TalTechi inseneriteaduskonna vilistlase ning ehitus- ja kinnisvaraarendusfirma COMBICON juhatuse liikme Kaupo Koitla sõnul juhtisid kohusetunne, võrkpallikirg ja üks esmapilgul igavana tundunud õpik ta koolipingist ehitusfirma ja tänapäevase kinnisvaraarendussüsteemi loomiseni.

Miks läksite õppima TalTechi ja kuidas valisite eriala?

Keskkooli lõpus ei olnud mul selget nägemust, mida õppida. Seega otsustasin proovida mitmesse kohta korraga. Vanemad ütlesid, et peaksin Tallinnasse jääma, kuna Tartusse minekuks ei ole neil vahendeid, millega mind toetada. Kuna olin vanem vend, siis see kehtis ka minu noorema venna osas, kes oli aasta pärast keskkooli lõpetamas.

Tegelesin sel ajal aktiivselt võrkpalliga. Sellega seonduvalt otsustasin ühe valikuna kandideerida Tallinna Ülikoolis kehakultuuri, teise valikuna Tallinna Majanduskooli ja kolmanda variandina Tallina Tehnikaülikooli ehitusteaduskonda, mis on täna inseneriteaduskond. Selle viimase valiku tegin, kuna minu ühe keskkooli klassivenna isa oli ehitusinsener ja tema rääkis alati oma isa tegevustest suure põnevusega. Seega tõenäoliselt oli see minu valiku põhjus. Samuti tundsin ennast reaalainetes tugevamana.

Kõigist nendest kolmest valikust õnnestusid sisseastumiseksamid hästi Tallinna Ülikoolis ja Tallinna Majanduskoolis, kuid Tallinna Tehnikaülikoolis jäin ehituses napilt joone alla. Minu enda toonane soov oli minna ka Tallinna Ülikooli kehakultuuri, kuid vanemad veensid mind ikkagi minema ehitust õppima, kuigi see oli tasuline koht.

Kuna vanemate majanduslik seis ei olnud väga hea, olid nad nõus selle kooli tasu kinni maksma. See oli mulle suureks surveks, kuna tundsin, et see ei ole õige ja on vanematele täiendavaks koormaks. Võtsin õppimist väga tõsiselt ning seetõttu tehti minule juba teise ülikooli aasta alguses ülikooli poolt ettepanek tulla tasuta õppima, mille üle olin väga-väga õnnelik.

Kuidas koolis läks?

Nagu öeldud, sain sisse napilt ja tasulisele kohale. See aga motiveeris mind, kuna sain aru, et pean vanemate koorma kergendamiseks pingutama. Samuti tundsin, et ma olen teistest kehvem, kuna olin üks viimaseid sisse saajaid. Seega oli minu suhtumine ja tahe paigas ning suutsin tööga endale tugeva põhja alla saada.

“Ülikooli alguses märkasin seda, et paljud tulid sinna kergekäeliselt ega viitsinud õppida.”

Ülikooli alguses märkasin seda, et paljud tulid sinna kergekäeliselt ega viitsinud õppida. Kohe varsti hakkasin tunnetama, et ma saan neile järgi. See innustas mind veelgi. Esimestel aastatel olid üldised õppeained, kus tunnetasin, et ma olen ikkagi saanud toonasest keskkoolist nõrgema põhja, eelkõige füüsikas ja keemias. Matemaatika tase oli aga üllatavalt normaalne, kuna meil oli keskkoolis väga karmi ja tugeva käega matemaatikaõpetaja, kelle töö viljadest sain Tehnikaülikoolis aru. See andis mulle põhja alla — bakalaureuseastmelt läbi saades läks magistris juba nagu lepase reega.

Kui asi läks rohkem erialale, oli algul raske aru saada, mida õpin, kuid pärast teist kursust hakkasin juba valdkonnas töötama. See, mida tööl nägin, avardas silmaringi ning tegi õppimise oluliselt lihtsamaks. Samas lõpupoole oli hädaks see, et tööl võtsin ette liiga suuri väljakutseid, mis hakkasid õppimist segama. Seega venis natuke bakalaureuse lõpetamine. Kui aga bakalaureuse tehtud sain, olin kindel, et tahan magistrantuuri edasi minna ja seda ka tegin.

Magistriõpingud läksid väga hästi – kõik hinded olid head, õppejõududega koostöö sujus, kuid lõputöö jäi venima. Kasutasin toona tarkvara Staad Pro ja Robot, aga need olid võrreldes tänasega väga algelised. Olin liiga põhjalik — toppisin sinna objekti, mida Stockmanni taga ehitasin, lõplike elementide meetodiga programmi, tegin liiga suure mudeli ja programm ei suutnud seda ära arvutada.

Pusisin ja pusisin, ei saanud aru, kas viga oli minus või programmis. Lõpuks tuli välja, et viga oli programmis — Poolast saadeti nädalavahetuseks üks inimene siia. Aldur Partsiga koos saime vea kätte. Mudel oli lihtsalt nii suur, et programm ei suutnud arvutada. Kulus kaks semestrit selle probleemi lahendamiseks ja sellega pusimiseks.

Millised olid kõige meeldejäävamad kursused ja õppejõud?

Minule on kõige rohkem abi olnud Jüri Sutist ja tema raamatust “Ehituskorraldus”. Suti loengud olid igavad, aga ta oli väga tark inimene ja tõsine oma ala fänn. Samuti meeldis minule Johannes Pello ja Vello Otsmaa raudbetoonkonstruktsioonide loengud.

Huvitavad olid loengud ehitusmaterjalide teemal Lembi Radolt ja Uno Juurveelt. Põnev oli koostöö ka Aldur Partsiga, kelle kaudu tutvusin valdkonna erinevate tarkvaralahendustega. Meelde jäid ka alati lõbusad loengud Alar Justi poolt.

Kas teil jäi õpingute kõrvalt aega ka muuks tudengieluks?

Toona oli minu elu õpingute kõrvalt väga aktiivne. Tegelesin võrkpalliga ja olin üks eestvedajatest, kes aitas uuesti hoo sisse saada Tallinna Tehnikaülikooli võrkpallis. Sai kokku aetud punt võrkpallihuvilistest, kellega hakkasime uuesti tulema toona algusest ehk II liigast, edasi I liigasse kuni meistriliigani välja. Mina olin see, kes toona otsis mängijad, otsis turniirid, kus mängida ja nii edasi.

Võrkpalliga oli selline lugu — kuna olin Lasnamäe poiss, siis kui keskkool lõppes, lõppes põhimõtteliselt ka võrkpallielu. Meie treener jõudis pensioniikka, meid ei suunatud edasi. Mind kutsuti korra TSIKi, aga vanemad ei lubanud minna. Käisime igasugustel valdade turniiridel, meil oli hea punt võrkpallureid. Ülikooli minnes tahtsin mängimist jätkata — öeldi, et peab hakkama madalast liigast tulema.

Lasnamäelt ülikooli sõitmine võttis tund aega mõlemat pidi — tund aega trenni, tund tagasi, õhtul kell 11 kodus, hommikul algas kõik uuesti. Kuna olin ise entusiast, sebisin kogu aeg ringi. Keegi ei viitsinud turniiri kirja panna, kutte kokku ajada, varustust hankida ega treenerit otsida. Mina olin alati see, kes seda tegi. See oli mulle pärast nagu palk, aga ka see kirg, mis aitas kõik muu raskuse unustada. Ühel hetkel tuli veel põhikohaga töö juurde — mul oligi töö, ülikooli töö, sport ja oma praegust elukaaslast nägin vaid korra nädalavahetusel.

“Väsisin ära, tundsin, et võrkpallis edu ei olnud, jäin teistest maha — aga täna tagantjärele vaadates olin lihtsalt üle pingutanud.”

Ühel hetkel põletas see läbi. Väsisin ära, tundsin, et võrkpallis edu ei olnud, jäin teistest maha — aga täna tagantjärele vaadates olin lihtsalt üle pingutanud. Nüüd olen jälle liikunud tagasi selle juurde, mida kunagi teha ei saanud — võrkpalli juurde. Ise enam ei saa mängida, mul on juba puusaprotees ja olen vana mees. Aga mul on kaks poega, kes tegelevad võrkpalliga, ja püüan neid aidata nii kaua, kui neil selle vastu huvi on.

Kuidas TalTechist saadud haridus tööeluga seni haakunud on?

Üks asi ongi see, mis ei paista kunagi välja, kuidas ma sattusin ettevõtja rolli. See ei olnud kindel plaan, elu läks lihtsalt nii. Mul puudusid igasugused kogemused ja turul olid juba suured tegijad — Merko, Nordecon… Mulle anti see võimalus, sest ma tahtsin seda teha, aga keegi ei uskunud sellesse.

“Kuna sattusin noorelt olukorda, kus tuli hakata looma ehituse peatöövõtu firmat nullist ilma kogemuste ja juhendajateta, siis juhindusingi ehituskorralduse õpikust.”

Ei tea, miks minule meelde jäi just Jüri Sutt ja tema “Ehituskorraldus”, kuid sellest tunnen, et on olnud kõige rohkem abi. Kuna sattusin noorelt olukorda, kus tuli hakata looma ehituse peatöövõtu firmat nullist ilma kogemuste ja juhendajateta, siis juhindusingi ehituskorralduse õpikust. Tihtipeale, kui tekkisid ehitusettevõtted, kasvasid nad kellegi suurema firma alt välja, minul see kogemus puudus täiesti.

Puutusin kokku toonase Silvesteri müümisega — Silvester oli suur puidutööstusettevõte. Sealt said Eesti metsatöösturid raha, tahtsid seda kuskile paigutada, kuna metsatööstusse tagasi investeerimine oli Baltikumis piiratud. Kuidagi sattusime kokku ning hakkasime kinnisvaraäri tegema. Sain aru, et seda ei ole võimalik edukalt teha, kui me ise ei ehita tervet ahelat ja saigi ehitusfirma tehtud.

Mina olin ise ehitusobjektidel insener ja tööde juhataja, korra olen ka kinnisvara projektijuht olnud — täiesti nullist. Lähtusingi sellest samast ehituskorralduse õpikust, mis on tegelikult lihtne õpik. Eesti ehitusturul käis siis sedasi, et saadi tööd ja tehti tööd — oli võtmed kätte ja kogu lugu. Aga selles õpikus oli nii palju korraldusviise, mida teised ei kasutanud, ja mul ei olnud mujalt juhendajat. Hoidsin sellest kümne küünega kinni, sain süsteemi käima ja olen sellest lähtunud siiamaani.

Minu kogemusteks oli ainult see, et olin olnud enne toona suurima betoonitööde firma objektiinsener ja kahe hoone objektijuht ning alustanud kinnisvara projektijuhina. Samuti aitas minu suur tahe organiseerida ja koguaeg soov asju hästi ja paremini teha. See lükkas mind koguaeg edasi ja edasi. Samuti oli nõrkuseks see, et ma ei osanud “ei” öelda. Olin vaid koguaeg see, kes tahtis kõike teha.

Nii sündiski 2005. aastal Kaamos Ehitus — esimese nimega Eben Ehitus. Mulle öeldi kogu aeg, et kuidas saan mina olla nullist alustades efektiivsem kui juba turul aastaid tegutsevad suured ehitusettevõtted. Ehitusettevõtte loomise mõte oli juba umbes aasta enne. Tundus toona, et olin juba kõik ära tüüdanud oma sooviga see ettevõte teha, ning lõpuks lihtsalt anti minule see võimalus, et ma saaksin nii öelda kondi hammaste vahele ja rahuneks maha. Läks aga teisiti — läks hästi — ja hakati aru saama, et minul oli õigus ja ilma oma ehitustegevuseta ja terve protsessi omamiseta me ei oleks edukad.

Näiteks praegu Rail Balticu ehitamisel kasutatav väärtuspõhine lähenemine — põhimõtteliselt lõin sellesama süsteemi ise välja mõeldes, ilma muud kirjandust lugemata, ja see toimis.

Lõpuks läks asi nii hästi, et tuli aeg, kus oli soov grupi suurel omanikul väikeosanikud välja osta. Sain aru, et ma sellele vastu ei saa, ja mis ma ikka võitlen. Müüsin oma osa. Pärast seda tundsin, et ma ei ole saanud teha ära seda, mida soovisin. See aga lõi uue alguse ning lõime juba ise uue ettevõtte, milleks on COMBICON. See ei ole oma majandusnäitajatelt suurettevõte, kuid selle meeskonnaga oleme umbes 9 aastaga loonud uue tasandi kinnisvaraportfelliga, mis loob kasvu edasisteks aastateks.

Millised on olnud teie senise tööalase karjääri suurimad ettevõtmised?

Olen olnud seotud paljude projektidega nii Eestis kui ka mujal. Ei tooks midagi neist esile. Minu sõnum on see, et olen nii paljudes projektides osalenud, et ei pea enam oluliseks rõhutada, mitut projekti olen teinud. Pigem olen väärtuseks pidanud seda, et olen õnnestunud need süsteemid luua ja need toimivad ning lähevad edasi. Mõned on maha jäänud, uued loodud, ja kui minu süsteemidest on inimesed välja läinud ning on ise samaväärseid süsteeme loonud, siis olen selle üle uhke.

Suurimad ettevõtmised ongi minu puhul olnud süsteemide ülesehitamised, mis ei ole ainult juriidilise keha loomised ja nende juhatuses olemised, vaid aastatepikkuse süsteemi ülesehitamised ja sellele põhja loomine. Eelkõige ei ole tänapäeval oluline olla ehitusettevõte, vaid luua platvorm, et saaks olla süsteemset tegevust pikkadeks aastateks.

“Eelkõige ei ole tänapäeval oluline olla ehitusettevõte, vaid luua platvorm, et saaks olla süsteemset tegevust pikkadeks aastateks.”

Selleks on vaja meeskondi, kogemusi, kapitali ja kinnisvaraportfelli ning portfelli haldamiseks vajalikku süsteemi ning finantseeritavaid äriplaanimudeleid jne. Selle üle olengi uhke ja veel uhkem olen, kui selle protsessi käigus tulevad tulemused. Selleks ei ole ainult kasumi teenimine, vaid meeskondade loomine, inimeste arendamine ja areneva süsteemi loomine. Kui see toimib ja õnnestub, siis ma olen õnnelik.

Tänapäeval seda probleemi ilmselt enam ei tekiks. Täna näen, et innovatsioon käib kõikides tarkvarades: mudelprojekteerimine, ühildamine. Praegu kasutame juba tehisintellekti rakendust, mis on müstika. Iga element, mida mudelis tõstame, läheb kohe kululiigiti sisse, saame kõike jälgida reaalajas – see on võimalus, mida ma ei oleks osanudki ette kujutada.

“Meie toormaterjal ei ole enam betoon, vaid maa ja ehitusõigus selle peal – sealt edasi teeme kõik ise.”

Meil on täna see terviksüsteemi teadmus, mida rakendame kogu aeg edasi, tehnoloogia areneb ja tänu sellele saame paremaid ja efektiivsemaid tulemusi. See on nagu Toyota Corolla areng, mis on põlvkondade jooksul järjest paremaks läinud. Meie toormaterjal ei ole enam betoon, vaid maa ja ehitusõigus selle peal – sealt edasi teeme kõik ise.

Kas ja kuidas täna ülikooli ja ülikoolikaaslastega ühendust hoiate?

Olin varem Eesti Ehitusinseneride Liidu esimees. Läbi selle olin Eesti Inseneride Liidu juhatuses. Selle töö käigus olin hästi kursis valdkonna haridusasutustes toimuvaga. Nüüd aga olen sellest taandunud. Toetame TalTechi ehitustudengite organisatsiooni ja üritusi.

Mida tänastele tudengitele kindlasti ülikoolis peaks õpetama?

Oleme täna väga kiirete muutuste ajas. See, millised arengud on toimunud viimase kümne aastaga, on see, mida ei osanud varem ette kujutada. Seega on raske öelda, mida peaks tegema. Kindel on aga see, et peab õppima ja ennast arendama sarnaselt eriala baasteadmisi omandades ja nendega tööd tehes. Võidab hiljem see, kes omab neid teadmisi ja oskab neid selle kiires tehnoloogiaarengus ära kasutada. Peab oskama üldistada ja suurt pilti omama – selleks on vaja aga kogemusi.

Kuidas kommenteerite väiteid noorte inseneride põuast?

Ma ei oska täpselt öelda. Nagu täna infotehnoloogias pole enam vaja programmikirjutajaid klassikalises mõttes — nii jõuame ehituseski sinna. Väärtus ei kao, vaid muutub. Kes oskab tervikut efektiivselt kokku panna, sellel on insenerina tööturul väärtust.

“Kes oskab tervikut efektiivselt kokku panna, sellel on insenerina tööturul väärtust.”

Sa pead olema see, kes oskab luua hästi toimiva terviklahenduse, mis tänu õigele kokkupanekule on senistest efektiivsem ja odavam. See ongi tõeline insenerikunst — kes seda oskab, teenib ka raha.

Milline võiks olla TalTechi roll Eesti ehitusvaldkonnas tulevikus?

TalTechi roll peab olema valdkonna visiooni kujundaja. Väärtustama peab just ehitamise kavandamise esimest poolt ehk ideest kavandini. Kui sinna pannakse õigel ajal õiged kogemused ja teadmised, loob see kõige kiiremini lisandväärtust. Seda omandades on võimalik seda eksportida ka Eesti väikesest turust väljapoole.

Tallinna Tehnikaülikooli tudengid, vilistlased ja teadlased loovad lahendusi, mis viivad edasi nii Eestit kui ka maailma. Reaalsed teadmised loovad reaalseid lahendusi. Vastuvõtt Tallinna Tehnikaülikooli on avatud 6. juuli keskpäevani: taltech.ee/reaalne