Tartu praegune ja Valga endine linnaarhitekt Jiří Tintěra usub, et inseneriks õppimine eeldab väga heade algteadmiste ja tugeva motivatsiooni sümbioosi. Selliste õppurite välja sõelumisega saab TalTech ilmselt väga hästi hakkama — seda ilmestab ettevõtete suur huvi tudengite värbamise vastu.

Miks läksite õppima TalTechi ja kuidas valisite eriala?

Umbes aastal 2010 mõtlesin, et võiks edasi õppida. Otsisin doktorantuuri jaoks teemat ja märkasin, et Eestis on linnaruumis väga palju tühjasid hooneid. Mind hakkas huvitama, miks see nii on ja kas see on kellegi jaoks probleem ning kandideerisin selle teemaga TalTechi doktorantuuri.

Kooli valik on suhteliselt juhuslik, sest see teema tundus lihtsalt tehnikaülikoolile sobivat paremini kui mõnele teisele ülikoolile. Mul tol hetkel mingit väga konkreetset põhjust isegi ei olnud.

Kas õpingud sujusid plaanipäraselt?

Ei, tavalises mõttes kindlasti mitte. Doktorantuur peaks kestma umbes neli aastat, kui kõik läheb hästi. Mina astusin sisse aastal 2010 ja kaitsesin doktoritööd aastal 2019. Aga sellel oli väga kindel põhjus, mida tuleb natuke lähemalt selgitada. 

Algselt proovisin aru saada, miks on tühjasid ja alakasutatud hooneid Eestis nii palju, mis on selle põhjused ja kas need tühjad hooned ka kedagi häirivad. Kas see on nähtus, mida tasuks doktoritöö raames uurida?

Kui need tühjad hooned lihtsalt oleksid olemas ja nendega poleks mingeid probleeme, siis ei oleks selle põhjal mõtet uuringut teha. Teadusajakirjanduse põhjal ma siiski eeldasin, et tühjad hooned on probleemiks seal, kus inimesed ümberringi elavad.

Ma võtsin ühendust kõigi Eesti linnadega ning ametnikega suheldes selgitasin välja, kas ja kui palju neil hooneid tühjana seisab. Vastus oli üldiselt sama — meil on tühjasid hooneid, aga me ei tea, kui palju. Nendega oli vastuste põhjal seotud probleeme — muuhulgas on kodutute poolt hõivatud majades näiteks tulekahjud, majad võivad olla ka varisemisohtlikud.

Kolmas probleem, mida ametnikud välja tõid, oli see, et tühjadel hoonetel on väga tugev sümboolne väärtus. Nad kehastavad taandarengut – seda, et inimesi on linnas vähem ja neid maju pole enam vaja.

Oli kolm linna, kus huvi selle teema vastu oli väga suur: Narva, Maardu ja Valga. Kui mul oli olemas juba üldine ülevaade, et see on reaalne probleem, millega tuleks tegeleda, otsustasin keskenduda ühele linnale, kus tegelen selle probleemiga süvitsi. Tol hetkel otsustasin Valga kasuks, kuna ma elan Tartu lähedal ja see oli mulle logistiliselt kõige lihtsam.

Kui ma Valga linna tulin oma uurimistööd pakkuma, siis öeldi, et linnaarhitekti ametikoht on olnud juba kümme aastat täitmata ja tekkis mõte, et ma võiksin ühendada õpingud linnaarhitekti positsiooniga. See oli väga oluline lisaväärtus, sest minu doktoritöö sisuliselt kirjeldab seda, mida me kaheksa aasta jooksul Valgas teha jõudsime.

Paratamatult töö ja õppetöö ühendamine tähendas, et minu õppetöö pikenes.

Millised olid meeldejäävamad loengukursused ja -õppejõud?

See on keeruline küsimus, sest ma astusin doktorantuuri TalTechi, aga seda Tartu kolledžis. Tol hetkel olime ühe teise doktorandiga kahekesi. Ma sain võtta kõik need üksikud kursused, mida on vaja doktorantuuris läbida, tegelikult Maaülikoolist.

Minu jaoks kõige meeldejäävam kursus on teadusfilosoofia ja tol hetkel — see oli 2011. aastal — olin Eestis olnud umbes neli aastat ja keeleoskus oli üsna kehv. Teadusfilosoofia on keeruline nii kui nii, aga kui seda veel eesti keeles õppima pidin, siis alguses polnud ma üldse kindel, et sellega hakkama saan.

Tööeluga haakus TalTechi doktorantuur ilmselt suurepäraselt?

Jah, loomulikult. Minu jaoks oli see oluline sellepärast, et ma sain teooriat, sain baasteadmisi.

Oluline oli ka see, et teoreetiline baas haakus konkreetselt praktilise väljundiga. Selles mõttes minu jaoks see töötas väga hästi.

Töötate ka ise õppejõuna ja omate seega täpsemat ülevaadet kõrghariduses toimuva kohta. Kas ja kuidas on doktoriõpe teie hinnangul viimastel aastatel muutunud?

See on oluliselt muutunud. Ma astusin doktorantuuri ajal, kui doktorandil oli võimalik saada vaid väikest stipendiumi, aga see ei võimaldanud ära elada. See oli pigem toetus. Kui ma hästi mäletan, siis see oli 6000 krooni. Tol ajal oli tõepoolest väga palju tudengeid, kes tegid doktorantuuri samamoodi nagu mina, ehk töötasid kusagil ja doktoriõpingud olid kõrvaltegevus. See on nüüd oluliselt muutunud. Suur osa doktorantidest, kes astuvad TalTechi, saavad lisaks õppekohale ka nooremteaduri ametikoha. Neil on seega kohe algusest peale teadussüsteemis oma töökoht, mille eest nad saavad palka.

“Suur osa doktorantidest, kes astuvad TalTechi, saavad lisaks õppekohale ka nooremteaduri ametikoha.”

Praegu on doktorantuur kindlasti täiskohaga töökoht ja see suurendab lõpetajate arvu, sest valdav enamus minusuguseid doktorante jättis õpingud lõpetamata. Minu jaoks see toimis, sest sain tegelikult oma töökohast seda ainet, mille põhjal doktorantuur ära teha.

Mida tänastele tudengitele kindlasti ülikoolis peaks õpetama?

Arvan, et üldiselt on vähemalt inseneriõpe hästi sisustatud ja toimib. Kuna olin doktorant, siis hakkasin Tartu kolledžis õpetama ja õpetan siiamaani, kuigi õpingud on juba läbi. Õpetan inseneridele natuke arhitektuuri baasteadmisi ja saan jälgida nende töö sisu. Minu arhitektidest tuttavad küsivad praktiliselt igal aastal mu käest, et kas mul on äkki mõni tubli tudeng, keda võiksin suunata nende arhitektuuribüroosse. Meie tudengid on tööturul väga nõutud.

“Meie tudengid on tööturul väga nõutud.”

Kui peaksin üldistama, et millest meie tudengitel kõige suurem puudus on, siis insenere väga ei õpetata ennast suuliselt väljendama ja oma mõtteid argumenteeritult kaitsma. Meie insenerid on tugevad tehnilises maailmas, aga kui nad lõpuks peavad oma tehtud tööd avalikult kaitsma, siis on see nende jaoks tihti väga keeruline. Enda mõtete väljendamise oskus võiks olla natukene parem.

Kas ja kuidas täna ülikooli ja ülikoolikaaslastega ühendust hoiate?

Oleme kõik kuidagi Tartu kolledžiga seotuks jäänud. Minu praegused kolleegid ka. Doktorantuuris sellist tudengielu enam ei ole. See on natuke teistmoodi. Inimene on seal lõpuks päris üksi, ma ütleks.

Mitmed suurte ehitusettevõtete juhid on viimastel aastatel nentinud, et Eestis on ehitusinseneride põud. Kas ja kuidas seda probleemi lahendada saaks ja milline võiks seejuures olla TalTechi roll?

See on keeruline. Riik tellib meilt ju oluliselt rohkem õppekohti ning annab rahastust selleks, et väljalangevust vähendada. Lihtsalt minu vaatenurgast algab probleem sellest, et igast inimesest ei saa inseneri vormida. On vaja teatud sorti motivatsiooni. Sind peab see maailm kõnetama, sest õpingud kindlasti ei ole kõige lihtsamad. Lisaks motivatsioonile peavad olema ka teatavad oskused, mis on tulnud omandada juba põhikoolis ja keskkoolis.

“Igast inimesest ei saa inseneri vormida. On vaja teatud sorti motivatsiooni.”

Kui matemaatika ja füüsika oskuste tase pole ikka piisavalt kõrgel tasemel, siis on väga keeruline TalTechis hakkama saada. Aga mulle tundub, et viimastel aastatel sellega tegeletakse ja üritatakse matemaatikaõppe taset parandada juba põhi- ja keskkooli tasemel.

Ehitusinsenere koolitatakse Eestis ainult TalTechis, seega on ülikoolil selles valdkonnas kindlasti võtmeroll. Ma tunnen ise ka, et nõudlus meie tudengite vastu tööturul on suur, aga meil ei ole hetkel lihtsalt piisavalt vajalike eelteadmiste ja motivatsiooniga õpilasi, kes tuleksid gümnaasiumitest meie juurde. Seega tundub väljavaade lähitulevikus praegusest oluliselt rohkem insenere välja koolitada hetkel ebareaalne.