Tallinna Tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudi direktor, professor Jarek Kurnitski on Eesti ehitusala tuleviku osas optimistlik ja usub, et hoonete energiatõhususe parandamisele seatud ambitsioonikad eesmärgid on Eestis saavutatavad.

Kui meie kella nelja paiku intervjuud alustame, siis enamus inimesi hakkab vaikselt oma tööpäeva lõpetama. Kui pikk on teie puhul tavaline tööpäev ja milliste rollide vahel peate ennast päeva jooksul jagama?

Minu ideaalne tööpäev lõpeks kella kuue ajal, siis oleks hea koju minna, enam ei ole suuri ummikuid. Aga teinekord venib kella seitsmeni ka.

Eriti hull oleks, kui tööpäev oleks kaheksast kaheksani, aga tavaliselt kipub see olema nii poole üheksast poole seitsmeni. Kuidagi see ülikooli elu ongi selline, et siin võib teha tööd täpselt nii palju, kui sa tahad, aga see ikkagi kipub niimoodi välja kujunema, et päevad on pikad ja tegemist on palju.

Kui suur osa on instituudi direktori ülesannetel ja kui palju seal üldse on aega nende ülesannete kõrvalt näiteks siis teadustööle pühenduda veel või teistsuguseid projekte ette võtta?

Instituudi juhtimine ja direktori roll on minu puhul võib-olla kolmandik tööst. Instituudis on asjad korras, juhtimine on hästi delegeeritud ja kõik instituudi seitse uurimisrühma töötavad, igal uurimisrühmal on oma juht.

“Öeldaksegi, et kui asutus või ettevõte on hästi juhitud, siis juht ei pea sekkuma.”

Jarek Kurnitski

Öeldaksegi, et kui asutus või ettevõte on hästi juhitud, siis juht ei pea sekkuma, saavad ise hakkama ja tegelikult see vastutus ja vabadus oma valdkonna arendamine eest on ka väga oluline, sest ehituse ja arhitektuuri instituut on väga laia haardega ja seda nii tugevalt juhtida ilmselt ei olekski otstarbekas. Teedeehitus läheb ühte suunda, veetehnika läheb teise suunda — neil on täiesti erinev problemaatika ja see on loomulik. Niimoodi saabki igaüks teha täpselt seda, mida on vaja teha.

Kui ehitusinseneri valdkonnast rääkida, siis mitme ehitusfirma juhiga rääkides on olnud teemaks, et nende hinnangul on Eestis suisa ehitusinseneride põud, kas see peab ka teie hinnangul paika?

No ilmselt ta nii on, ega tööturg ei valeta, Tegelikult meie vastuvõtunumbrid ei ole üldse kehvad, aga arvestades seda, et lõpetamise tulemuslikkus on laias laastus 50 protsenti — iga teine jätab õpingud pooleli — see ilmselt on hakanud puudust tekitama.

Me oleme küll ligikaudu hinnanud, et üldehituses me peaks enam-vähem suutma turu vajaduse ära tagada. Ja meie iga-aastane vastuvõtt on üle 100. Ja see võiks tulemust anda.

Me muidugi kuulame sektorit ja meil on ka tänu inseneriakadeemiale uus meede, millega on ka ette nähtud, et ehitusinseneride vastuvõttu tuleks suurendada ja vastavalt siis lõpetajate arv peaks suurenema vähemalt 10 protsenti. Kui lõpetamise tulemuslikkus ka natukene paraneks, siis see võiks anda turule leevendust.

Kuidas kool plaanib neid tulevasi ehitusinsenere eriala juurde meelitada? Mis need hoovad on, mida kool kasutada üldse saab?

Kui me räägime meie integreeritud õppekavast, siis sinna astuvad gümnaasiumilõpetajad, nii nagu kõikidele bakalaureuseerialadele. Meie õpe on viis aastat järjest, ei saa kolme aastaga vahepealset kraadi, vaid peab minema viis aastat lõpuni, et saada magistrikraad. Nende erialade turundamine on küllaltki keeruline, sest noored üldiselt peavoolumeediat ei loe.

See tähendab enamjaolt sotsiaalmeedia kaudu sõnumi kohale viimist ja peavoolumeedia ja muu turundus mõjutab nende noorte vanemaid, kes siis võivad ka nende noorte hoiakuid kujundada. See ongi küllaltki keeruline küsimus, et kuidas siis sihtgrupini jõuda.

Muidugi käivad meie professorid ja õppejõud ka palju koolides rääkimas ja see ilmselt on päris mõjus meede, et eriala info jõuaks hästi kohale.

Aga meil on olemas ka magistriõppekava, mis tähendab, et praktiliselt kõiki ehituse erialasid saab õppida ka kaheaastases magistrikavas, kui üks kõrgharidus või rakenduskõrgharidus juba on olemas. Selle kava info levitamine läbi peavoolumeedia kindlasti töötab ja seda me kasutame.

Kas ka ehitusettevõtted on välja tulnud omapoolsete ettepanekutega ala populariseerimiseks?

Jah, me püüame koostööd teha, oleme seda ehitusinseneri elukutse populariseerimise ja mainekujunduse vajadust pidevalt tõstatanud. Aga see väga süstemaatiliselt töötanud ei ole, et kindlasti need ehitusettevõtted ise loovad seda mainet ja kujundavad oma tööga. See maine ilmselt on ka küllaltki hea, sest ehitussektorist halbu uudiseid ehk ei olegi nii väga tulnud.

Ehitusturg üldiselt töötab hästi ja sellele on aidanud kaasa ka kutsesüsteemi olemasolu, mis tähendab, et kutse saamiseks — kui me räägime seitsmendast ja kaheksandast tasemest, mis on kõige kõrgemad tasemed — on vaja ka kõrgharidust ja see on võib-olla turgu korrastanud, on palkasid tõstnud. Ja erialade maine on kah päris hea.

Loomulikult võiks olla ehituse erialadel veelgi laialdasem tuntus. Ja võiks olla veel rohkem ülikooli sisseastujaid, kes tahaksid ehituse erialasid õppida. Aga eelmisel aastal oli meil rekordvastuvõtt või rekordi lähedane. Nii, et tegelikult meie eriala otseselt ei ole vaevelnud vastuvõtuprobleemide käes, paljudel teistel insenerierialadel on see olnud suurem probleem.

Aga sellegipoolest, tööturg ütleb, et ikkagi spetsialiste on vaja juurde. Ilmselt paljud jäävad ka pensionile ja see on loomulik protsess, aga eks meiegi peame pingutama, et rohkem vastu võtta ja rohkem koolitada.

Te ütlesite, et on probleem sellega, et pooled sisse astunud jätavad haridustee pooleli mingil hetkel. Kas te olete saanud teha ka mingil määral statistikat, et mida nad põhjenduseks toovad?

“Kohe esimesel õppeaastal on päris suur väljakukkumine nende osas, kes ei saa matemaatikaga hakkama.”

Jarek Kurnitski

Kohe esimesel õppeaastal on päris suur väljakukkumine nende osas, kes ei saa matemaatikaga hakkama.

Järgmine koht, kus võib pooleli jääda, on siis, kui lõputöö teema jääb valimata või siis lõputöö jääb lihtsalt tegemata, sest siis juba töötatakse ja leitakse, et see ei ole nii vajalik. Põhimõtteliselt on alguses ja lõpus need kõige suuremad väljalangemise kohad.

Kui teie enda haridusteele tagasi vaadata, siis kui teie kaalusite keskkoolis edasisi õppimisvõimalusi, siis mis teid ennast kõige rohkem valitud eriala juurde suunas?

Tookord sai ka mõeldud arhitektuuri ja ehitust. Ehituse inseneritöö tundus huvitav, sest ehitusinsener lahendab keerulisi asju, teeb igasuguseid keerulisi arvutusi ja on ka hästi tasustatud, kuidagi olid need argumendid juba tookord olemas. Ja ega maailm nendes asjades tegelikult muutunud ei ole, ehitusturg on endiselt väga suure mahuga.

“Eesti ei ole kindlasti veel valmis ehitatud.”

Jarek Kurnitski

Uusehitust on väga palju ja linnastumine kogu aeg käib, inimesed tulevad ikkagi suurtesse linnadesse, kus siis ka palju ehitatakse. Eesti ei ole kindlasti veel valmis ehitatud. Tookord võib-olla nii pikalt ei osanud mõelda, aga ehitusinseneri teatud mõttes vaheldusrikas töö ja ka selline nähtav ja suure mahuga tööpõld, mis ees on, kindlasti rääkis selle otsuse juures kaasa.

Te olete üle 20 aasta töötanud Helsingi Tehnikaülikoolis ja siis selle järglases Aalto ülikoolis. Mis põhjusel otsustasite ikkagi Eestisse tagasi tulla?

Ma tegelikult jõudsingi kaks aastat Tehnikaülikoolis õppida ja siis sattusin suvetööle Helsingisse. See oli aastal 1990. Eesti oli just saamas iseseisvaks, piirid läksid lahti. Siis sai ka seal haridus lõpuni omandatud. Aga mingil hetkel elus tuleb ikka teha valikuid ja mul tuli otsustada, kas jääda püsivamalt Soome elama või tulla tagasi. Ma olin töötanud just Sitra energiaprogrammis, mis oli tähtajaline ja siis, kui see energiaprogramm lõppes, pidi jälle mõtlema, kas vaadata midagi uut nende variantide seast, mida Sitra pakkus.

Aga Sitra programmid olidki tähtajalised, see ei olnudki selline istumise koht, kus siis elu lõpuni nii-öelda tööd teha. Sellest ma olin väga hästi teadlik ja kuna ma teadsin, et eelmine Sitra energiaprogramm oli olnud 20 aastat tagasi, siis võib-olla läheb kaua aega, enne kui midagi erialast pakutakse ja siis mul oli hea võimalus otsida Eestis uusi väljakutseid.

Tulin ja rääkisin tookordse Tehnikaülikooli teadusprorektori Erkki Truvega ja temast jäi hea mulje ja tunne, et siia on tore tagasi tulla. Ta soovitas mul taotleda ka tippteadlase rahastusmeetme kaudu teadusgranti ja osutusin seal edukaks. Nii et mul oli suhteliselt lihtne tagasi tulla.

Millised on teie suhted Soomega täna?

Täna ma olen Aalto ülikooli külalisprofessor, olen ka Soome kliimapaneeli liige, ma nüüd nii väga aktiivselt sealpool lahte ei tegutse, aga ikkagi suhted on säilinud ja mind ei ole sealt täitsa tagasi lastud veel.

Te olete üks Euroopa juhtivaid teadlasi hoonete energiatõhususe ja sisekliima valdkonnas ja Eesti ja Soome energiatõhususe miinimumnõuete arvutusmetoodika üks põhiautoreid. Te olete kindlasti hästi kursis ka sellega, et kuivõrd reaalsed on Eesti jaoks Euroopas püstitatud energiatõhususe ja rohepöörde eesmärgid lähimataks aastateks ja aastakümneteks?

Kui ajas tagasi vaadata, siis mina olen ka ära näinud tegelikult kogu selle hoonete energiatõhususe arengu, alates hetkest, kui sellega hakati Euroopa tasemel süstemaatiliselt tegelema. Kõik mäletavad neid 20-20-20 eesmärke. Aga esimene hoonete energiatõhususe direktiiv tuli aastal 2002, see on 22 aastat tagasi. Ja juba selles direktiivis oli sisse kirjutatud selliseid asju, millest oli võimalik tunnetada, et see ilmselt hakkab maailma muutma. Näiteks oli kirjas, et hoonetele tuleb hakata arvutama summaarset energiakasutust ja siis jälgida, et see liiga suur ei oleks.

Ma ise olin aastal 2000 doktorikraadi kaitsnud ja kui see direktiiv tuli paari aasta pärast, siis pani see mõtlema, et kas võiks olla nüüd selline asi, millega tasuks rohkem tegeleda.

Esimest korda lugesin direktiivist, et primaarenergia tarvet hoonetes tuleb vähendada ja siis süvenesin, mis asi see primaarenergia on. Ja sealt see pihta hakkas. Vaidlesin veel mõne Soome kolleegiga, kes ütles, et jah, seitsmekümnendatel oli energiakriis, siis prooviti ka hoonete energiatõhusust parandada, aga tead, sellega oli niisugune jama, et polnud mõtet tegeleda. Tol ajal juhtus nii, et pandi hõõglampide asemele energiasäästulambid ehk päevavalguslambid ja siis kuna majad olid elektriküttel, siis imestati, et mitte midagi ei muutunud, et mitte midagi kokku ei hoitud.

Aga see direktiiv oli päris tõsine katse midagi muuta ja ma mäletan hästi, et ka minu ülikoolihariduses, mis selles osas oli Helsingi tehnikaülikoolis, praeguses Aaltos polnud see hoonete energiatõhusus mingi teema. Selle kohta oli tegelikult üks loeng. Diplomeeritud ehitusinsener sai siis ühe loengu hoonete energiatõhususest ja see oli sellepärast, et energia ikkagi sel ajal oli igal pool oli väga soodne ja väga palju rõhku pandi heale sisekliimale ja sellele, kuidas inimeste mugavus tagada. Aga see energia ikkagi oli seal kuskil teise järgu küsimus, sellega ei tahtnud keegi tegeleda.

Teema on järjest ikkagi tõstatunud tänu nendele direktiividele. Kui küsida, kui realistlikud on rohepöörde eesmärgid, mis hoonete energiatõhususele pannakse, siis see sõltub ka väga palju sellest, kuidas siseriiklikult neid direktiivi rakendatakse ja näiteks Eestis see protsess on ikkagi kulgenud väga mõistlikult. Direktiivid on pandud oma riiklike vajaduste etteotsa ja püütud siis rakendada niimoodi, et tõesti need vanad majad saaks korralikult ära renoveeritud ja uutele hoonetele kehtestatud nõuded oleksid sellised, mis tagavad lõpptarbijale taskukohased energiakulud ja samas ei aja ka hoonete ehitusmaksumust lõhki.

Kui summaarse energiakasutuse metoodikad, mida mul on õnnestunud kõigepealt Eestis rakendada ja siis 2012. aastal ka Soomes sisuliselt sama asi rakendada, on olemas, siis see turg toimib ja areng on väga turupõhine, nii et ma arvan, et sellistes riikides nagu Eesti ja Soome nende nõuete täitmine on täiesti realistlik, sest meil on tegelikult hea vundament all. Võib-olla mõni kuskil lõuna pool on proovinud neid asju kergemalt võtta ja siis ka need uued ja järjest ambitsioonikamad eesmärgid ei tule enam nii lihtsalt kätte.

Kuivõrd rohepöörde plaanid lähevad kokku sellega, et riik hiljuti jagas ahjude parandamiseks toetust? Kuidas te sellesse suhtute? Kas see on küttesüsteem, mida peaks veel jätkuvalt renoveerima või tuleks sedasorti majade küttesüsteeme täielikult muuta?

Selge, et seda ahjutoetust on jagatud välisõhu kvaliteedi parandamise eesmärgil ja see on asjakohane nendes asukohtades, kus kellegi korsten rikub ära lähedal elavate inimeste välisõhu. Ja selles suhtes võib sellest aru saada, seal on põhjendus täiesti olemas. See ei olnud energiatõhususe parandamise meede.

Aga laiemas pildis jah, ikkagi linnalises keskkonnas ahjude põletamine on kindlasti selline teema, mis taandub ja võib-olla sama efekti saavutaks ka renoveerimistoetustega. Kui jagada renoveerimistoetusi ja inimesed oma kodud korda teevad, siis need ahjud kaovad sealt põhimõtteliselt justnagu iseenesest. Sest esimene asi, mida inimene ikkagi tahab, on see, et ta ei peaks seda ahju pidevalt kütma, et oleks kas siis soojuspump või mõni teine soojusallikas, kuhu kätt ei pea külge panema.

Te olete öelnud seda ka, et renoveerimist tuleks ette võtta terviklikult ja teha majad korda täiel määral. Kas võib mõnes mõttes öelda, et selline osaline nii-öelda põlve otsas renoveerimine on justkui raha raiskamine või on selles siiski mingi kasutegur?

Kui võtta selline väikeelamute renoveerimine ja perede vajadused, siis seal on selline samm-sammu kaupa tegemine pigem loomulik. Eriti siis, kui see pere juba selles majas elab, aga väga tihti see maja ostetakse ja siis ikkagi tehakse suurem renoveerimine enne kui sisse kolitakse.

Väikeelamuturg on nagu hästi mitmekesine ja seal kindlasti on täiesti arusaadav, et töid tehakse mitmes järgus. Ilmselt see jääb nii pikalt ka tulevikus.

Korterelamute puhul see olukord on natukene teistsugune, sest meie korterelamud on ehitatud põhiliselt kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel, nad on juba umbes 50 aastat vanad. Sisuliselt me teame, et need on soojustamata, nendes peale akende vahetust enam ventilatsiooni ei ole. Nii, et seal on võimalik akende vahetamisega tegelikult olukorda hullemaks teha. Kuni selleni välja, et külmasildade pealt läheb hallitama ja pesuruumid samamoodi kipuvad hallitama minema, kui õhk enam ei vahetu.

Kui majale uus nii-öelda kasukas selga panna: fassaad ja katus ära soojustada ja aknad vahetada, siis on vältimatult vajalik ikkagi ventilatsioonisüsteem välja ehitada. Küttesüsteem nõuab selle tulemusel võib-olla ainult natukene ümberseadistamist.

Korterelamute puhul me tegelikult ikkagi jõuame alati selleni, et on otstarbekas ühe korraga ära teha kõik need tööd ja teist varianti lihtsalt ei ole leitud. Teised variandid on sellised hädavariandid ja võib-olla tõesti pigem tulevad kõne alla nendes piirkondades, kus korterelamud kipuvad tühjaks jääma.

Aktiivses kasutuses olevate hoonete puhul variante ei ole ja korterelamud on üldiselt ikkagi nii suured hooned, et see on ka sellise renoveerimisprojekti mõttes ikkagi sedavõrd suur investeering: pangalaenu võtmine, Kredexi toetuse küsimine, projekteerimine. Seda ei ole mõtet tükeldama hakata. Kui ükskord see pangalaen võtta, siis ikka võtta nii, et kõik need tööd saaks ära tehtud ja järgmised 20-30 aastat oleksid hooleta, see on ainuke mõistlik viis.

Viimastel paaril aastal on olnud teemaks ka see, et hoonete juurde on vaja hakata rajama varjumiskohti. Kas teie hinnangul on lähiaastatel olulisem minna edasi ikkagi energiatõhususe teemaga või peaks hakkama rõhku panema hoopis varjumiskohtadele?

Ma arvan pigem, et üks ei välista teist. Kui me räägime varjumiskohtadest, siis väga paljude korterelamute all on nagunii soojad parklad või garaažid ja seal on juba praegu küllaltki massiivsed betoonkonstruktsioonid. Nii, et neid saab kujundada varjumiskohtadeks, mis siis tähendab, et võib-olla vahelakke pannakse kümme sentimeetrit rohkem betooni, et see oleks tugevam ja palju muud teha ei olegi. Garaažiukse kõrvale pannakse liivakotid, mis vajadusel ukse ette nihutada. Selliseks lühiajaliseks varjumiseks on ikkagi küllaltki lihtne neid ruume kohandada.

Teine asi, kui me räägime nüüd varjendite ehitamise vajadusest, siis seal on need nõuded juba teistsugused ja siis on vaja eraldi ruumi. Aga niikaua, kui kas ei siis autode parkimiseks või mingiks muuks otstarbeks üldkasutatavaid ruume on võimalik kasutada hoonete keldrides, siis sinna varjumiskohtade loomine kindlasti on mõistlik. Ja neid tekib peaaegu iseenesest ka linnas suuremate hoonete alla, kus siis parkimine tüüpiliselt on maa all või alumistel korrustel lahendatud, nii, et kaubanduskeskused ja nende parkimismajad kindlasti on kõik küllaltki lihtsalt kujundatavad varjumiskohtadeks.

Kas teie hinnangul Eestis ehitussektorit puudutavate otsuste langetajad ja riiki juhtivad inimesed kuulavad piisavalt inseneride ja teadlaste nõu ka erinevatel ehitusala teemadel?

Eks dialoog peabki olema pidev. See, kas otsustajad kuulavad või kuula… Tihti see on ka ressursside küsimus. Nad tahavad kõikides valdkondades nõu kuulata, aga lihtsalt kui seda ressurssi ei ole, mis tähendab, et meil kohati on inimesi väga vähe, riik on õhuke, siis ei jõuta nende asjadega tegeleda.

Aga ehituse valdkonnas ma olen küllaltki optimistlik, sest siin meil on päris hea põhi all. Ja ikkagi ka need hoonete energiatõhususe nõuded on tegelikult juba aastast 2008 käigus ja enam-vähem iga viieaastase sammuga neid on uuendatud, mis on olnud ka selle direktiivi eesmärk.

Näiteks hoonete energiatõhususe direktiivi uuendamist räägiti läbi kolm aastat, see oli väga pikk protsess. No selge, siin on igasuguseid kriise, energiakriis ja sõda ja mis siin kõik selle sisse jäi. Ei ole üllatav, et see venis. Aga positiivne pool oli see, et kõik olid siis ka hästi teadlikud, millest läbi räägitakse, missugused on need uued eesmärgid ja sellega on juba loodud teatud mõttes nagu soodne pinnas, et neid uuendusi keegi hakkaks reaalselt ellu viima.

“Tundub, et Euroopa Liidus need asjad niimoodi käivad, et kui need uuendused ei tule direktiivide kaudu, siis on väga keeruline neid läbi suruda.”

Jarek Kurnitski

Tundub, et Euroopa Liidus need asjad niimoodi käivad, et kui need uuendused ei tule direktiivide kaudu, siis on väga keeruline neid läbi suruda. Aga võib-olla see hoonete energiatõhususe õnn ja õnnetus ongi just selles, et see on väga tugevalt hoonete energiatõhususe direktiivist tulnud.

Ja lisaks on veel energiatõhususe direktiiv, mis kehtestab avalikele hoonetele veel eraldi renoveerimiskohustust, taastuvenergia direktiivis on samuti hooneid puudutavaid asju, ja kõige lõpuks on ikkagi see kasvuhoonegaaside heite vähendamine, mis on selle kõige taga.

Aga need tegevused on hästi suunatud just energiatõhususe parandamisele, tänu sellele see valdkond on ka piisava tähelepanu Eestis saanud. Ja tegelikult need teemad on ka hästi olnud avalikus debatis näiteks siin, et kas rakendada sundrenoveerimist või mitte; kas ärikinnisvara omanikele tehakse liiga, kui kehtestatakse energiamärgise nõudeid või ei tehta liiga…

Need arutelud on ka Eestis maha peetud ja see ilmselt näitab seda, et otsustajad on suutnud teemaga tegeleda. Ülikool on samamoodi suutnud sisendit pakkuda, et need asjad edasi läheks. Ja lõpptulemusena on leitud mõistlikud lahendused, mis asja ka reaalses elus edasi viivad.