Arhitektide liit andis teada oma pikaaegse liikme, teeneka arhitekti Evi Herkeli (8. VII 1928 – 10. I 2025) surmast.

Evi Herkel omandas arhitektikutse Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitusosakonnas. Pärast instituudi lõpetamist töötas ta lühikest aega restaureerimisarhitektina Teadusliku Restaureerimise Töökojas. Edasi suundus ta tööle ENSV Põlevkivi- ja Keemiatööstuse Ministeeriumi Projekteerimise ja Teadusliku Uurimise Instituuti, mis oli eelkäijaks Eesti Tööstusprojektile. See periood osutus talle väga viljakaks – viie aasta jooksul valmis üheksa administratiiv- ja tootmishoonet.

Evi Herkel on töötanud arhitektina Tallinna linna Ehituse ja Arhitektuuri osakonnas, vaneminsenerina Silikaltsiidi Teadusliku Uurimise ja Projekteerimise Instituudis, arhitektina Tallinna linna Arhitektuuri ja Planeerimise Valitsuses, vanemarhitektina RPI Eesti Projektis, arhitektina Vabariiklikus Restaureerimisvalitsuses ja Tsentrosojuzprojekti Tallinna filiaalis (1975―81). Enne pensionile jäämist töötas ta Rahvateenindusettevõttes Kodu.

Eesti Arhitektide Liidu liikmeks astuks Evi Herkel 1958. aastal.

Evi Herkel võttis osa ka arhitektuurivõistlustest. Märkimisväärne tulemus saadi 1978. aastal maaeramu konkursil, kui koostöös Voldemar Herkeliga saavutati II ja III preemia. Koos loodi ka 5-toaline väikeelamu tüüp 5-02-81 ja 6-toaline väikeelamu tüüp 6-01-81, mõlemad 1981. aastal. Arhitektide linnaossa Tartus projekteeriti koos ka postmodernistlik paariselamu (1988), mis praegu töötab majutusasutusena nime all Veeriku Villa. 

Evi Herkeli töid: Teraviljasalve administratiivhoone Tallinnas Hiiul (1956), Laste töökoloonia õppe-tootmistöökojad Viljandis (1957), Tallinna trammidepoo administratiiv-tootmishoone (1959, kaasautor), Tekstiilivabrik Tartus (1958, kaasautor), Laste töökoloonia kultuurilis-elukondlik korpus Viljandis (1959), Türi saeveski (1963), Veeriku Villa Tartus Arhitekti 32 (1988, kaasautor Voldemar Herkel).