Ehitusinsener Kätlin Miilberg tundis juba põhikoolis huvi ehituslahenduste vastu. Õppimine ei lõppenud tema jaoks TalTechis tööstus- ja tsiviilehituse eriala lõpetamisega: Miilbergi sõnul nõuab praegune ehitusturg pidevat kohanemist ning lisaõpet, et uusi tehnoloogilisi lahendusi inseneritöös rakendada.

Kuidas sattusite TalTechi õppima ja miks just sellele erialale?

Matemaatika on mulle alati hästi sobinud, seetõttu tundus reaalainete suuna valimine üsna loomulik. Õppisin Pärnu Koidula Gümnaasiumis. 9. klassi lõpus otsustasin valida matemaatika-füüsika suuna, kuna pidasin seda parimaks ettevalmistuseks ülikooliõpinguteks.

Huvi ehituse ja ruumilise mõtlemise vastu tekkis mul juba põhikooli ajal. Mäletan, et joonistasin ruudulisele paberile oma toa mõõtkavalise plaani ja mõtlesin läbi, kuidas ruumi kõige otstarbekamalt sisustada. See oli ilmselt esimene märk huvist ruumilise planeerimise, hoonete funktsionaalsuse ja ehituse vastu.

Huvi ehitusvaldkonna vastu süvendas ka kodune keskkond. Kasvasin üles majas, kus käisid laiendus- ja remonditööd. Ehitustööd olid osa igapäevaelust. Ka mind kaasati jõudumööda töödesse, näiteks värvimisse. Nii tekkis varakult arusaam sellest, kuidas ideed ja kavandid reaalselt füüsiliseks ruumiks muutuvad.

Keskkooli lõpuks olin aru saanud, et kunstianne on mul tagasihoidlik, seega polnud arhitektuuri suunas mõtet vaadata. Järgmine loogiline samm oli niisiis toonane ehitusteaduskond TalTechis.

Kuidas koolis läks?

Üldiselt kulgesid õpingud hästi, kuigi esines ka keerulisemaid perioode. Esimestel kursustel tulin matemaatika ja füüsikaga üsna kergelt toime, kuna gümnaasiumist saadud tugev ettevalmistus andis hea aluse. Samas pean tunnistama, et erialavalikus ei olnud ma õpingute alguses veel täielikult kindel. Esimese kursuse lõpus tekkis mõte eriala vahetada ja kaalusin majandusele üleminekut.

Oluline pööre toimus teisel kursusel, kui sain esimese ehitusvaldkonnaga seotud töökoha joonestustehnikuna. Praktiline kokkupuude aitas mul mõista, et soovin ehitusvaldkonnaga tegeleda. Edasi muutus siht selgemaks ning motivatsioon õpinguid jätkata suurenes märgatavalt.

Kolmandal kursusel algasid konstruktsioonide ja projekteerimisega seotud erialaained, mis pakkusid mulle juba väga suurt huvi. Just siis tekkis kindel veendumus, et minust saab ehitusinsener. Neljanda kursuse lõpus asusin tööle inseneribüroos Estkonsult, kus sain suurte objektide meeskonnas töötades näha, milliseid võimalusi ja väljakutseid valdkond tegelikult pakub.

Tundsin, et arenguruumi on palju ning keerukate probleemide lahendamine pakkus mulle pigem elevust kui heidutust. See kinnitas veelgi, et olin teinud enda jaoks õige erialavaliku. Lõpetasin ülikooli nominaalajaga projekteerimise õppesuunal ning kaitsesin lõputöö hindele “5”.

Millised olid kõige meeldejäävamad kursused ja õppejõud?

Kõige rohkem õppisin Georg Kodi metallkonstruktsioonide ja Ahti Lääne raudbetoonkonstruktsioonide õppeainetes. Mõlemad õppejõud andsid mulle teadmisi ja oskusi, mida olen hiljem inseneritöös palju rakendanud.

Georg Kodi aine puhul oli eriliseks kogemuseks võimalus projekte suuliselt kaitsta. See oli üsna stressirohke, sest oma lahendust ja selle taga olevat mõttekäiku tuli kohapeal selgitada ning küsimustele vastata. Teisalt oli see väga arendav. Kui konstruktsiooni tööpõhimõte oli endale selge, oli Kodiga väga põnev arutleda selle üle, kuidas konstruktsioon tegelikult käitub, millised sisejõud tekivad ja miks üks või teine lahendus töötab.

Lisaks teoreetilistele ülesannetele kasutasime reaalseid arhitektuuriprojekte, mille põhjal pidime määrama hoone kandekonstruktsioonid, paika panema kandeskeemi ja jäigastavad elemendid.

Ahti Lääne raudbetoonkonstruktsioonide aines õppisin eelkõige standarditega töötama ja sain esimest korda hea ettekujutuse, milline on inseneri igapäevane töö. Lisaks teoreetilistele ülesannetele kasutasime reaalseid arhitektuuriprojekte, mille põhjal pidime määrama hoone kandekonstruktsioonid, paika panema kandeskeemi ja jäigastavad elemendid. See oli minu jaoks väga huvitav ja praktiline kogemus, mis aitas mõista, kuidas arhitektuurilahendus muutub inseneri töö kaudu toimivaks ning ohutuks konstruktsiooniks.

Tagantjärele vaadates olid need ained minu erialase kujunemise seisukohalt väga olulised, sest neis oli hea tasakaal teoreetiliste teadmiste, praktiliste ülesannete ja inseneri mõtteviisi arendamise vahel.

Kuidas TalTechist saadud haridus tööeluga seni haakunud on?

Töötan praegu täielikult oma erialal, seetõttu on TalTechist saadud haridus tööeluga väga hästi haakunud. Õpingute käigus omandatud teadmised ja oskused on olnud igapäevatöös otseselt rakendatavad ning andnud hea aluse erialaste ülesannetega iseseisvalt toime tulla. Samuti on õpingud arendanud analüütilist mõtlemist ja probleemide lahendamise oskust, mis on tööelus väga olulised.

Kas teil jäi õpingute kõrvalt aega ka muuks tudengieluks?

Töötamise ja õpingute ühildamine tähendas, et vaba aega oli vähe ning ülikooliaastad nõudsid üsna palju enesedistsipliini ja head ajaplaneerimist. Samas andis töötamine juba õpingute ajal mulle väärtusliku praktilise kogemuse ning aitas siduda ülikoolis omandatud teadmisi päriseluliste tööülesannetega.

Vaatamata üsna tihedale graafikule leidsin võimaluse osaleda ka tudengiorganisatsiooni BEST-Estonia tegevustes. Sealt sain palju uusi tuttavaid nii teistelt erialadelt kui ka välismaalt. See laiendas suhtlusvõrgustikku ning rikastas oluliselt maailmapilti. Eelkõige õpetas see nägema asju eri vaatenurkadest, samuti suhtlema inimestega, kelle taust, teadmised ja kogemused olid minu omadest väga erinevad.

Kui palju on kontakt kooli ja kursusekaaslastega säilinud?

Kursusekaaslastega on mul tänaseni üsna tihe kontakt. Paari kursusevennaga töötan samas büroos ning tööalaselt puutun kokku ka mitme teise endise kursusekaaslasega. Mõne lähedasema kursuseõega on meil välja kujunenud ka traditsioonid – näiteks käime igal aastal koos spaa-nädalavahetusel.

Kogu kursusega kohtume kord aastas juuni alguses, kui toimub ühine grillõhtu koos telkimisega. Kursuse kokkutulekutele olen viimastel aastatel jõudnud harvem, peamiselt seetõttu, et mul on kolm väikest last.

On väga tore, et ülikoolist alguse saanud sõprussuhted ja kontaktid on püsinud ka aastaid pärast lõpetamist ning mõnel juhul kujunenud professionaalseteks koostöösuheteks.

Kontakt TalTechiga on samuti säilinud. Olen osalenud mõnel TalTechi üritusel esinejana ja jaganud oma tööalaseid kogemusi. Samuti toetab Estkonsult, mille osanik olen, TalTechi arengufondi kaudu noori talente, andes igal aastal välja stipendiume. See on üks võimalus toetada noorte inseneride arengut. Positiivse kõrvalmõjuna oleme stipendiumiprogrammist leidnud endale ka mitu väga head uut töötajat.

Kuidas kommenteerite väiteid noorte inseneride põuast?

Eestis on noorte inseneride järele suur vajadus, mida tehnoloogia ja tööstuse areng ning järjest keerukamad tehnilised lahendused veelgi suurendavad.

Võiks rohkem tähelepanu pöörata sellele, et noored jõuaksid insenerihariduseni ning saaksid juba õpingute ajal võimalikult palju praktilist kogemust. Minu enda kogemuse põhjal on erialase haridusega enesekindlal ja julgel noorel Eestis häid võimalusi rakendust leida. Samuti võiks tüdrukuid julgustada reaalaineid valima. Väga tänuväärne ettevõtmine on tüdrukutele mõeldud tehnoloogiaring Unicorn Squad, milles olen ka ise oma vanima tütrega osalenud.

Millega peab tööturule sisenev insener arvestama, mida temalt nõutakse?

Noorel inseneril peavad erialased baasteadmised olema hästi omandatud. Sama tähtis on arusaam, et tööle asumisega algab uus ja praktilisem õppimise etapp. Väga oluline on avatud ja aktiivne suhtlemine ning julgus küsimusi küsida, sest inseneritöös ei ole olemas “rumalaid küsimusi”.

Arvestada tuleb ka tähtaegadega, mis võib teatud perioodidel tähendada ületunde, et projekt või objekt saaks õigeks ajaks ja nõutud kvaliteediga valmis. Inseneritöö on sageli keerukas ning ootamatusi tuleb ette.

Pidev enesetäiendamine on inseneri karjääri lahutamatu osa. Töö käigus lisandub uusi tehnoloogiaid ja tarkvaralahendusi, mille kasutamise oskus muutub järjest enam igapäevatöö eelduseks. Samuti puutuvad eri valdkondade insenerid üha rohkem kokku tehisintellekti võimalustega, mida saab kasutada tööprotsesside tõhustamiseks ja konkurentsivõime säilitamiseks. Minu hinnangul kasvab ka programmeerimisoskuse tähtsus – tulevikus on see ehk pea iga inseneri igapäevatöö loomulik osa.

Kui keeruline või lihtne on turule tulla oma ettevõttega? Milline on teie enda kogemus?

Uue ettevõtte käivitamine insenerivaldkonnas on üsna keeruline, sest samal ajal tuleb üles ehitada nii klientide usaldus kui ka toimiv meeskond. Kui varem tehtud töid või referentse pole, on esimese kliendi leidmine eriti suur väljakutse.

Sageli tuleb alustades olla valmis pakkuma teenust turuhinnast soodsamalt, et saada esimene klient, kes on valmis uuele ettevõttele võimaluse andma. Väiksemate objektide puhul on selline risk kliendi jaoks vastuvõetavam, kuid suuremate, näiteks üle 10 000 ruutmeetri suuruste projektide puhul eelistatakse üldjuhul juba tõestatud kogemuse ja referentsidega ettevõtteid.

Nii on noore inseneri jaoks mõistlikum esmalt töötada mõni aasta väljakujunenud inseneribüroos, omandada praktiline kogemus, luua kontaktvõrgustik ning tõestada oma professionaalset võimekust. See loob hiljem ettevõtlusega alustamiseks tugevama aluse. Samas tuleb ettevõtluses arvestada suure töökoormuse, ebakindluse ja rahaliste riskidega. Mõni ettevõtmine võib ka luhtuda.

Minu enda kogemus on selles osas mõnevõrra teistsugune. Mõni aasta pärast ülikooli lõpetamist tundsin, et lisaks inseneritööle pakub mulle huvi ka ettevõtte arendamine ja juhtimine. Samal ajal alustasid kaks kursusevenda oma firmaga ning arutasime võimalust, et liituksin kolmanda osanikuna. Sel ajal töötasin endiselt Estkonsultis, kuid lühikese staaži tõttu ei olnud mul seal veel võimalik osalust saada.

Mingil hetkel tekkis aga ka noorematel töötajatel võimalus ettevõtte arengus suuremat rolli võtta. Estkonsultil polnud suuri finantskohustusi, samas oli toimiv meeskond ja väljakujunenud kliendibaas. Otsustasin, et kõige parem võimalus on ühendada olemasoleva ja toimiva suure inseneribüroo tugevused uue põlvkonna inseneride initsiatiivi ning energiaga. Nii sain Estkonsultis osaluse, mis andis võimaluse ettevõtte arendamisse panustada.

Uute osanike hulka kuulusid nii noored ja ambitsioonikad insenerid kui ka pika kogemusega eksperdid. See võimaldas meil kiiresti ellu viia mitmeid muudatusi ja ettevõtet edasi arendada.

Uute osanike hulka kuulusid nii noored ja ambitsioonikad insenerid kui ka pika kogemusega eksperdid. See võimaldas meil kiiresti ellu viia mitmeid muudatusi ja ettevõtet edasi arendada. Samal ajal saime teha suuri ja väga põnevaid projekte.

See oli mulle väga hea võimalus – sain ühendada inseneritöö, ettevõtluse ja ettevõtte arendamise, kuna ei pidanud alustama täiesti nullist. Lapsehoolduspuhkuste ajal otsustasin oma juhtimisalaseid pädevusi arendada ning omandasin Estonian Business Schoolis ettevõtluse MBA-kraadi. Neid teadmisi hakkasin juba õpingute ajal rakendama oma igapäevatöös inseneribüroo arendamisel.

Olen Estkonsultis tänaseks töötanud 16 aastat ning selle aja jooksul olen saanud nii erialaselt kui ka ettevõtluse poolelt väga mitmekülgse kogemuse.

Kuidas inseneride elu ehitussektori olukorra ja tehnoloogia arengu valguses muutumas on?

Inseneride töö muutub järjest tehnoloogiapõhisemaks – üks suurimaid mõjutajaid on tehisintellekti kiire areng. Konkurentsis püsimiseks tuleb pidevalt otsida võimalusi tööprotsesside tõhustamiseks ja automatiseerida tegevusi, mis ei loo inseneri jaoks otsest lisaväärtust. Samas muutub pigem töö sisu – kasvab vajadus tehnoloogiat teadlikult kasutada ja selle tulemusi kriitiliselt hinnata.

Teisalt muutuvad hooned ja rajatised järjest keerukamaks, projektid detailsemaks ning kasvavad nii tehnilised nõuded kui ka ootused konstruktsioonide optimaalsele lahendusele. Materjalide ja ressursside säästlikuks kasutamiseks tuleb konstruktsioonid võimalikult täpselt dimensioneerida ja optimeerida. Insenerilt oodatakse üha rohkem analüütilist mõtlemist, lahenduste võrdlemist ning otsustusvõimet piiratud aja ja ressursside tingimustes.

Ehitusprojektidel on kindlad tähtajad ja eelarved ning eksimisruum on väike. Ehitus on kallis valdkond ning inseneri otsustel võivad olla pikaajalised tagajärjed – ebaõige või ebapiisavalt läbimõeldud lahendus võib põhjustada varalist kahju, halvimal juhul ohustada inimeste elu ja tervist. Seetõttu ei saa tõhususe kasv toimuda kvaliteedi ja ohutuse arvelt.

Järjest tähtsamaks muutub oskus kiiresti õppida, uusi töövahendeid kasutusele võtta ja teadmisi pidevalt täiendada, leides samal ajal tasakaalu töökoormusega.

Inseneribüroo juhtimise seisukohalt tähendab see pidevat pingutust luua töötajatele toetav ja arengut soodustav töökeskkond.

Tehnoloogia saab muuta meie tööd kiiremaks ja tõhusamaks, kuid lõplik vastutus tehtud otsuste kvaliteedi eest jääb endiselt insenerile. Seetõttu muutub tulevikus ilmselt veelgi olulisemaks kombinatsioon tugevast erialasest kompetentsist, tehnoloogilisest taiplikkusest ja vastutustundlikust mõtteviisist.