S.F.P. Group tarnis Saku kooli välisuisuväljakule Itaalia tootja Aermec jahutusseadme, mis asendas sinna algselt projekteeritud lahenduse ja tõi kokkuhoidu nii soetushinnas kui ka ekspluatatsioonikuludes.

Saku kooli spordikompleksi juurde kuulub jääväljak, mida on soovi korral võimalik töös hoida veel varakevadelgi, kuni kümnekraadise soojaga.

Salto arhitektide projekteeritud Saku Gümnaasiumi põhikooli õppehoone ja spordikeskus pälvis veebruaris jagatud 2025. aasta arhitektuuripreemiatelt kolm auhinda: Eesti Arhitektide Liidu Arhitekti aastapreemia, Eesti Kultuurkapitali sisearhitektuuripreemia ning arhitektuuri sihtkapitali peapreemia sai büroo muu hulgas sellesama töö eest. Aastapreemia žürii liikme, Briti arhitekti ja kriitiku Sam Jacobi sõnul kujundavad kompleksi osad, sealhulgas uisuplats, kergejõustikuareen ja jalgpalliväljak, positiivse füüsilise ja sotsiaalse suhte kogukonnaga, keda kool teenindab.

Jääväljaku ehitus oli peatöövõtja Nordeconi projektjuhi Rauno Rauski sõnul nende meeskonna jaoks üks märkimisväärsetest töölõikudest, sest igal aastal nad jääväljakuid ei ehita. “Jääväljak ja selle juurde kuuluva tehnoloogiaga ehitus on omamoodi väljakutse. Kõik huvitavad sõnad, nagu Tichelmanni süsteem, ja kogu õppeprotsess enne seda, kui üldse jääväljaku nii-öelda plaati rajama hakatakse – see oli päris suur töö. Rahaliselt see lõpuks nii suur asi ei olnudki, aga just eeltöö aeg, mis selle peale kulus, oli päris suur,” rääkis ta.

“Kui spetsiifilisemaks minna, siis sellise külmaväljakusüsteemi puhul on torustik ehitatud ilma ahelate reguleerimisvõimalusteta,” lausus Rausk. “Niimoodi enam-vähem ühtlaselt, et veevoolud tuleksid ilma takistuseta igas liinis. See oli ikka selline keerukam arvutustöö, mida projekteerijad enamasti teha ei julge, aga tegime ära ja hakkas kenasti tööle. Selleks, et aru saada, kas süsteem töötab, minu mäletamist mööda ühel kevadisel ilmal, kui oligi ligi kümme soojakraadi, proovisime öösel jääd tekitada. Nii kui väike kirme tekkis, lõpetasime kohe ka ära. Üsna ühtlaselt läks. Toimis ja töötas.”

Jahutusseadme tarnijale S.F.P. Groupile oli see esimene jääväljaku projekt. Ettevõtte esindajate, juhatuse liikme Janek Tederi ja partneri Üllar Auna sõnul on avatud jääväljakuid Eestis vähe ning välitingimused muudavad ülesande tavapärasest keerulisemaks.

Kui projekt S.F.P.-ni jõudis, oli tehniline lahendus juba projekteeritud. S.F.P. kontrollis projektis nõutud parameetreid ning valis neile vastava tehaseseadme, mis läks tööprojekti ja andis võidu nii soetushinnas kui ka ekspluatatsioonikuludes.

Esindajate sõnul on Eestis kohalikke tegijaid, kes komplekteerivad külmamasinad komponentidest ise. “Nagu Eestis on kombeks, on tihtipeale sellest, kuidas asi tehniliselt lahendada, olulisem mingi dokument ja sertifikaat,” ütles Aun. “Antud juhul sai klient mõlemad – see ei ole garaažitoode, vaid suure tehase toodetud sertifitseeritud toode.”

Jääväljakut jahutab Aermeci NRG-seeria külmamasin, mille jahutusvõimsus on tootja andmelehe järgi kümnekraadise sooja juures üle 370 kilovati. Seade tarbib täisvõimsusel ligi 93 kilovatti elektrit ehk toodab iga elektrikilovati kohta umbes neli kilovatti külma. Väljaku alla suunatava 40protsendise glükoolilahuse jahutab masin miinus kümne kraadini, külmaainena kasutab seade R32 gaasi.

Tederi sõnul on seade ka täisvõimsusel töötades vaikne: müratase kümne meetri kaugusel jääb 57 detsibelli piiresse, mis vastab tavalise vestluse valjusele.

Ligi üheksa meetri pikkune ja üle viie tonni kaaluv seade asub väljaku kõrval õues. Koolimaja ennast teenindab eraldi seade, mis asub hoone keldris.

Jahutamisel tekkiv jääksoojus lastakse praegu õhku. Esindajate sõnul olnuks sellega võimalik kütta lähedal asuvat koolimaja, kuid lahendus taandus rahale: riigihanke eelarve ei võimaldanud projekti raamidest väljuda. Hilisem ümberehitus pole nende hinnangul tõenäoline, sest süsteemist puudub selleks vajalik soojusvaheti.

Seadme standardvärv on valge, sest jahutusseadmed seisavad päikese käes. Arhitekti soovil värviti Saku seade siiski peaaegu mustaks, tumehalli tooni RAL 7016. Esindajate sõnul tegi tehas sellist asja esimest korda ning itaallased küsisid mitu korda üle, miks tume pind valitakse – see tõmbab päikesesooja ligi ja suurendab seadme elektritarvet just kevadel, kui kõrgemale tõusev päike hakkab pindu soojendama, aga jääväljakut tuleb veel jahutada.

Vandalismi vastu paigaldati seadme külge võred.

Seadme tootja Aermec on 1961. aastal Giordano Riello asutatud Itaalia pereettevõte, mis ettevõtte teatel kuulub kliimaseadmete alal maailma juhtivate tootjate hulka. Ettevõttes töötab ligi tuhat inimest, sellel on kümme välistütarettevõtet ja üle 70 rahvusvahelise edasimüüja ning selle seadmed on kasutusel enam kui 140 riigis. Toodete jahutusvõimsused ulatuvad 3 kilovatist 2300 kilovatini.

S.F.P. esindajad on tehast külastanud ja nende sõnul on tootmisterritoorium nii suur, et seal toimib bussiliiklus, ning tootmine on suures osas robotiseeritud ja automatiseeritud. Ükski seade ei lahku tehasest testimata: kõik seadmed komplekteeritakse ja ühendatakse torustikega, täidetakse külmaainega ning käivitatakse reaalses töös. Jahutusseadmeid testitakse kambrites suurte pluss- ja soojuspumpasid suurte miinuskraadide juures vastavalt sellele, millisesse riiki seade tarnitakse. Külmakambri temperatuuri hoidmiseks imetakse seadme eraldatav soojus pidevalt välja.

Aermeci Eurovent-sertifitseeritud laboris saab testida kuni kahemegavatise võimsusega seadmeid. Esindajate sõnul on see Euroopas ainus Eurovendi sertifikaadiga labor, kus saab testida üle 1,6megavatiseid seadmeid, mistõttu käivad seal oma tooteid sertifitseerimas ka konkurendid.

S.F.P. on Aermeciga koostööd teinud umbes viis aastat. Sellest aastast kuulub ettevõttele Eestis täielik esindusõigus, varem oli S.F.P.-l ainult müügiõigus. Esindajate sõnul tähendab see otsekontakti tehase tehnilise toega ning ligipääsu iga seadme dokumentatsioonile.