnud, aga tegelikult on ka seal mõnus käia. See annab tunde, et sa lood ikkagi midagi sellist, mis kestab pikemalt.

Mis on ehitusvaldkonna juures seni olnud kõige ebameeldivamad tendentsid ja juhtumised?

Kõige esimene, millega peab igapäevaselt palju tegelema, on see, et inimesed ei mõista, et ehitus on ikkagi käsitöö. Isegi kui elemendid tulevad kusagilt tehasest, pannakse need enamasti käsitsi kokku ja ka platsil tehakse enamus tööd käsitsi.

“Inimesed ei mõista, et ehitus on ikkagi käsitöö.”

Tomy Saaron

Keegi ei tee midagi pahatahtlikult valesti või ebakvaliteetselt. Inimesi töötab ehitustel palju ja ei ole füüsiliselt võimalik, et sa igaühel kõrval seisad. Ikka tuleb ette, et miski ei lähe nii, nagu peaks minema. Mõni asi võib-olla ei ole millimeetri pealt paigas. Ikka juhtub.

Inimesed ei mõista seda tihti ja lendavad kohe kohtute ja asjadega kurjalt peale. Probleem on küll tegelikult väike, aga see puhutakse nii suureks, et see tekitab tohutult negatiivseid emotsioone.

Sa tead tegelikult, et sa oled andnud endast parima ja tegelikult ei ole midagi häbeneda, aga mõningate asjade juures pead sa hullult võitlema ja tõestama, et sa pole kaamel. See on hästi negatiivne pool.

Milliseid ehitusvaldkonna ettevõtteid võiks Teie hinnangul teistele eeskujuks tuua?

Pigem võiks öelda, et on vaid mõned üksikud ettevõtted, keda ei sobiks eeskujuks tuua. Eks need on aasta-aastalt olnud samad nimed. Aga ma arvan, et enamik Eesti ehitusettevõtteid ikkagi tahavad ja üritavad anda endast parimat ja teha head asja. Olles maailmas päris palju ringi käinud ja ringi vaadanud, siis võib öelda, et meil on kvaliteet ikkagi väga-väga hea. Meil on väga head spetsialistid ja tehakse häid asju. Pigem on mõned üksikud tõrvatilgad meepotis.

Peatöövõtjate seas on kõik minu arvates väga hästi. Murekohad hakkavad tekkima pisikeste remondifirmadega, kes peamiselt eraisikutele ehitavad. Seal on suhtumine võib-olla selline, et saaks ruttu kaelast ära ja töö tehtud. Võib-olla seal ei osatagi alati kvaliteeti jälgida – suurtel firmadel on selle tarvis koolitused ja järelevalved olemas. Lihtsatel töömeestel selliseid asju ei ole ja siis võib-olla tekibki selline maine, et kõik, kes ehitavad, ongi sellised, et saaks ainult kuidagi raha kätte, teeme selle töö kuidagi lohakalt ära.

Tegelikult see nii ei ole. Ikkagi enamus mahtu, mis Eestis tehakse, tehakse läbi peatöövõtjate, seal on kõik väga hästi korraldatud ja järelevalve ja kvaliteedi tagamise süsteemid on hästi paigas.

Kas on Teie hinnangul midagi, mida oma tegevuse tõhustamiseks konkurentidelt õppida?

Oi, palju on õppida. Ma isiklikult kindlasti püüan õppida kontaktide loomist, et saada suurem võrgustik, kust head infot ja uusi projekte leida. Mõnel ettevõttel tuleb see kuidagi paremini välja. Me oleme seni küll kõik arendused teinud omavahendite ja panga finantseeringuga, aga ma kindlasti soovin õppida investorite kaasamist ja selleteemalist suhtlust.

Ehituse poole pealt on meil ka kindlasti väga palju areneda ja õppida just BIM-mudeli kasutamise osas. Meil ei kasutata kindlasti kõiki võimalusi maksimaalselt ära. Seda peab veel õppima.

Millisena näete lähiaastate arenguid ehitussektoris?

Meil endal on lähiaastatel ikkagi paar päris suurte projekti, mida tahaks valmis ehitada. Just alustasime Vana-Narva maanteel 110 korteriga kortermaja ehitusega. Seal oleme suutnud tänases turuolukorras paberil juba 40 protsenti korteritest ära müüa.

Selle üle oleme samuti väga uhked, et oleme suutnud mugavustsoonist välja tulla ja leida teistsuguseid lahendusi, kuidas tehinguteni jõuda ja päriselt inimesi ostma saada. Ja ma ei räägi siinkohal sellest, et me teeks kampaaniaid, et anname midagi tasuta pealekauba. See on kah ilus ja tore, aga see väga hästi ei tööta.

Teine suur projekt on kaheksakorruseline maja Loo keskuses, millest saab seal kõige kõrgem hoone. See on praegu ehitusloa taotlemise faasis. Lisaks veel Stockoffice Jüri ringi ääres.

Meil on ka Riias kinnisvara. Seal saime eelmisel aastal just ühe maja valmis, aga siis tuli raskem periood peale, kus enamus inimesi pidime Lätis koondama. Täna töötab meil seal üks inimene veerandkoormusega, aga plaan on Läti osakond uuesti üles ehitada ja käima saada. Kortereid on meil seal laos pea 300 tükki. Ehitusluba on 230 jaoks olemas, põhimõtteliselt võiks homme ehitama hakata.

Kui rääkida laiemalt Eesti ehitussektorist, siis ilmselt võib öelda, et Tallinn ja Harjumaa nüüd päris seisma ei jää. Seda on näidanud ka aeg.

Inimestel on jätkuvalt soov ja tahtmine omada ikkagi kvaliteetset elamispinda ja ei saa öelda, et kõigil inimestel on see olemas. Turgu ikka veel on, lihtsalt tuleb inimestele kindlustunne tagasi saada, et nad julgeks investeeringuid teha ja laenu võtta.

“Me tuleme sellest kriisist välja, aga see ei käi kiiresti, nii, et järgmisel aastal on kõik möödas ja pidu lahti.”

Tomy Saaron

Me tuleme sellest kriisist välja, aga see ei käi kiiresti, nii et järgmisel aastal on kõik möödas ja pidu lahti. Ma arvan, et kindlustunne ja harjumine olukorraga tuleb väga tasakesi.

Teine küsimus on see, et riigi poolt vist suurt tellimuste lainet ei paista. Nad ei saa kuidagi isegi oma eelarvega hakkama. Võib-olla riigi tellimuste puudus on ehitajate jaoks kõige raskem. Selge on see, et pigem hakkab erasektor enne oma tellimuste mahtu kasvatama kui riik.

Kas ja milliseid ehitussektori jaoks eelseisvad probleeme ja murekohti oleks praegu veel võimalik ennetada?

Alati on võimalik, aga eks nende kriisidega on nii, et kriis tuleb ikkagi sealt, kust sa seda kõige vähem ootad. Nagu mulle kord hea äripartner ütles, lüüakse poksimatšil vastane nokauti ikka selle löögiga, mida ta ei oska oodata.

Me kindlasti peame natukene rohkem selliseid objekte sahtlisse ostma või otsima, mis on paraja mahuga ja kättesaadavamad, mida saab rohkem inimesi endale lubada. Kui on keerulisemad ajad, saab nende abil ettevõtet töös hoida. Samas ei ole need liiga suure riskiga.

Täna on natukene see probleem, et meil on küll sahtlis projekte, aga need on väga suured ja tänases turuolukorras väga suure riskiga.

“Kõige paremaid tehinguid tehakse ikka raskel ajal.”

Tomy Saaron

Kindlasti soovitaks kõigile: heal ajal tee natukene vähem, aga hoia mingit ressurssi, et sul oleks lihtsam keerulisel ajal hakkama saada. Kõige paremaid tehinguid tehakse ikka raskel ajal ja selleks tuleb hoida likviidseid vahendeid, et sa saaksid raskel ajal häid ostutehinguid teha.