Kinnisvaraarendaja Invego juht Kristjan-Thor vähi usub, et tugevad ettevõtted tulevad praegustest ja eelseisvatest kriisidest välja veel tugevamatena, sest tipus on ruumi vähe ja konkurentsis püsimiseks tuleb pidevalt pingutada. Nõrkadel oleks aga õige hetk mängust välja astuda.

1. Milline oli teie elu esimene töökoht? 

Ma olin 12-aastaselt Tallinnas vanalinna päevade ajal jäätisemüüja. See oli veel nõukaaeg ja enam-vähem ainus formaat pisikest eraettevõtlusest, mis tol ajal võimalik oli. Tegin kõik päevad rekordmüüke, sest ei seisnud Raekoja platsi nurgal niisama ühe koha peal ja ei tegelenud “aktiivselt kliendi ootamisega”, vaid liikusin kogu aeg ümberkaudsetel tänavatel, kus rahvast oli palju ja konkurents väike. See oli väga tulus äri, eriti koolipoisi jaoks, sest inimestele tõesti meeldis niimoodi tänaval väikese poisi käest jäätist osta ja nii tuli ka korralik kopikas jootrahana kauba peale.

Telli uudiskiri ja saadame sulle kord nädalas ülevaate Ehituslehe olulisematest lugudest.

Täname, et liitusite meie uudiskirjaga.

Palun sisesta korrektne e-posti aadress

Liitun

2. Milline oli teie esimene töökoht praeguses tegevusvaldkonnas? 

Kinnisvaras olen algusest peale olnud ise endale tööandja… alguses ostsin korteri, tegin selle “ägedaks” ja üürisin välja. Siis teise, kolmanda. Kui turg muutus kuumaks, siis broneerisin juba mitme kaupa ja müüsin maha veel enne, kui majad valmiski said. Sealt jõudsin siis arenduse kui valdkonnani.

3. Kuidas nägi välja teie teekond juhi kohani? 

Ega mul mingit karjääriredelit mööda ronimist ei toimunud. Olen ettevõtliku loomuga ja minust sai ettevõtja sisuliselt juba keskkoolis. See on tegelikult asi, mida väga koolis ei õpi – peab tahtma ja julgema. Aga kui äri kasvab, siis kaasab ettevõtja meeskonda inimesi, kes seda kasvu toetavad ja see ongi üks võimalus juhiks saada. Ma ei ole passiivne omanik, olen ise aktiivselt iga päev tegev ja juhin ettevõtet.

“Ma ei ole passiivne omanik, olen ise aktiivselt iga päev tegev ja juhin ettevõtet.”

Kristjan-Thor Vähi

4. Milline on teie peamine roll praeguses ametis ja milline näeb välja teie tavapärane töine päev?

Minu tööpäev algab kella 9 ajal hommikul või siis vahel ka veidi varem mõne töise hommikusöögiga ning kestab enamasti umbes kümme tundi, kella seitsmeni õhtul. Kui reisin töö tõttu, näiteks Riiga, kus Invegol on mitmed projektid käimas ja pooleli, siis lisanduvad ka veel lennu- või autosõidu tunnid, sest tööaeg läheb ikka töö tegemisele. 

Minu peal on ennekõike tulevikunägemuse kujundamine ja uute projektide käima tõmbamine, aga loomulikult ka meeskonna juhtimine, projektidele piisava rahastuse tagamine ja õigete partnerite kaasamine. Igapäevatöös on ka ridamisi väikeseid kriise, mis vajavad lahendamist ja kus kolleegid ootavad minu nõuannet.

5. Kas juhtub ka seda, et tööpäev kujuneb kaheksast tunnist oluliselt pikemaks? Milline on olnud teie kõige pikem tööpäev ja mis põhjusel see nii pikaks venis?

Minu tööpäev on pigem alati veidi pikem kui kaheksa tundi ja need on päris tihedad päevad. Ei ole harvad need korrad, kui avastan millalgi õhtupoolikul, et lõunale ma ei jõudnudki, sest nii hea hoog oli sees, et ühelt poolt polnud aega, aga teiselt poolt ei tulnud meeldegi.

Keskmiselt üle nädala võtan ka ühel nädalavahetuse päeval tööasjad ette, sest siis on palju rahulikum aeg nii mõtete kui käimasolevate projektide korrastamiseks. Siin on muidugi eriti oluline, et ma naudin oma tööd ja selle loodavat tulemust. Ma ei tee neid pikki päevi kuidagi vastumeelselt. 

Aga kõige pikemad päevad on mul vist olnud MIPIM-il, igakevadisel Euroopa kõige olulisemal kinnisvara valdkonna messil Cannes’is, kus olen vist juba üle kümne korra osalenud. Seal on päev läbi tihe programm, millele järgneb veel ka õhtune nii-öelda sotsialiseerumine. Kõrvaltvaatajale, kes ise sellise graafikuga kokku ei puutu, võib mingi ametlik õhtusöök või vastuvõtt tunduda juba lõbutsemisena, kus heas seltskonnas aega veeta ja head-paremat nautida, aga ka see on tegelikult väga töine ja väsitav. Lõpuks jõuad pärast südaööd hotelli ja hommikul oled varakult taas konverentsisaalis ning algab otsast peale.

6. Kui palju Teie ajast kulub klientidega suhtlemisele?

Juhi vaates on üksiku koduostajaga suhtlemine pigem harv – selleks on meil väga hea ja kogenud müügimeeskond ja neid toetavad inimesed. Küll aga saan oma tiimilt iga nädal ülevaate, mida kliendid räägivad. See on oluline ja kuigi kiitust kuulda on alati meeldivam, siis asjalik kriitika on palju kasulikum. 

Minu enda tööpäevades on rohkem kohtumisi oma kolleegidega ja siis juba maa müüjate, investorite, erinevate koostööpartnerite või hoopis kohalike omavalitsuste esindajatega. Aga näiteks kliendipäevadel, mida korraldame vast umbes kord kvartalis, püüan alati ise kohal olla ja vahetult suhelda – nii müüki teha kui tagasisidet korjata.

Just nädala eest olin platsil meie kliendipäeval mis toimus korraga nii Luccarannas, Uus-Järvekülas kui Tiskreojal. Klientide jaoks on mugav teha nende arenduste vahel tiir ära ühe päevaga, aga kuna Invego meeskond ei ole suur, siis tuleb kolmes kohas korraga väljas olemiseks enamusel kaasa lüüa. Samas on see väga oluline viis vahetult kuulda inimeste reaalseid soove ja vajadusi.

7. Mis on olnud Teie karjääri suurim/kõige kauem kestnud projekt?

Suurim on kindlasti olnud Tiskreoja, mis sai eelmisel aastal lõplikult valmis ja kuhu rajasime kodud viiesajale perele. Mõned üksikud korterid on veel müüa, aga põhimõtteliselt tegime viiele aastale plaanitud projekti teoks 3-4 aastaga. 

Kõige pikem projekt samas on Luccaranna elurajoon, mis nüüd hakkab vaikselt valmis saama. Me ostsime selle maa aastate eest ja ainuüksi detailplaneeringu kehtestamisele kulus kümme aastat. See on muide asi, mida kinnisvara arendamise juures ei kiputa mõistma, et projektide pikkus on tegelikult arendaja jaoks suur kulu, sest kapital seisab kinni ja rahal on alati hind, viimasel paaril aastal isegi päris krõbe hind.

8. Mida peate seniseks suurimaks tööalaseks/ärialaseks õnnestumiseks?

Haha, see on see küsimus, et milline laps on kõige armsam? Iga äge projekt annab uut hoogu. Viimastest projektidest kasvõi uus ärikvartal, mis Kopli ja Volta tänava nurgal peagi valmis saab.

See projekt oli müügis mõnda aega, aga just meie nägime seal seda tõelist potentsiaali, visiooni, mille ellu viimine muutis selle koha atraktiivseks näiteks Wise’i jaoks kes on selle ärikvartali ankurüürnik. Nad on üle hüppamiseks vist pea kõige kõrgem latt, sest just Wise on minu arvates kõige kaasaegseima väärtusmaailma ja kultuuriga organisatsioon Eestis ning seetõttu on nad ka oma meeskonna töökeskkonna suhtes eriti nõudlikud.  

9. Mis on olnud senise karjääri olulisemad õppetunnid? 

Kõige olulisem õppetund on see, et kõik ei saa minna nii, nagu planeeritud ja kõik projektid ei tee kasumit. Vähemalt siis kui paned sinna ausalt juurde kõik komponendid ajakulust kapitalikuluni. Samas ilma miinusprojektideta ei oskaks järgmistest ka edu välja võluda. Iga asi on millegi jaoks hea.

Tõusval turul oskavad kõik teenida, aga pikas plaanis tugev ja edukas olemine vajab treenimist ja ka siis ei pruugi see igaühele jõukohane olla. Nagu tippsport, kus päriselt edukad on ikkagi üksikud.

“Tõusval turul oskavad kõik teenida, aga pikas plaanis tugev ja edukas olemine vajab treenimist.”

Kristjan-Thor Vähi

10. Mis on kinnisvaraarenduse valdkonnas tegutsemises kõige meeldivam? 

Mulle meeldis juba lapsena üle kõige mängida Legodega, õigemini küll mingite sarnaste nõukogudeaegsete ehitusklotsidega. Kusjuures mäletan, et juba siis ei ehitanud ma mitte üksikut torni või lossi, vaid ikka terveid kvartaleid. See, et lood kodusid nii inimestele kui äridele ning kujundad tervet linna- või elukeskkonda, pakub eneseteostusena väga palju.

Samuti meeldib mulle selle juures ka sotsiaalne aspekt – vastutad linnaruumi kujundamise eest. Kuna ma olen oma kodulinna Tallinna meeletu fänn siis ma pingutan ja samal ajal naudin seda vastutust täiel rinnal.

11. Mis on valdkonna juures seni olnud kõige ebameeldivamad tendentsid ja juhtumised?

Ma olen tegudeinimene ja minu jaoks võtavad asjad tihti liiga kaua aega. Ma tunnen, kuidas inimesed kardavad teha otsuseid. Lähed uue ägeda kontseptsiooniga ja linnaarhitektid on kahe käega poolt, aga siis asuvad asja kallale ametnikud, kes eelistavad turvatunnet. Nii hakkavad asjad venima ja tekib surve keskpärasusele, et kedagi väga ei pahandaks.

Kahjuks on see pigem isegi süvenev trend, sest kõigile meeldida ei ole võimalik ja iga otsusega on garanteeritud kellegi pahameel, protest või kriitika. Nii ongi inimlikult mõistetav otsustajate alalhoidlikkus, sest kõigil on töökohad, kodulaenud ja pere. Eristuvad ja suunda näitavad ideed jäävad seetõttu tihti kahjuks teostamata ja vohab keskpärasus. Aga see ei peaks nii olema, me peame otsustajaid julgete otsuste eest rohkem tunnustama, mitte maasse tampima. Meie lapsed on meile selle eest tänulikud, kui linnaruumi lisanduvad keskpärast asjade asemel erakordsed asjad.

“Me peame otsustajaid julgete otsuste eest rohkem tunnustama, mitte maasse tampima.”

Kristjan-Thor Vähi

12. Milliseid ettevõtteid võiks Teie hinnangul teistele eeskujuks tuua?

Ma alustan Raja Teele sõnadega, et esimesena soovitaksin ma muidugi iseennast – ma siiralt usun, et Invego on mitmeski mõttes hea eeskuju. Kõik meie projektid on selge visiooniga ja reeglina sammuke oma ajast ees, sellised, mille väärtus koduomaniku jaoks ajas kasvab, mitte kahaneb. 

Aga ma muidugi imetlen paljusid, Wise’ist oli juba juttu – lihtsalt kadestamisväärne. Või üks meie ehituspartner NOBE, see, kuidas nad oskavad oma meeskonna ühiseid väärtusi kujundada. Selline üks kõigi, kõik ühe eest vaim. Kui kõik need näited kuidagi kokku võtta, siis see näitab ilmekalt, et kaasaegses ettevõttes on lisaks selgele visioonile põhimõtteliselt üks hindamatu väärtusega vara – inimesed. Võitjad on need, kes seda vara kõige paremini hoida ja kasvatada oskavad. 

13. Kas on Teie hinnangul midagi, mida oma tegevuse tõhustamiseks konkurentidelt õppida?

Kindlasti on, aga ma ei ütle kellelt ja mida. Oskus õppida on strateegilise tähtsusega.

14. Millisena näete lähiaastate arenguid Eesti ehitus- ja kinnisvarasektoris? 

Aeg on raske ja kohe lähiajal paremaks ka ei lähe. Ma arvan, et päris kõik vastu ei pea. Kõik ei ole tegelikult veel aru saanud, kui palju turg on muutunud ja milline on näiteks kapitali hind. Endiselt on omajagu neid, kes vaatavad lihtsalt maa hinda, ehituse ruutmeetri hinda ja müügikuulutuse hinda ning peavad seda äri mingiks morsipeoks.

Kõiki muid arendus- ja kõrvalkulusid, hüppeliselt kasvanud kapitalikulusid ja kõige tavalisemat äririski nagu ei olekski olemas. Aga tugevad peavad muidugi vastu ning hea uudis on see, et vaikselt, aga kindlalt läheb millalgi ka paremaks. 

“Kõik ei ole tegelikult veel aru saanud, kui palju turg on muutunud.”

Kristjan-Thor Vähi

15. Kas ja milliseid eelseisvad probleeme ja murekohti oleks praegu veel võimalik ennetada? 

Kiired otsused võivad nii mõndagi päästa – kes tunneb, et veel ühte aastat oodata ei jaksa, siis tuleks pigem teha kiire väljumine ja mitte lasta probleemidel süveneda.

Teiselt poolt saaks avalik sektor siin kõvasti appi tulla – panna tugevalt fookus menetluste kiirusele ja aidata arendajad vähemalt selle kännu tagant liikuma. See oleks turule väga hea turgutus, sest aega ja raha ei ole kellelgi kunagi üleliia, kui sa just Jeff Bezos pole.