Sel sügisel saab joone alla aasta alguses alanud projekt, kus Tehnikaülikooli teadlased koostasid ülikoolile kliimaneutraalsuse teekonnal kolm stsenaariumit. Millise jalajäljeni viivad meid tagasihoidlik, mõistlik ja maksimaalne stsenaarium ja mida me selleks tegema peame? Ülevaate tegi TalTechi roheteemade kommunikatsiooni juht Mari Öö Sarv.

Septembri lõpuks kinnitasid seitse töörühma lõplikult oma valdkonna andmed ning oktoobri lõpuks on viimased täiendused saanud koondstsenaariumiteks, kus kõigi töörühmade andmed kokku saavad. Nende andmete ja arvutuste pealt jõuavad ülikooli rohestrateegiasse ka võtmenäitajate numbrilised väärtused.

Töögruppide juhtgrupi juhi, akadeemik Jarek Kurnitski sõnul on lisaks hulgale andmetele, arvutustele ja stsenaariumidele projekti tulemuseks parem arusaam meie tegevuse mõjust, mida kõik töörühmad on hästi tundma õppinud. “Majaväliste konsultantide asemel ise tegemine ja õppimine võib mõjutada ka edasisi tegevusi ja tuua uusi projektem” märkis Kurnitski. “Kindlasti on see töö andnud paljudele häid ideid, mis teemasid edasi uurida.”

Kurnitski alustas tehtud tööst rääkimist kliimaneutraalse ülikooli kõige olulisemast väljakutsest. Ülikooli põhitegevusteks on õpetamine, teadustöö ja ühiskonna aitamine vajalikel teemadel ning nende kvaliteedi langus või lõpetamine minimaalse keskkonnajalajälje nimel ei ole eesmärk. Nii tuleb arvestada, et teadusaparatuur nõuab energiat, õppijad liiguvad ülikooli ja teadlased käivad lähetustel. “Kliimaneutraalsus peab olema teadlikkus, mis kõigi kolmega tegeldes kaasas käib,” ütles Kurnitski.

Kulutatud eurode ja kokku hoitava heite tasakaal

Stsenaariume valmib kokku kolm: tagasihoidlik, mõistlik ja maksimaalne. Kurnitski sõnul oli algul plaanis arvutada ülikooli keskkonnajalajälg juhul, kui me mitte midagi ei tee, aga kiiresti sai selgeks, et absoluutne null on ebareaalne, sest midagi ju ikka tehakse. Eesti on Euroopa Liidu liige ning 2030. aastaks on näiteks riiklik heitetegur teinud suure languse, sest Eestis peaks siis toodetama riigi enda tarbimise jagu elektrienergiat taastuvatest allikatest. Ning juba omaenda heaoluks renoveerime tasapisi ka oma hooneid energiatõhusamaks. Nii sai see stsenaarium “nulli” asemel nimeks “tagasihoidlik”. Taustamõjud toimivad teisipidi ka: ehkki ülikool ise on oma energiatarbimist viimase paari aasta jooksul ligi 20% vähendanud, siis jalajälge see ei mõjuta, kuna kasutame Eesti keskmist heitetegurit ja see on energiakriisis kerkinud.

Teises äärmuses on maksimaalne stsenaarium, mis panustaks nii palju, kui teoreetiliselt võimalik. “Ideaalsete teooriatega lõpuni minna ei olegi võimalik, meil lõppesid ideed otsa,” tunnistas Kurnitski. Vaadates riigieelarve arenguid, ei olegi ilmselt mõtet liiga kauaks utoopiasse kinni jääda.

“Mõistlik stsenaarium” aga rakendab jõukohase hulga vahendeid, et teha realistlikke muutuseid. Kurnitski toob näite renoveerimisest, kus põhiliseks varieerimise aluseks oli tööde tempo koos mõnest vanast hoonest loobumise ja asemele uue ehitamisega. Täisstsenaariumis arvestati, et aastaks 2035 renoveeritakse 60% hoonefondist, aga see ei ole nii kiiresti teostatav. Kui panna energiatõhususe parandamiseks renoveerimisse igal aastal 5 miljonit eurot, tehes korda 2,4% hoonefondist, on 42 aastaga ring peal. “See on mõistlik, jõukohane ja saavutatav,” ütles Kurnitski.

Keskkonnajalajälge arvutatakse kolmes skoobis: esimeses on kohapeal tekkinud heited hoonetest ja sõidukitest, teises kaudsed heited hoonetest (nt kaugküte, sisseostetud elektrienergia ja jahutus) ning kolmandas liikuvus, sisseostetavad tooted ja teenused, toit, jäätmed jne.

Kuna ühiskond vajab haritud tööjõudu rohkem kui me täna jõuame koolitada, võeti arvesse ka kasvustrateegiat, kus tänase ligi 9000 tudengi asemel on 10 000 või 14 000 üliõpilast. Kestlikult kasvav ülikool tähendab küll suuremat liikuvust, kuid kui arvestame oma hoonefondi jalajälge inimese kohta, läheb näit väiksemaks, kui inimesi on rohkem.

Kõigis kolmes stsenaariumis on suurim osakaal hoonete energial (täna 41%), teised suuremad jalajälje mõjutajad on liikuvus (täna 29%) ja sisseostetud teenused (täna 28%). Liikuvuse all mõeldakse nii igapäevast liikumist kui ka lähetusi; teenuste all on kirju kogum tarvikutest, aparatuurist, IKT seadmetest, üritustest, kirjandusest, tervishoiust jne.

Mida igaüks saab teha?

Nüüd, kui suurem osa arvutusi on tehtud, toob Kurnitski välja mõned üllatused. Näiteks see, kui suur osakaal jalajäljes on sisseostetud toodetel ja teenustel. Tõsi, selle osa mõju jalajäljele on kõige raskemini arvutatav ja ka kõige vähem meie kontrolli all. Palju sõltub teenusepakkujatest, keda omakorda mõjutavad nii nende endi missioon kui ka riiklikud regulatsioonid. Midagi saame siiski ka ise teha: eelistame hangetes väiksema jalajäljega teenuseid, küsides pakkujatelt kohe hanget koostades heite infot. Siin on abiks ka ülikooli rohejuhis.

Üllatusena tuli seegi, kui väike on ülikooli jajajälg toidu osas – või õigemini, kui vähe siin majas süüakse. “Tudeng sööb vähe sooja toitu, tervise aspektist tahaks seda suurendada. Siin on muidugi oluline taskukohasus,” ütles Kurnitski, kelle sõnul on toidu jalajälge võimalik menüüga vähendada 30%, säilitades toidus mitmekesisuse ning taimse, liha ja kala.

Liikuvuse stsenaariumis on arvesse võetud, et Mustamäe linnak muutub tõmbekeskusena veel atraktiivsemaks kui täna, siin toimub rohkem üritusi ja käib rohkem inimesi, mis aga toetab ülikooli põhitegevusi. Ühistranspordi võimalused sõltuvad Tallinna linnast, kuid ise saame arendada laadimistaristut ja jalgrattataristut, luua motivatsioonipakette jala või ühistranspordiga liikumiseks, innustada autojagamist ja tõsta teadlikkust, näiteks et lähetuskorralduse moodulis näed oma reisi CO₂ mõju.

Suurim üllatus oli aga teadlastele see, et kui jõuame aastasse 2035, siis kolme stsenaariumi jalajälje vahe ei ole kuigi suur. Kui 2024. aastal on Tehnikaülikooli keskkonnajalajälg 24 000 t CO₂ ekvivalenti, siis 2035 võiksime jõuda vastavalt 15 000, 14 000 või 13 000 tonnini. Kui jagame selle 10 000 tudengi ja 2000 töötaja peale, saame ca 2 tonni inimese kohta täna ja 1,15 tonni 2035. aastal. Skoop 1 ja 2 algtase on 0,82 tonni inimese kohta ja see võiks 2035. aastaks olla 0,15. “2035. aasta perspektiivis saame rääkida kliimaneutraalseks pürgivast ülikoolist, aga see 0,15 pole ka suur jalajälg, jõuame üsna nulli lähedale,” sõnas Kurnitski.

Heite kompenseerimist ta mõistlikuks ei pea: üldiselt toimuks see väjaspool Eestit ja haridusraha nappust arvestades see mõistlik ei ole. “Selle asemel tuleb kõik ressursid suunata oma jalajälje vähendamisse ja põhi­tegevuste parendamisse. On õige aktsepteerida, et mingi väike jalajälg selle tegutsemisega kaasas käib,” nentis akadeemik.

Küll aga saab ka igaüks ise tegutseda säästlikult. Iga tudengi, töötaja ja külalise liikumise valikud mõjutavad ülikooli jalajälge tuntavalt. Saame süüa ülikooli söögikohtades – ühes suures potis tehtud toit sajale on säästlikum kui saja portsu eraldi valmistamine; menüüdes on ka taimsed valikud. Saame vältida suure jalajäljega pudipadi ostmist, olgu kingiks või endale.

Ja viimaks nimetab Kurnitski veel ühe suure üllatuse, mida kõik saavad iga päev mõjutada: ülikooli tarbitav elektrivõimsus ei lange läbi aasta, ööl ega päeval alla 1 MW (võrdluseks: soojuspumbaga väikeelamu keskmine elektrivõimsus on ca 1 kW ehk 1000 korda väiksem). “Otsige üles seadmed, mida saab välja lülitada, kui neid ei kasutata,” kõlas tema soovitus.

Jälgi Tehnikaülikooli rohearenguid siin: taltech.ee/rohepoore/kliimanutikas-ulikool

Artikkel ilmus esmakordselt TalTechi ajakirjas Mente et Manu oktoobris 2024