Tänavu tunnustas Tartu linn konkursil “Aasta parim ehitis 2024” kaht olulist Embach Ehituse objekti: parima rekonstrueeritud kultuurimälestise auhinna pälvis Maarja kirik ja parima rekonstrueeritud miljööväärtusliku hoone auhinna Karlova kool.

Maarja kiriku torni taastamine nõudis haruldasi oskusi

Embach Ehituse töö Maarja kiriku renoveerimistööde juures kestis umbes poolteist aastat ja suurimaks väljakutseks kujunes hoone märkimisväärne kõrgus ning spetsialistide nappus.

Kirikutorni taastamine tõi ehitajatele kaasa mitmeid väljakutseid, millest peamine oli töötamine ebatavalises kõrguses, tunnistas Embach Ehituse projektijuht Ahti Kala. “Kui me räägime Maarja kirikust, siis on seal see kõrgus omaette väljakutse,” meenutas Kala. Hoone kogukõrguseks kujunes 52 meetrit, millest laotavad müürid ulatusid umbkaudu 30 meetrini.

Embach Ehituse ülesandeks oli rajada kirikutorni kandvad konstruktsioonid. “Alustada tuli ikkagi lammutustöödega, millele järgnesid raudbetoonist vahelagede ja trepi ehitus. Paralleelselt käis aga ka antud objekti mahukam töö, milleks oli massiivsete välismüüride ladumine koos sinna juurde kuuluvate erikujuliste karniisidega,” kirjeldas Kala.

Oluline on märkida, et Maarja kiriku torniosa pommitati II maailmasõja ajal puruks ja Embach taastas originaalprojekti alusel esialgse olukorra.

Kõrgtööde insenere on keeruline leida

Üheks järgmiseks väljakutseks võiks projektijuhi hinnangul lugeda tornikiivri paigaldust, millega ettevõte varem kokku puutunud polnud. “Ettevõtteid, kes on analoogseid töid teostanud, on Eestis üsna vähe,” tõdes Kala, kelle sõnul ilmnes projekti käigus ka teine oluline probleem — spetsialistide nappus.

“Neid insenere, kes oskavad telliskivimüüritise konstruktsioone arvutada ja lahendada, on hästi vähe. Me otsisime pikalt vastavaid spetsialiste, kes mõtleks kaasa ja aitaks tööde käigus tekkivaid probleeme lahendada,” kirjeldas Kala olukorda.

Kala sõnul on müüri ladumist oskavaid töölisi küll, kuid sellistes kõrgustes olevate konstruktsioonide projekteerijate leidmine on märksa keerulisem. “Järeltulevat põlve nendele spetsialistidele ei paista kasvavat,” märkis Kala.

Tartu Karlova kooli põhjalik rekonstrueerimine, mis hõlmas nii ajaloolise hoone uuendamist kui ka kaasaegse juurdeehitise rajamist, osutus ehitajatele tõeliseks väljakutseks. Embach Ehituse objektijuht Olaf-Carlin Johanson tõi välja, et 8,15 miljoni eurose projekti käigus tuli leida pidev tasakaal ajaloolise pärandi säilitamise ja tänapäevaste nõuete vahel.

“Suurim väljakutse ja ühtlasi projekti eripära oli vana ja uue osa ühendamine. Me ei ehitanud pelgalt juurdeehitist, vaid integreerisime kaasaegse õpikeskkonna ajaloolisesse, miljööväärtuslikku ja piirangutega hoonesse,” selgitas Johanson projekti keerukust.

Üllatused vanade seinte taga

Objektijuhi sõnul muutsid projekti eriliseks kolm peamist aspekti. “Vanade konstruktsioonide avamisel ilmnes pidevalt üllatusi. Lammutustööde käigus tuli kaardistada ja tegeleda ettenägematute leidudega, näiteks pehkinud osadega laekonstruktsioonides või amortiseerunud raudbetoonkonstruktsioonidega nõukogudeaegses juurdeehitises,” kirjeldas ta esimest väljakutset.

Teiseks osutus keeruliseks kaasaegsete tehnosüsteemide paigaldamine. “Nüüdisaegsete ventilatsiooni-, kütte-, vee- ja elektrisüsteemide paigaldamine hoonesse, mis polnud selleks algselt loodud, oli keeruline insenertehniline ülesanne,” märkis Johanson, lisades, et lahendusi tuli otsida samm-sammult koostöös projekteerijate ja alltöövõtjatega.

Kolmandaks väljakutseks kujunes logistika. “Objektil töötas tipp-perioodil kümneid alltöövõtjaid ja umbes sada töötajat, kellest igaühe töö sõltus otseselt kellestki teisest,” tõdes objektijuht.

Lahendus peidus süsteemses juhtimises

Johansoni sõnul oli väljakutsete ületamise võti proaktiivne projektijuhtimine. “Objekti meeskonna peamine tööriist oli tihe ja avatud suhtlus, mida toetasid iganädalased töökoosolekud. Need olid kindla fookuse ja jaotusega – üldehitus, siseviimistlus, eriosad – ja toimusid kindlal ajal,” kirjeldas ta töökorraldust.

“Iga tööfront ja alltöövõtja oli konkreetse isiku juhtimise all, kes vastutas peatöövõtja ees. See süsteem vähendas arusaamatusi ja tagas ülesannete õigeaegse lahendamise,” selgitas objektijuht vastutuse jaotust.

Paindlikkus osutus samuti võtmeteguriks. “Olime valmis ootamatusteks. Näiteks kui selgus, et mõnes ruumis tuli seintelt eemaldada oodatust rohkem krohvi, kohandati maalritööde ja järgnevate etappide graafikut, et minimeerida ajakadu,” tõi Johanson näite.

Säästev lähenemine ja koostöö

Rekonstrueerimisel järgiti säästlikkuse põhimõtteid: enamik ehitusdetaile ja materjale demonteeriti nii, et nende taaskasutamine oleks võimalik. “Näiteks vanad tellised, mida oli võimalik lammutustööde järel uuesti kasutada, anti ära või kasutati hoones vanade avade ja šahtide sulgemiseks,” kirjeldas Johanson keskkonnasõbralikku lähenemist.

Projekt hõlmas Arhitektuuriklubi arhitekti Kaido Keppi loodud lahendust, RTG Projektbüroo konstruktorite töid ning Kamarula sisearhitektide Kristina Puusepa ja Heinike Luhti visiooni. Tehnosüsteemide eest vastutas Pakrum.

“Koostöö kõigi osapooltega oli konstruktiivne ja lahendustele orienteeritud. Oli perioode, mil konstruktor või arhitekt käis iganädalaselt kohapeal, et lahendada töö käigus tekkinud probleeme,” kiitis Johanson meeskonnatööd, lisades, et tellija, omanikujärelevalve ja kooli esindajad jagasid väärtuslikke kogemusi varasemate koolihoonete rekonstrueerimisest.

Vaatamata arvukatele väljakutsetele valmisid tööd õigeaegselt, samuti suudeti püsida eelarve piires. Karlova kooli renoveerimise projekt demonstreeris, kuidas süsteemse projektijuhtimise, paindliku reageerimise ja tiheda koostööga on võimalik ühendada ajalooline pärand kaasaegse õpikeskkonnaga, luues ruumid, mis vastavad nii miljööväärtuse säilitamise kui ka tänapäevase kooli vajadustele.