ERRi teatel lahkus 71-aastasena auhindu pälvinud arhitekt Raul Vaiksoo, kelle projektide järgi on valminud mitmed Eesti etendusasutused ja esindushooned.

Vaiksoo tööde sekka kuuluvad Rakvere teater, Kuressaare Linnateater, Linnateatri Hobuveski saal, Riigikogu esindusruumid Toompeal Komandandimajas ning Eesti esindus Euroopa Liidus Brüsselis.

Vaiksoo sündis 3. märtsil 1955 Haapsalus, kus lõpetas põhikooli. Edasi õppis ta Nõo keskkoolis ning seejärel Tartu Riiklikus Ülikoolis geoloogiat. Ülikooliõpingud katkesid, kui Vaiksoo rahvuslikku meelsust näidanud teod toonastele võimudele silma jäid. Äripäeva ajakirjale Oma Maja 2009. aastal antud intervjuus rääkis Vaiksoo, et tegi ühikas voodilinast endale sini-must-valge lipu ning pidi end seejärel pikalt varjama nii KGB, kriminaaljälituse kui ka miilitsa eest, kuni lõpuks Tartu vanglasse sattus.

Vanglakambri akna kõrgest klaasplokkidest avausest paistsid talle kätte Tartu Jaani kiriku varemed. “Neid vaadates sündiski minus otsus, et vähemalt selle hoone taastamiseks teen ma kõik, kui vaid vanglast pääsen,” meenutas Vaiksoo Oma Majale antud intervjuus. Jaani kiriku nurgakivi kapslis on tema käsitsi tehtud gooti kirjastiilis bulla, sarnaseid on ta valmistanud ka Niguliste kiriku tornimunasse, Kuressaare linnusesse ning Vatikani Lennart Meri kingituse juurde Rooma paavstile.

Pärast vanglast vabanemist suunati Vaiksoo Nõukogude sõjaväkke, kus ta tuuritas kaks aastat sõjaväelaste ansambliga mööda Siberit. 1978–1983 õppis Vaiksoo Eesti Riikliku Kunstiinstituudi arhitektuuriteaduskonnas, mille lõpetas cum laude.

Aastatel 1982–1989 töötas ta arhitekt-grupijuhina Kultuurimälestiste Riikliku Projekteerimise Instituudis. 1989. aastast oli ta Arhitektuuribüroo R. Projekt peaarhitekt ja omanik, kus tegutses koos Krista Areniga. 2005. aastast juhtis ta Raul Vaiksoo Arhitektuuribürood. Viimastel aastatel õpetas Vaiksoo arhitektuuri Tallinna Tehnikaülikoolis.

Vaiksoo projekteeris hooneid mitmel pool Eestis, valdavalt Tallinnas ja Rakveres. Tema projektide järgi on restaureeritud kirikuid ja mõisaid ning ehitatud eramuid, büroohooneid ja etendusasutusi. Kaugeim Vaiksoo projekti järgi ehitatud hoone on Gjumri (tollase Leninakani) peaväljaku äärne kultuurikeskus Armeenias, mis sai kannatada 8. detsembril 1988 toimunud maavärinas. Hoonestu taastamine lõppes 1997. aastal.

2008. aastal valiti Vaiksoo projekteeritud puiteramu Loobu lähedal Eesti parimaks puitehitiseks. Tema Villa Aigro Keila-Joal pälvis presidendi peapreemia “Eesti kodu”. 2010. aastal sai ta Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia Villa Rocca al Mares eest. 2017. aastal autasustati teda Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.

Vaiksoo oli ka monumentide ja ausammaste uurija ning andis välja mitu raamatut, sealhulgas ajalooatlase “Aja lugu” (2011), “Tallinn-Narva” (2011) ning “101 Eesti monumenti” (2018). Alates 2021. aastast oli ta koos Anu Saagimi ja Mart Juurega püsiosaline ETV saatesarjas “Kodukäijad”.

2024. aasta kevadel avastati Vaiksool kaugelearenenud kõrivähk. Möödunud aasta jaanuaris ERRi “Ringvaatele” antud intervjuus rääkis Vaiksoo, et õpib uuesti rääkima ning jätkab tudengite õpetamist ülikoolis. “Ma olen elanud kolme inimese elu vähemalt. Olen kõike näinud elus,” ütles Vaiksoo saates. “Ütlen ausalt, et kui minnakse, siis minnakse. Olen jumalusklik inimene, mind ei morjenda sellised asjad.”