ETS Nord tootearendusosakonna arendusgrupi juhi Timo Oleski jaoks tuli erialavalik loomulikult, aga TalTechis õppimine nõudis nõrga reaalainete tausta tõttu palju pingutamist. Ent lõpuks olid kõige meeldejäävamad õppeained just need, mis alguses kõige keerulisemad tundusid.

Miks läksite õppima TalTechi ja kuidas valisite eriala?

Eriala valik toimus minu jaoks juba üsna varakult, nimelt 12-aastaselt, kui sattusin esimest kord enda isa ja onuga Kesk-Soome. Reisi eesmärk oli teine, kuid kohtusime siis inimestega, kes tegelesid ventilatsioonitarvikute tootmise ja paigaldamisega (ettevõtte suurus oli toona 40 inimest). Juba järgmisel suvel läksin nende juurde suvetööle ja nii igal suvel, kuni olin lõpetanud Eestis gümnaasium ja suundusin Kokkolasse kutsekooli nö torumeheks õppima. (Sinnamaani olin peamiselt teinud ventilatsioonitöid).

Kokkola kutsekoolist sain ametlikud torumehe paberid ja tekkis võimalus minna Šveitsi praktikale, kus töötasin pisut üle aasta torumehena ühes pereettevõttes. Selleks hetkeks olin 21-aastane ja soov oli teha järgmine samm. Šveitsis elades käis peast läbi mõte ka sinna õppima jääda, kuid kiiresti sai selgeks, et finantsiliselt ei ole see siiski võimalik. Tööd torumehena oleksin võinud veel jätkata, kuid siiski otsustasin ülikooli kasuks ja seetõttu ainuke loogiline samm oli tagasi Eestisse tulla.

“Tagantjärele mõeldes ei meenu, et oleksin kunagi üldse kunagi mõelnud eriala valiku peale.”

Tagantjärele mõeldes ei meenu, et oleksin kunagi üldse kunagi mõelnud eriala valiku peale. Selles mõttes, et oleks tekkinud mingisugune kaalukauss. Ilmselt sai eriala valik juba 12-13-aastaselt selgeks. Nagu olen aru saanud, siis tänaseks on see õppekava muutunud, kuid mina astusin siis Tallinna Tehnikaülikooli kütte ja ventilatsiooni erialale.

Kuidas koolis läks?

Minu juures käivad igal aastal värsked esmaskursuslased ja kunagi ei tea, kas rääkida, kuidas asjad tegelikult olid või olukorda natukene ilustada … Olen siiski seda kirjeldanud nii, nagu see oli, eesmärgiga näidata, et kui midagi tahta, siis saab ikka.

Minu jaoks isiklikult oli TalTechis käimine esimesed kolm aastat suureks väljakutseks ja ei saaks öelda, et ma oleksin seda perioodi kuidagi eriliselt nautinud. Minu elu ei näinud kindlasti välja selline, nagu Ameerika tudengifilmides – pidu ja pillerkaar ja siis natukene kooli.

Suureks põhjuseks siis see, et gümnaasiumis käisin ma Audentese spordikoolis, kus kõige sporditegemise juures koolis käimine oli pisut teisejärguline. Spordi ja kolimiste tõttu käisin elus neljas erinevas koolis. Kaheksandas ja üheksandas klassis käisin Tallinna Tehnikagümnaasiumis, kus õppisin täitsa tublisti, lõpetasin vist kahe neljaga, kuid gümnaasiumis käisin Audentes ja tegin teatud perioodidel kaks korda päevas trenni ja väga õppimisele ei keskendunud.

Seega minu gümnaasiumihariduse põhi oli väga nõrk ja selle baasil minna TalTechi matemaatikat ja füüsikat õppima oli tõeline väljakutse. Eriti vaadates seda, et kolm nädalat pärast kooli algust oli loobujaid juba päris hea hulk. Nii ma siis õppisin enda gümnaasiumis omandamata jäänud teadmisi hiljem järgi. See ei olnud kõige lihtsam, kuid suure tahtejõuga sain sellega hakkama.

Kui hakkasid tulema erialaained, siis läks elu pisut lõbusamaks. Hinnete mõistes ei olnud mul kolmel esimesel aastal kuigi head hinded, päris paljude ainetega sain nibin-nabin läbi, kuid erialaainetega läks asi paremaks. Lõputöö osa mulle juba väga meeldis ja enda hinnangul sain kokku ka päris hea lõputöö.

Millised olid meeldejäävamad loengukursused ja -õppejõud?

Meeldejäävaid õppeaineid oli palju, kõige meeldejäävamad oli erinevad matemaatikad, ehitus – ja tehniline mehaanika ning füüsika. Meelde jäid nad just oma keerukuse ja õppeaine läbimiseks vajaliku pingutuse poolest.

Erialaained ja teised, lihtsamad ained ei meenu liiga palju just sellepärast, et need läksid mööda ilma suurema vaevata. Kindlasti oli mitmeid õppejõude, kes meelde jäid ja on meeles tänaseni, kuid ehk kõige parem läbisaamine tekkis Hendrik Volliga. Olen loomult suhtleja ja suhteliselt avatud inimene nii ka Hendrik. Meil tekkis erialaselt hea klapp ja tegin oma lõputöö tema juhendamisel.

Kas meenub ka midagi sellist, millele oleks võinud õpingute käigus rohkem tähelepanu pöörata?

Tean, et tänaseks on õppekava muudetud, kuid minu hinnangul oli kolmel esimesel aastal liigu palju üldaineid. Rohkem võiks keskenduda erialale ja läbi selle arendada tudengeid. Mõistan üldainete olulisust ja läbi selle inimeste arendamist, kuid olen üsna veendunud, et seda saab ka teha läbi eriala.

“Oled sa projekteerija, poemüüja või tippjuht — kogu suhtluse taga on psühholoogia.”

Teema, mida toona üldse ei käsitletud ja minu teada ei käsitleta ka täna, on psühholoogia. Inseneeria valdkonnas võib see esmapilgul tunduda kauge ja arusaamatu, kuid see on teema, millega me puutume igapäevaselt kokku. Oled sa projekteerija, poemüüja või tippjuht — kogu suhtluse taga on psühholoogia. Minu hinnangul oleks oluline tudengitele sellist kursust pakkuda. Meil oli aine “Õigus”, kuid samamoodi võiks olla tudengitel pärast eriala omandamist ka algteadmised psühholoogiast.

Jäi teil aega ka muuks tudengieluks?

Väga mitte, põhjused on ülal kirjeldatud, algusaastatel tegelesin peamiselt õppimisega nii õhtuti kui ka nädalavahetusel. Ei saaks öelda, et ma ülikooli väliselt liiga aktiivne oleksin olnud. Kindlasti sai käidud mõnel peol ja üritusel, kuid mitte liiga palju.

Kuidas on TalTechist saadud haridus tööeluga haakunud?

Tööalaselt otsene haakuvus järjest väheneb, kui nii võib öelda. Töötan juba kaheksandat aastat ETS NORDis tootearenduse osakonna juhina ja tegelen järjest vähem tehniliste küsimustega, rohkem inimestega. Aga selge on see, et eriala on ikkagi sama ja taustal sidusus täiesti olemas. Nii nagu mainisin, mida kooli lõpule lähemal oli aeg, seda tugevam oli haakumine. Kolleegid on võtnud järjest rohkem tehnilisi ja erialaseid küsimusi enda kanda.

Mida tänastele tudengitele kindlasti ülikoolis peaks õpetama?

Ma ei ütle konkreetselt, mida ülikoolis peaks õpetama, aga kui me räägime meie erialast, siis ütlen seda, et tänapäeva noortele oleks vaja rohkem praktikat. Tudengid, kes tulevad koolipingist ilma, et nad oleksid praktilist kogemust saanud, viivad tegelikult eriala kvaliteedi alla.

“Ei ole võimalik olla väga hea ventilatsioonisüsteemide projekteerija, kui ise pole torutöid teinud.”

Ei ole võimalik olla väga hea ventilatsioonisüsteemide projekteerija, kui ise pole torutöid teinud. Ehituses paraku nii on. Isegi magistrikraadi õpingutel peaks olema rohkem praktikat.

Kindlasti on inimesi, kes ütlevad, et siis peaks minema teise kooli, sinna, kus õpetatakse rohkem praktilisi oskusi, kuid mina nii ei arva.

Ja enda tugevusena näen just seda, et ma tean, kuidas neid asju päriselt tehakse, kuna olen seda ise väga palju aastaid teinud. Ja noorena olin kade küll, kui teadsin, et sõbrad istuvad soojas kontoris arvuti taga ja joovad kohvi, kui ise pakase või vihmase ilmaga kusagil objektil torusid paigaldasin. Kuid arvan, et see tasus ennast ära!

Kas ja kuidas täna ülikooli ja ülikoolikaaslastega ühendust hoiate?

Ülikooliga hoiame suhet üsna tihedalt, just enda eriala õppetooliga. Ühiseid projekte on mitmeid ja küsime ka vastastikust nõu. Esimese kursuse tudengid külastavad meid igal sügisel, lisaks oleme ehitamas Eestis ainukest ja ka maailmas üsna haruldast müramõõdistuslaborit. Läbi labori tiheneb meie koostöö kindlasti veelgi. Mitmete ülikoolikaaslastega töötame koos ühes kontoris, lisaks suhtleme enda eriala kursusekaaslastega tööalaselt pea igal nädalal.