Juba 25 aastat Tallinna Vees töötanud ja praegu torustike info osakonna juhina tegutsev TalTechi vilistlane Margus Koor peab oma südameasjaks ülikooli poolt loodava teoreetiliste teadmiste pagasi sidumist praktiliste ülesannete lahendamisega. Nii tekiks tudengitel isiklik arusaam sellest, miks valitud erialal õppimine on vajalik ja kuidas teadmisi tulevikus kasutada saaks.

Miks läksite õppima TalTechi ja kuidas valisite eriala?

Ma olen TalTechis õppinud kaks korda, esimene kord läksin TalTechi õppima eelmisel sajandil ja siis mul ei olnud veel täpset arusaama, mida ma õppida tahan. Ei suutnud otsustada kahe paeluva valdkonna vahel — ehitus või IT. Tollal oli IT-eriala kiirelt tõusev täht, aga lõpuks otsustasin ikkagi ehituse kasuks. Ehitus tundus olevat ikkagi selline mainekas praktiline valdkond, mis toob tulevikus insenerina leiva lauale.

Aastal 2011 astusin peale enam kui kümneaastast pausi doktorantuuri. Põhjus, miks ma doktorantuuri läksin, oli selles, et avanes DORA3 toetusmeetme programm, mille raames oli võimalik taotleda stipendiumi nõndanimetatud tööstusdoktorantide õpingutele, kes edendaks ettevõtete ja ülikoolide vahelist koostööd. See oli oluline just selleks, et doktorantide teadustööle tekiks selge praktiline väljund. Mul ei olnud ambitsiooni tulevikus teadlaseks saada, aga see ettevõtte-ülikooli vahelise koostöö viljelemine tundus huvitav väljakutse.

Kuidas koolis läks?

Viieaastase inseneriõppe jooksul võtsin vist ainult pool aastat akadeemilist puhkust, aga muidu läks edukalt. Kindlasti aitas kaasa, et osalesin aktiivselt Tallinna Tehnikaülikooli akadeemilise meeskoori tegevuses. Meeskooris oli dirigent Jüri Rendi eestvedamisel koos ca 120 erineva valdkonna meest, kellest paljud on oma valdkonnas kaugele jõudnud.

Näiteks minu kõrval istus teise tenori sektoris Andrus Hiiepuu, kes on nüüd Elisa Eesti tegevjuht. See oli justkui omamoodi aatelisuse ja teotahtelise eliidi kasvulava, alati silmad särasid. Soovitan tulevastel tudengitel kindlasti osaleda sedasorti ettevõtmistes ja liituda tudengikorporatsioonidega, sest see ongi tegelikult see, mis viib edasi ja loob inimestevahelised seosed kogu eluks.

Millised olid meeldejäävamad kursused ja õppejõud?

Igaveseks jäävad kindlasti meelde mõned keerulisemate ainete loengud, mis olid mulle kui noorele inseneritudengile pigem traumeerivad. Näiteks kui lähed tehnilise mehaanika või matemaatilise statistika esimesse loengusse ja õppejõud ütleb: “Vaadake vasakule, vaadake paremale. Need teie kolleegid seda kooli ei lõpeta.” See võttis tummaks, aga pärast mõistsin, et nii see kahjuks ongi.

Kui tegin esimesel kursusel tehnilise mehaanika eksamit, siis õppejõuks olnud väga erudeeritud vanakooli professor ütles peale minu entusiastlikku etteastet vaikselt ja rahulikult: “Noormees, mul on ikka tunne, et te olete vale kooli valinud…” Minule kui jonnakale hiidlasele mõjus see repliik pigem motivaatorina — mis mõttes vale kooli?! Küll ma näitan, mida ma suudan. Ja tegingi järeleksami neljale.

Paradoksaalsel kombel sattusin oma doktoritööd tegema samasse teaduskonda, kus mulle varem soovitati kooli ja ametit vahetada.

Positiivsena on meelde jäänud keskkonnatehnika loeng, mida andis õppejõud Enn Loigu, tuntud ja hinnatud professor. Temale õnnestus mul eksamit anda saunalaval. Abimaterjale kasutada ei saanud, spikerdada veel vähem. Siis räägidki kõik täpselt nii ära, nagu tead.

Kas meenub ka midagi sellist, millele oleks võinud õpingute käigus rohkem tähelepanu pöörata? 

Tagantjärgi ütleksin, et inseneriõpingute ajal ei pööranud ma väga tähelepanu sellele, kuidas siduda tulevase inseneri õppetöö rohkem praktilise poolega. Akadeemilisus ja ülikoolid käisid minu jaoks pigem oma rada. Äri tehti teist rada pidi ja need omavahel väga kokku ei saanud. Selleks ajaks kui alustasin doktoriõpingutega, oli see arusaam õnneks muutunud ja äriettevõtted mõistsid ülikoolide ja ettevõtete koostöö vajalikkust. Seetõttu oli minul kohe tööandja Tallinna Vee igakülgne toetus doktoriõpinguteks olemas.

Minu doktoritöö idee oli koostada Tallinna linna veevõrku iseloomustav matemaatiline mudel ja selle põhjal analüüsida, kuidas saaks optimeerida joogivee pumplate tööd, et säästa energiat. Väga praktiline ja kohe rakendust leidnud teema.

Peale doktorantuuri olin mitu aastat ka veevarustuse ja kanalisatsiooni inseneride seltsi juhatuse esimees, juhatuse liige ning ka TalTechis õppekorralduse programmi meeskonna oosseisus, kus propageerisin igati just õpingute ja praktilise poole seoste loomist.

Jäi teil meeskoori ja õpingute kõrvalt aega ka muuks tudengieluks?

Meeskoor oli põhiline, mis minu aega sisustas, kuna see oli kaks korda nädalas. Mina ühikapoisina muude huvialadega ei tegelenud. Päris sageli toimusid ka esinemised, nii et meeskoor oli kokkuvõttes päris intensiivne. Minul seda vaba aega väga ei olnud, et ühikas õlut juua või telekaid aknast välja loopida. Tagantjärgi mõtlen, et kui ma poleks meeskoori koosseisus endas akadeemilisust ja aatelisust arendanud, siis ma ei oleks ilmselt ülikooli lõpetanud. Tulime Hiiumaalt viiekesi kooli ja mina olin ainuke, kes inseneriõppe suutis edukalt lõpetada.

Kuidas TalTechist saadud haridus tööeluga haakus?

See on tegelikult väga hea küsimus. Elus juhtuvad asjad ikka sageli heade juhuste koosmõjul. Mina sattusin tööturule nii, et ei pidanud kuhugi kandideerima. Mulle pakkus üks TalTechi professor väga usutavalt välja, et on olemas projekteerimisettevõte Veka Inseneribüroo, kus väga otsitakse praktikante. Mine aga sinna kohale ja kohe kõik laabub. Kohusetundliku inimesena mõtlesin, et kui otsitakse ja pean sinna minema, eks ma siis lähen. Erilist usku mul sellesse külaskäiku ei olnud. Läksin kohale ja piltlikult öeldes lõin jalaga ukse lahti ja ütlesin, et tahtsite mind ja siin ma nüüd siis olen.

Pärast tuli välja, et nii see professor, kes mul soovitas minna, kui ka Veka Inseneribüroo juht Edda Ainumäe olid omal ajal klassiõed ja siiani head sõbrannad. Tegelikult ettevõte praktikante ei otsinud, aga kui ma ütlesin, kes mu kohale saatis, siis pärast mõttepausi mind ikkagi uksest välja ei saadetud. Sealt algaski vaikselt minu inseneriteekond, sain selle ettevõtte kaudu ka oma lõputöö teema ja erialase töökogemuse.

Veka Inseneribüroo paiknes Tallinna Vee läänepiirkonna ruumides ja jällegi tuli minu karjääris mängu juhus. Kuna mul oli endiselt küljes ka väike IT-kiiks ja tollal ei olnud arvutite kasutamise oskus niivõrd laialdane kui täna, siis tegelesin omal algatusel läänepiirkonnas õhtuti ka IT-toe pakkumisega tollastele Tallinna Vee „IT-mammutitele“, kes ei leidnud üles, kustkohast monitor käima läheb või millist klahvi vajutada. Lõpuks seadistasin töökohtade arvuteid ja kohalikku võrku nagu IT-osakonna töötaja.

Kui saabus Eesti esimene suurem majanduskriis ja projekteerijatel tööd väga ei olnud, pakuti minule aastal 2000 võimalust minna tööle Tallinna Vee IT-projektijuhiks.

Pärast Tallinna Vee erastamist nägin, et uued omanikud vaatasid struktuurimuudatuste käigus kõik valdkonnad väga põhjalikult läbi ja töötajate sobivust hinnati erialase hariduse ja pädevuse põhiselt. Kuna mul puudus IT-alane haridus, siis tundsin ette, et mul pikka pidu IT-s ei ole ja kandideerisin värskelt loodud projekteerimise osakonna juhiks. Sealt hakkas pihta mu erialane karjäär Tallinna Vees. Ühel hetkel pandi minu alluvusse kogu projektide kooskõlastamiste ja tehniliste tingimuste valdkond, kus töötas sellel ajal kuus väga tarka ja erudeeritud inimest. Sealt pärinevad minu esimesed juhtimisalased väljakutsed ja kogemused.

Aastatega on vastutusala laienenud ja olen saanud tegeleda väga erinevate teemadega. Mingiks suureks juhiks ei ole ma end kunagi pidanud, pigem pean ennast heaks spetsialistiks, arenedes horisontaalselt ja laiendades oma teadmisi valdkonnas.

Kas ja kuidas täna ülikooli ja ülikoolikaaslastega ühendust hoiate?

Esimese õpinguperioodi ajast on juba üle 25 aasta möödas, nende inimestega enam väga suurt sidepidamist pole. Meeskoori liikmetega kindlasti suhtlen, aga kõige aktiivsem suhtlus on ikkagi nendega, kellega sai doktorantuuri raames koostööd tehtud.
 
Minu doktoritöö tulemusena tekkis 2015. aastal Tallinna joogiveevõrgu mudel ja 2024. aastal hakkasime seda koostöös TalTechiga uuendama koos nende samade inimestega, kes doktorantuuri protsessis osalesid. Minu jaoks on oluline süvendada ettevõtete ja ülikooli vahelist sünergiat ja omavahelist koostööd. Ma ei tee igapäevaselt teadustööd ja ei produtseeri artikleid, aga tegelen just praktilise poolega ja panen paika, mida on vaja uurida ja kuidas seda teha.

Mida tänastele tudengitele kindlasti ülikoolis peaks õpetama?

Õppetöö mahu osas on TalTechis jätkuvalt vaja palju õppida. Nagu juba vana Maurus ütles, et tuleb õppida nagu hull, ja selles osas ei ole standardid aastatega kuidagi madalamaks muutunud.

Teoreetiliste teadmiste andmise pool on TalTechis hästi tugev, aga rohkem tuleks õpetada seda, et tudengid suudaksid luua seoseid õpitava aine ja reaalse elu vahel. Mis on see praktiline seos, miks neil seda ainet õppida vaja on ning kuidas see tõstab tulevikus nende konkurentsivõimet tööturul ja mõista, millised ettevõtted üldse selle valdkonna spetsialiste vajavad.

Oluline on ka interdistsiplinaarsus. Tänapäeval ei ole enam nii, et kui sa oled keskkonnatehnika insener, siis sa ei pea midagi teadma konstruktsioonidest või teedeehitusest või mõnest muust valdkonnast. Just seda laiemat pilti ongi vaja ja mida varem saab tudeng endale sellise niinimetatud ettevõtlusmentori, seda parem lõpptulemus on.