“Looduslikest toorainetest valmistatud linoleum on kõikidest teistest naturaalsetest materjalidest peajagu üle,” ütles Floorini tootespetsialist Eeva Tatter. Ta rääkis Forbo Marmoleumist – materjalist, mis on muutunud linoleumi sünonüümiks ja mille keskkonnahoidlikkus ning tervisesõbralikkus on tänapäeval olulisemad kui kunagi varem.

Marmoleum – materjal, mis küpseb ajaga

Linoleumi valmistamine on aega ja kogemust nõudev protsess. Tootmise algetapis on linoleumi põhikomponent – linaseemneõli – vedel. Selle õigeks tahenemiseks tuleb varuda aega ja seetõttu kestab kogu materjali tootmisprotsess mitu kuud. “See on põhjus, miks linoleumi tootjaid maailmas just palju pole,” selgitas Tatter. “Paljud räägivadki Marmoleumist, mõeldes linoleumile.” Forbo on pikima ajalooga ja enimkasutatud, mistõttu ongi just nende Marmoleumist kujunenud linoleumi sünonüüm.

Paigaldamise hetkel on Marmoleum parajalt elastne, et seda oleks lihtsam käsitseda. Lõplikult taheneb materjal juba põrandal, muutudes ajaga aina tugevamaks ja vastupidavamaks.

Ideaalne valik nõudlikes keskkondades

Linoleum sobib pea kõikide siseruumide põrandalahenduseks. Nii kodus, tervishoiu- kui lasteasutustes on Marmoleum ideaalne valik juba seepärast, et koosneb pea täielikult naturaalsetest toormaterjalidest nagu linaseemneõli, puiduvaik- ja jahu, lubjakivipulber ning džuut. Esialgses koostises olnud korgipuru on Forbo välja vahetanud puidujahu vastu, kuna see värvub ühtlaselt ja nii välditakse käiguradade tekkimist ka väga pika kasutusaja vältel.

“Tänu linaseemneõli sisaldusele on Marmoleum bakteriostaatiline – bakterid ei suuda sellel paljuneda ning hävivad,” märkis Tatter. Materjali sile pind on väga lihtsalt puhastatav, mistõttu on see hea lahendus allergikutele ja astmaatikutele. Lisaks võimaldab Marmoleum teha seinale ülespöördeid, mis on oluline just hügieeninõudlike ruumide puhul.

Samas hoiatas ta liigniiskete ruumide eest: “Linoleum otseselt vett ei karda, aga nagu enamik naturaalseid materjale, ei talu ta pidevalt märga keskkonda.”

Forbo Marmoleumi süsinikujalajälg on negatiivne

Alates toormaterjalide kasvust kuni põrandale jõudmiseni on Marmoleum üdini kliimapositiivne toode ja seda ilma igasuguste kvootideta. Tavalise 2,5 mm paksuse Marmoleumi süsinikujalajälg on negatiivne. See tähendab, et linoleumi tootmiseks kasutatavate taimede fotosüntees neelab keskkonnast rohkem süsinikdioksiidi, kui seda transpordi ja tootmisprotsessi käigus eraldub.

Linoleum on ka täielikult biolagunev ja taaskasutatav. Ehk materjali elukaare lõpus saab selle kas kompostida ja kasutada uute looduslike materjalide toitaineks või taaskasutada uue materjali tootmiseks.

Lihtne hooldus ja pikk eluiga

Paigaldus- ja hooldusjuhendeid järgides kestab linoleum põrandal üle 30 aasta. Marmoleumi hooldus on lihtne tänu erilisele Topshield Pro viimistluskihile, mis kaitseb põrandakatet kriimustuste eest ja millelt on plekke ja mustust lihtne eemaldada. “Nagu puitpõrandki – ilma kaitsekihita on väga tundlik, aga lakitult ei imendu sellesse midagi,” kinnitas Tatter.

Marmoleum on vahatusvaba ja tunnistatud maailma kõige lihtsamini puhastatavaks silepõrandaks. Igapäevaseks puhastamiseks piisab neutraalse pH-ga pesuvahendist ning ühiskondlikel pindadel saavutatakse parim tulemus masinpoleerimisega. “Mida vähem märga puhastust ja keemiat, seda parem, sest kleepuvad puhastusvahendi jäägid koguvad põrandal hoopis mustust juurde,” soovitas ta.

Paigaldus – väikesed nüansid, suured erinevused

Marmoleumi saab Eestis ainult Floorinist. Alati saab koos tootega kaasa ka paigaldusjuhised. “See pole raketiteadus, aga väikeste nüanssidega tuleb arvestada,” sõnas Tatter. Näiteks on ülespöörete tegemine veidi keerukam kui PVC-katete puhul. Samuti tuleb paanide lõikamisel arvestada väikese varuga, sest linoleum tõmbub paigaldamisel pikisuunas kokku. Tehases kuivatamise käigus tekkinud lookekohad nõuavad lisaliimi ja materjali korralikku kinnirullimist, et tagada täiuslik tulemus.

Marmoleum on saadaval rullmaterjali ja lihtsalt mahaliimitavate plaatidena. Päris vuugivaba lahendust linoleumiga ei saavuta, kuid rullmaterjaliga jääb põrandale oluliselt vähem vuuke. Tänapäeval võib Marmoleumi paigaldada nii keevisnööriga kui ka ilma. Tugeva marmoriseeringuga linoleumile saab valida kirju keevisnööri, mis sulandub põrandakattesse peaaegu nähtamatult.

Mitmekülgne disainivalik

Erinevate auhindadega pärjatud Marmoleumi disaini- ja värvivalik käib ajaga kaasas. Sisearhitektide peamised lemmikud leiab Solid kollektsioonist. Sealne ühevärviline Marmoleum Walton on austusavaldus selle leiutajale Frederick Waltonile.

Marmoleum Cocoa kakaokoortega täiendatud linoleumikollektsioonis on värvitoon nimega curcuma. See on Eesti sisearhitektide soovil loodud disain, mis reprodutseerib toorlinoleumi kaasaegsel moel.

Triibulised Linear kollektsiooni disainid võimaldavad optiliselt lisada ruumile laiust ning sobituvad hästi kaasaegsete puidutoonidega. Suure koormusega ja igapäevaselt rohkem määrduvatel põrandatel soovitatakse kasutada värvika marmoriseeringuga Marbledi disaine, sest need ei näita plekke välja.

Rännak ajas – toredaid fakte linoleumi ajaloost

Veel 19. sajandi algul kasutati linaseemneõli purjelaevadel väga palju, nii purjede immutamiseks kui laevakere ja -teki kaitsmiseks. Aurulaevade tulek põhjustas linaseemneõli nõudluse vähenemise ja hinnalanguse.

1860. aastatel avastas inglise leiutaja Frederick Walton, et pikalt seisnud linaseemneõli muutub kummilaadseks massiks. See inspireeris teda materjaliga katsetama, mille tulemusena valmis linoleum.

Walton patenteeris uudse põrandakatte ning alustas selle tootmist. Kui 1877. aastal tema linoleumi patent aegus, hakkasid materjali tootma teisedki. Näiteks Šotimaal Michael Nairn & Co. asutatud tehas Kirkcaldys on senini üks Forbo kahest linoleumitehasest, kus toodetakse Marmoleumi.

Tööstusrevolutsiooni ja aurulaevade tulekuga linoleumi tootmine hoogustus ja materjale hakati transportima mere taha. Kuna linoleum oli vastupidav, hügieeniline ja sellega sai luua põnevaid mustreid, kujunes see populaarseks lahenduseks luksuslaevade põrandatel. Ka Titanicu esimese klassi söögisaali põrand oli kaetud linoleumplaatidega.

1950. aastateks oli linoleum levinud materjal kodudes, haiglates, koolides ja paljudes teistes ühiskondlikes hoonetes. Ent sünteetiliste põrandakatete ja PVC tulek muutis suhtumist linoleumi: vinüülkatteid oli kiirem ja odavam toota ning lihtsam paigaldada ja disainida. Linoleumi hakati pidama vanamoodsaks ja ebaatraktiivseks.

Keskkonnateadlikkuse kasv 1990. aastatel tõi linoleumi taas fookusesse, sest see on 97 protsenti looduslik ja biolagunev, ei sisalda ftalaate ega PVC-d, on tänu looduslikule linaseemneõlile antibakteriaalne ning väga pika eluea ja madala süsinikjalajäljega.