Möödunud aasta lõpus tegi Riigikohus otsuse (2-20-18112) vaidluses, mis sai alguse sellest, et pronksi tooni klaaspakettide asemel paigaldati kirka klaasiga pakettaknad. Vaidluse peamine tüliküsimus oli, kas tellija saab nõuda töövõtulepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist ka otse alltöövõtjalt või üksnes peatöövõtjalt. Kuid lisaks eelnevale selgitas Riigikohus tehtud lahendis ka seda, mis tingimustel üldse saab tellija puuduste likvideerimise asemel kahju hüvitamist nõuda. 

Vaidluse põhiküsimuse osas märkis Riigikohus, et ainuüksi asjaolu, et töid teostab alltöövõtja, ei anna tellijale õigust esitada nõudeid alltöövõtja vastu. Tellija saab eelduslikult esitada nõudeid enda lepingupartneri ehk peatöövõtja vastu. Küll aga on võimalik tellijal esitada nõudeid alltöövõtja vastu siis, kui tellija võtab alltöövõtulepingu peatöövõtjalt üle ehk sisuliselt astub senise peatöövõtja asemel otsesuhtesse senise alltöövõtjaga. 

Hoopis huvitavam ja olulisem aga on, et Riigikohus selgitas nimetatud lahendis puuduste kõrvaldamise asemel kahju hüvitamise nõude esitamise eeldusi. Mida see inimkeeli tähendab?

Kui töövõtja rikub töövõtulepingust tulenevaid kohustusi ja teeb puudusega töö, on seaduse kohaselt tellija esmaseks õiguskaitsevahendiks täitmise ehk puuduse likvideerimise nõue. Seega esmalt peab tellija andma töövõtjale võimaluse töö ise parandada või uuesti teha. Kui töövõtja ei tee seda mõistliku aja jooksul või keeldub sellest, võib tellija töö ise parandada või lasta seda teha kolmandal isikul ja nõuda töövõtjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist.

Siinkohal on aga oluline, et töö parandamist ja uue töö tegemist saab tellija nõuda vaid juhul, „kui sellega ei põhjustata töövõtjale ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust ja lepingutingimustele mittevastavuse olulisust.“ Kohtupraktika selles osas, kas see piirang kehtib ka täitmise asemel kahju hüvitamise nõude esitamisel, oli olnud seni ebajärjepidev.

Näiteks 08.11.2017 otsuses nr 2-15-6034 leidis Riigikohus, et kulutuste hüvitamise nõude eeldusena peab tellijal olema töövõtja vastu töö parandamise või uue töö tegemise nõue ehk kahju hüvitamist saab nõuda täitmise asemel üksnes siis, kui täitmisnõude esitamine on lubatav. Samas leidis Riigikohus 20.02.2019 otsuses nr 2-16-12587 (küll müügilepingu kontekstis, mille regulatsioon on töövõtulepingule siiski väga sarnane), et täitmise asemel kahju hüvitamise nõude esitamisel ei ole täitmisnõude eelduste esinemine oluline. 

Nüüdses, 17.11.2023 lahendis selgitab Riigikohus, et töö parandamise kulutuste hüvitamise nõue on sisuliselt täitmisnõude erijuhtum. Seega tuleb esmalt hinnata, kas tellija saab üldse töö parandamist või uue töö tegemist nõuda või põhjustaks see töövõtjale ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi. Riigikohus märkis, et kulusid saab pidada ebamõistlikuks juhul, kui need ületavad tuntavalt parandamisest või uue töö tegemisest tellija saadavat tulu. Kui täitmisenõude eeldused ei ole täidetud (tellija huvi ei kaalu kulusid üles), siis ei saa nõuda ka kulutuste hüvitamist. Nagu öeldud, käesoleval juhul seisnes etteheide töö osas selles, et aknaklaasid olid läbipaistvad, mitte pronksikarva. 

Seega, kui olete töövõtjana olukorras, kus teilt nõutakse puuduste likvideerimisega seotud kulutuste hüvitamist, siis tasub alati hinnata, kas tellija üldse sai antud olukorras puuduste likvideerimist nõuda. Kui tellijal ei ole näiteks puuduse likvideerimise vastu põhjendatud huvi (puudus ei põhjusta tellijale olulisi negatiivseid tagajärgi) ja puuduste likvideerimise kulud on suured, ei saa tellija puuduste likvideerimist ega vastavate kulutuste hüvitamist nõuda. Sel juhul peab tellija kasutama kehtiva õiguse kohaselt mingit muud õiguskaitsevahendit, näiteks saab tellija alandada hinda, kui puudus vähendab töö väärtust. Meeles tuleb pidada ka seda, et puuduste likvideerimise kulutuste hüvitamist saab nõuda üldjuhul üksnes siis, kui enne seda on antud töövõtjale võimalus vaidlusalune puudus ise vabatahtlikult likvideerida.