TalTechi ehituse ja arhitektuuri instituudi värske juht professor Irene Lill peab ootamatult saadud ametis lahendama kolm suurt väljakutset: digitaalse ehituse ja piirdekonstruktsioonide uute õppekavade käivitamise, terve instituudi aastase kolimise ajutistele pindadele ning järelkasvu kriisi, kuna ehitussektor meelitab noori teadlasi ära kõrgemate palkadega.

Kirjeldage oma teekonda teaduse juurde — kuidas sai teist teadlane?

Kui ma lõputööd tegin, tehti mulle kohe ettepanek jääda kateedrisse ja jätkata uurimistööga. Nii saigi algust tehtud. Tol ajal oli mu juhendaja kadunud professor Jüri Sutt. Erinevate strateegiate ja simulatsioonidega olen ma põhimõtteliselt tegelenud läbi kõigi nende aastate.

Kas teil on praegu ka aktiivseid teadusprojekte või on põhifookuses instituudi juhtimine?

Ilmselt hakkab nüüd juhtimine olema fookuses, aga põhimõtteliselt on meil ikka päris mitu projekti ja ma olen nendega kogu aeg seotud. Meie põhisuund on kogu ehituse elukaare digitaalse kaksiku ja BIMi arendamine ning selle kestlikkus.

Viimase kümne aasta jooksul on lisandunud ettenägematud riskistsenaariumid — kuidas need ehitatud keskkonda mõjutavad. Kui me varem tegime selliseid projekte just Aasia riikidega, kus kliima mõjutab neid väga tugevalt ja seal on erinevad katastroofid nagu tsunamid ja tornaadod. Meil oli see teema ebapopulaarne ja mittevajalik. Arvati, et meil on ju nii kena rahulik kliima, et pole mõtet sellist uuringut teha. Tänases poliitilises pildis on ettenägematud riskistsenaariumid taas päevakorda tõusnud. Ma arvan, et selle teemaga tuleb edasi minna, aga teise nurga alt.

Mis võiksid olla selle uurimissuuna käegakatsutavad tulemused ja laiem mõju?

Ma võin rääkida, kuidas on eelnevate projektidega olnud. Tulemusena töötatakse välja väga konkreetsed juhtnöörid, kuidas riskiolukordades käituda. Siis, kui situatsioon juba käes, ei ole enam aega hakata mõtlema, mida teha.

See on väga tihedalt ehitatud keskkonnaga seotud — hooned peaksid vastu pidama ja meil on vaja kohti, kuhu varjuda. Mida teha, kui kaob elekter või ei ole võimalik maksta pangakaardiga? Kui ei ole elektrit, siis ei ole ka kütet, vett ega midagi. Meie külmas kliimas on see väga aktuaalne.

“Kui ei ole elektrit, siis ei ole ka kütet, vett… Meie külmas kliimas on see väga aktuaalne.”

Need tulemused on konkreetsete tegevusjuhiste väljatöötamine. Lisaks tegeleme BIMi arendamisega läbi digitaalse platvormi ja roheoskustega. Oleme teinud ehituse digitaalse infomudeli, mis võimaldab simuleerida erinevaid olukordi ja käitumisstrateegiate mõju. Teadustöö on alati uurimisrühma ühine pingutus — tänapäeval ei ole ühegi teadlase töö üksiku inimese saavutus.

Millised on olnud konkreetsed rakendusprojektid?

Meil on päris palju rakenduslikke projekte olnud. Näiteks Riigi Kinnisvaraga oli remondiprojekt. Neil on väga suur kinnisvaraportfell, mida nad peavad haldama, üürima ja remontima. Tegime koos remondimudeli, et prognoosida, millal mingi remont toimub ja millises ulatuses. See võimaldab rahavoogusid paremini prognoosida.

Analoogse remondimudeliga tegeleme nüüd ka Tallinna linnavalitsuse jaoks, et ka nemad saaksid oma kinnisvara korraldatumalt juhtida.

Praegu on Tallinna linnavalitsusega käsil projekt digitaalse infomudeli jätkuks. Neil on aastakümneid olnud tõsine probleem, et ehituslubasid menetletakse viis või kümme aastat – see on  ebamõistlikult kaua. Üks doktorant töötabki välja ehituslubade digitaalse menetlussüsteemi. Sellest oleks kindlasti kasu kõigile, kes ehituslubasid taotlevad.

Oleme välja töötanud ka ehituse klassifitseerimissüsteemi, mis soodustab üleminekut digitaalsele ehitusele. See asi on hästi käima lükatud, nüüd vaatame, kuidas see ehitussektoris rakendub.

Mis on olnud teadustöös kõige suuremad väljakutsed?

Kõikide meie teadlaste väljakutse on rahastuse taotlemine, mis on aasta-aastalt muutunud üha keerulisemaks. Kui kümme aastat tagasi sai Euroopa Liidu projekte suhteliselt lihtsalt, siis mida aeg edasi, seda rohkem peame taotlema ja õnnestunud projektide protsent on üha väiksem.

Teine väljakutse on noorte inimeste motiveerimine doktorantuuri tulema. Kuna ehitussektor pakub rahaliselt oluliselt paremaid tingimusi, on motivatsiooni leidmine keeruline. Ehitussektor otseselt doktorikraadiga inimesi ei premeeri, peab olema isiklik soov saada põhjalikum haridus. Aga see on muutumas paremuse poole.

“Ehitussektor otseselt doktorikraadiga inimesi ei premeeri, peab olema isiklik soov saada põhjalikum haridus.”

Millised on teie isiklikud eesmärgid teadlasena?

Praegu on instituudi juhtimisega nii palju tegemist, et konkreetset isiklikku eesmärki ei ole. Olen alati tulemusele orienteeritud — tahan, et meie uuringutest oleks kasu ja et need rakenduks.

Millisena näete enda rolli ehituse ja arhitektuuri instituudi juhina? Millised muutused instituuti ees ootavad?

Kõigepealt tuleb öelda, et Jarek Kurnitski on seni instituuti väga hästi juhtinud. Minu suurim väljakutse on mitte lasta head positsiooni käest. Konkreetselt tahame 2026. aasta sügisel avada kaks uut eriala: digiehitus — mis on ehitussektori vaates väga vajalik — ja piirdekonstruktsioonide projekteerimine. Kandekonstruktsioonide osas oleme heal tasemel, aga piirdekonstruktsioonide puhul tekitavad kasutajatele suuri probleeme niiskus ja soojusjuhtivus. Tahame, et tekiksid spetsialistid, kes selles valdkonnas on tugevad.

Väga oluline on järelkasvu eest hoolitseda. Ülikoolis ei ole võimalik tööd jätkata ilma doktorikraadita, seega tahaksime, et doktorantide arv kasvaks just kohalike inimeste arvel. Riik on teinud edasiviiva sammu — võtame doktorandi tööle nooremteadurina. See palk ei ole küll võrreldav ehitussektori palgaga, kuid on oluliselt parem kui varem. Loodan, et olukord hakkab tasapisi lahenema.

Kolmas väljakutse hirmutab mind natuke: kogu ehitusteaduskonna korpus läheb remonti ja me kolime välja terveks aastaks. See on päris suur väljakutse — aasta otsa ajutisel pinnal olla. Eriti arvestades, et meil oli sel aastal rekordiline vastuvõtt. Keeruline on ka üliõpilasi ära mahutada, näiteks õppelaborites. Laborid ei võta sellises koguses vastu, mis tähendab, et tuleb teha palju voore. See tõstab õppejõudude koormust.

Kas instituudi juhi amet on selline, nagu ette kujutasite?

Ma ei oodanud seda üldse, see tuli väga ootamatult. Erilisi ootusi polnud, aga administratiivne koormus on väga suur. Vahel on tunne, nagu oleksin kummitempel — kogu aeg on midagi vaja allkirjastada ja kooskõlastada. See on küll jõukohane, kuid võtab päris palju aega.

Uurimisrühma juhtimine oli väiksem ülesanne. Inimesi on nüüd pea 10 korda rohkem — umbes 200 inimest. Igaüks, kes ostab pastapliiatsi või läheb komandeeringusse, vajab kooskõlastust. Tahaksin administratiivset koormust vähendada, näiteks mõned asjad võiks otsustada ka juhiabi tasemel. See on asi, millega peaks tegelema ülikoolisiseselt, kuna teisedki direktorid on selle üle kurtnud.

Millisena näete TalTechi rolli tulevikuteaduses Eestis ja maailmas?

Tallinna Tehnikaülikool on meie ainus tehnikaülikool Eestis. Praegu ta ongi Eestis juhtiv, aga peaks tõusma kõrgemale ka maailmatasemel.

Meie rahvusvaheline koostöö on väga hea, teadlased töötavad koos mainekate ülikoolidega. Arenguruumi on, aga see juhtiv roll peaks olema vaieldamatult Tehnikaülikooli käes tehnikavaldkonnas.