Enne Häädemeeste muuseumi renoveerimise algust tabas sisearhitekt Tiina Kesküla objektil uudistades äratundmishetk. Ripplae tagant paistnud laelaudis tuletas talle meelde lage sealsamas lähedal asunud vanaema kodus, kus ta kõik oma lapsepõlvesuved veetis. “Seda tööd oli tore teha, hea meel, et objekt juhuste pidi minule sattus,” rõõmustas ta.

Sisearhitektina peab Tiina Kesküla oluliseks töötada vana majaga lugupidamisega. “Mis on vana ja sobib uude konteksti, tuleb säilitada. Mida ei ole võimalik säilitada, tuleb vajadusel järele teha. Ja kui vaja ei ole, siis ei pea tingimata säilitama,” arvas ta. “Kõik sõltub objektist, vajadustest ja soovidest.”

Sama põhimõtet järgis Kesküla ka üle saja aasta vana puitmaja, kus praegu asuvad kõrvuti Häädemeeste muuseumi ja vallavalitsuse teenuskeskuse ruumid, renoveerimisel. Talle lapsepõlvest tuttavat laelaudist sai hoones alles jätta seal, kus oli võimalik, sest paiguti oli lagi aja jooksul niiskuskahjustusi saanud. Ülejäänud osades asendati kahjustunud lagi uute sarnase laudisega. Hoones on ka kohti, kus sisekujunduslikult sobis lagi katta hoopis kipsplaadiga.

Alles jäid kahhelahjud ja tapeedi alt leitud palkseinad

Koos tellijaga, kelleks oli Häädemeeste vald, jõuti kohe projekteerimise alguses järeldusele, et ruumidesse jäävad alles ka vanad valged kahhelahjud. Keegi neid küll ei küta, sest hoonel on keskküte, aga oma väljapaistvusega annavad nad interjöörile omasuguse ilme.

Kliendil oli ka kindel soov, et kuskil muuseumiruumides võiks olla külastajatel võimalik näha vana palkseina. Enne ehituse algust oli aga Keskülal seda keeruline lubada. “Kui seal on umbes kolmkümmend kihti vana tapeeti, kipsi ja plaati ees, siis me ei teadnud, mis seal täpselt all on. Ehk kas seal on ilusat palkseina, mida näidata, kus kohas ja kui palju seda on,” kirjeldas sisearhitekt. “Kõik said aru, et mõnda asja ei saagi kohe vana majaga ette teada ja planeerida: tööde käigus selgub.” Nii tehti projektis hinnapakkumine palgi puhastamise ruutmeetrihinnaga.

“Kõik said aru, et mõnda asja ei saagi kohe vana majaga ette teada ja planeerida: tööde käigus selgub.”

Sisearhitekt Tiina Kesküla.

Lammutustööde ajal, kui peeti Häädemeeste muuseumi juhataja Kaire Kääraga arutelu, kuhu midagi võiks paigutada, tegi maja Kesküla arvates justkui koostööd: heas korras palkseinad tulid lõpuks välja soovitud ruumides. “Täpselt sinna kohta, kuhu muuseumi juhatajaga arutasime, et võiks teha talutoa ekspositsiooni, andis maja lahkelt terve toa pikkuses ilusa palkseina,” rääkis ta õnnestumisest.

Vastupidav LVT, mis näeb välja nagu puit

Muuseumi või mistahes ühiskondliku interjööri materjalide valimisel tuleb arvestada nende vastupidavusega. Näiteks Häädemeeste muuseumi ja teenuskeskuse ruumide loomisel pidas Kesküla vastavalt keskkonna iseloomule oluliseks, et visuaalselt meenutaks põrandakate puitu, kuid vajadusel kannataks ära ka märja tallaga talvesaapad või ratastooliga liikumise.

Koostöös Floorini salongiga valis Kesküla maja avalikesse ruumidesse LVT ehk õhukesed vinüülist imitatsioonplaadid. Põrand näeb nüüd tõesti välja nagu puitpõrand, kuid kannatab kordades rohkem saabastega peal käimist ning liiva-, lörtsi- ja soolasodi. Kesküla usub, et valitud põrandakate püsib seal aastakümneid. “LVT on materjal, mida paigutatakse ka kaubamajadesse, lennu- või raudteejaamadesse – sinna, kus on suur liiklus,” selgitas ta.

Mööbel meenutab ratastel maju

Häädemeeste muuseumi ja valla teenuskeskuse sisearhitektuurne projekt jagunes kolmeks: kogu maja sisearhitektuur, sisustus ja muuseumi ekspositsioon. Tiina Kesküla projekteeris lisaks hoone sisearhitektuurile muuseumile mööbli ja selle paigutuse. Muuseumi ekspositsiooni kujundas Pärnu muuseumi näituste osakonna juhataja Indrek Aija.

Kesküla loodud muuseumimööbli hulka kuuluvad eksponaadikapid, mis meenutavad väljaulatuva puitkarkassiga viilkatustega maju. Nii-öelda katuse ülemine äär omab riputamise funktsiooni: ülemisele pulgale võib rippuma asetada riidepuid, kinnitada vaipu või rätikuid. Kappidel on sahtlid, otstes klaasuksed, mille tagant riiulitelt paistavad esemed, ning kapipealsed on samuti kaetud klaasiga.

“Ise kutsusin neid alguses laevadeks, aga laevadeks neid teha ei saanud, sest see kuju oleks olnud liiga ebapraktiline,” kirjeldas ta mööbli ideed. “See ruum ei ole nii suur. Laeva kitsenevat nina saaks teha, aga see oleks natuke ruumi raisanud.” Kapid on ratastel: nii saab neid vajadusel toa keskelt seina äärde kokku lükata.

Köök kooskäimiseks ja tuulekojast algav näitus

Hoone muuseumiosas asub köök, kus on võimalik vallaametnikel lõuna- või kohvipause teha, lasteaialastel enne jõule piparkooke küpsetada, kooliklassidel vahel ajalootunde läbi viia ning pensionäridel käsitööd valmistada. Kesküla usub, et 2022. aastal uuesti avatud maja on oma võimalustega rikastanud kohalikku eluolu, olles nüüd uus koht, kus koos käia ja üritusi läbi viia.

Sisearhitekti hinnangul on Häädemeeste muuseumis tähelepanuväärne, et ekspositsioon algab juba tuulekojast. “Sisened ja sa ei saa aru, et astusid muuseumisse, vaid ilusasse ruumi, mis tutvustab kohaliku piirkonna loodust,” rääkis ta, et kutsuvas ja hubases eesruumis on seintel kohalike fotograafide ja kunstnike töid.

Vallaametnike tööruumide uste kohal hakkavad silma kohalikud vanasõnad või ütlemised. Kabinettide seintel on kohalike kunstnike maalid, mis jätavad tunde, et need on täpselt nende ruumide jaoks loodud. “Mina olen tulemusega väga rahul, vallaametnikud ja muuseum veel eriti, sest muuseum oli enne ikka väga armetutes tingimustes,” sõnas Kesküla. “Lõpuks on muuseum saanud ruumid, mis on muuseumi väärilised.”