Igasugune ehitustegevus mõjutab paratamatult keskkonda ja ehitusettevõtete laual on pidevalt küsimused, kuidas seda jätkusuutlikult ja mõistlikult teha, tõdes AS Merko Ehitus kvaliteedijuht Eneli Liisma. Üheks võimaluseks on ringmajanduse kontseptsiooni rakendamine, ent selleks vajalikke reegleid pole õigusaktidega veel paika pandud.

Ehitussektorile pandud ootused ringmajanduse mõttes eeldaks muuhulgas ka ringkasutust ja taaskasutust, kuid Liisma hinnangul on tegelik olukord väga keeruline, sest näiteks nõukogudeaegsete paneelmajade ehituseks kasutatud materjale taaskasutada tundub tänapäeval ebamõistlik.

“See kontseptsioon on väga üllas, aga need mängureeglid, mille raames me täna ehitussektoris toimetame, ei toeta seda,” tõdes Liisma ringmajandusmessil peetud ettekandes.

“Väga palju räägitakse targast tellijast. Ma ise ütleks, et see tarkus peaks võib-olla veelgi rohkem olema arhitektil ja ehitajal. Veelgi enam – tark riik peaks looma ehitaja jaoks võimalused ringmajanduses tegutseda,” lisas ta.

Materjalidele esitatavad nõuded ei toeta taaskasutust

Liisma sõnul ei ole ehitusettevõtetel võimalik kuigi palju ise ette võtta, et ringmajanduskontseptsiooni rakendada, sest on väga konkreetsed nõuded, millele materjalid peavad vastama.

“Siinkohal jäävadki meie käed lühikeseks — me peame järgima neid reegleid, mis on õigusaktidega ette antud. Siinkohal on nii, et kui soovida tegelikult midagi muuta, siis esimese hooga on pall tegelikult riigi käes.”

Üht-teist saab omalt poolt ära teha ka ehitaja: näiteks Merko taaskasutab oma ehitusplatsidel kolmandiku mittekonstruktiivsest puidust ehk siis puitmaterjalist, millest ehitatakse näiteks soojakuparke, käiguteid ja erinevaid ehitusel tarvilikke piirdeid.

“Kui me lõpetame ehituse, siis võtame kogu selle asja lahti, paneme kokku, viime vahelattu ja kasutame mingi aja pärast uuesti,” kirjeldas Liisma, kelle sõnul kasutab Merko sellist lähenemist juba paarkümmend aastat.

Ka materjalitootjad saavad ringmajanduse edendamiseks omalt pool piisava leidlikkuse korral miskit ära teha. Nii taaskasutab näiteks betoonitöödele spetsialiseerunud ettevõtte Betoonimeister automikseri puhastamise pesuvett ning ka liiva ja killustiku jääke. Tsemendisegune vesi suunatakse Liisma kirjeldusel uuesti tootmisse betoonisegu valmistamisse ja puhastuse käigus kogutud killustiku-liiva segu kasutatakse madalamate klasside betoonides, kus nõuded ei ole nii karmid.

“See on tegelikult hästi hea näide, kus materjali tootja on ise leidnud viise ringmajanduse kontseptsiooni ärakasutamiseks. Kui on natuke kreatiivsust, siis saab reeglite piires mängida ja rakendada erinevaid ideid. Tuleb olla nutikas,” märkis ta.

Kvaliteedinõuded suurendavad ressursinõudlust

Merko kvaliteedijuhi sõnul on ka tellijal võimalik olulisel määral mõjutada hoone ehitamise jalajälge, võimaldades rohkem taaskasutust seeläbi, et pisut teatud nõudmisi alandada.
Kui tellija teeb valiku, et betoon peab olema klassile ja seal ei tohi olla ühtki defekti, tähendab see protseduuriliselt seda, et iga kord, kui betoonivalu teha, tuleb kasutusele võtta uus raketis ja kulutada selleks suurel hulgal vineerplaate.

“Kvaliteedinõuded suurendavad sageli ka ressursinõudlust. See on jällegi valik, mille tegelikult teeb tellija koostöös arhitektiga,” märkis Liisma, hinnangul tuleb ringmajanduse võimalused laiemalt valdkonna ettevõtetel ja tellijatel ise teadlikult luua, riik peaks selleks aga reeglid kehtestama.

“Kogu ehitussektor mõistab, et see on oluline suund, kuhu liikuda. Iga osapool peab mõistma, mis on tema roll ja oma osa ära tegema. Nii lihtne ongi. Aga küsimus on selles, et millised on need uued mängureeglid. Ja riik on see, kes peaks need mängureeglid looma ja tellima reaalselt ka näidishoone või näidishooned, kus ringmajanduse ja taaskasutuse põhimõtteid edukalt rakendada saaks,” arvas ta.