Juuli lõpul kirjutas Ehitusleht, et Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri magistriõppe vastu on tänavu tuntud oodatust märksa vähem huvi. Lisavastuvõtu eel polnud koos veel isegi antud eriala magistriõppe avamiseks tudengite miinimumarv ehk viis tudengit. Teisipäeval lõppenud vastuvõtuperioodi tulemusena võib öelda, et õpe saab jätkuda planeeritud mahus.

“Lisavastuvõtt kulges väga edukalt ja saime enam kui kümme avaldust tudengiks pürgijatelt,” ütles EKA sisearhitektuuri osakonna magistriõppe õppekava juht Gregor Taul, kelle sõnul oli ta ise algusest peale veendunud, et magistriõppe jaoks vajalik arv tudengeid saadakse nii või teisiti kokku.

Avaldused esitanud tudengitega viiakse lähiajal läbi vestlused ning seejärel selgub ka lõplik magistriõppe tudengite nimekiri.

Tööturg neelab tudengid endasse

Gregor Tauli sõnul on üliõpilaste puuduse probleem kimbutanud kunstiülikooli teisigi magistriõppeprogramme juba enam kui 10 aastat ja mõnikord on kool sobivate ja motiveeritud tudengite leidmisega suisa hädas olnud.

“Pärast esmast vastuvõttu helistasin kõik oma tudengid läbi, kes meie bakalaureuse tänavu lõpetasid ja ka eelmiste aastate tudengid ja tegime nii-öelda mingisuguse statistika või kokkuvõtte. Et mis see siis on, mis hoiab võib-olla meie enda tudengeid otse magistriõppesse minemast?” kirjeldas Taul, kelle sõnul jõuti järeldusele, et üheks peamiseks põhjuseks on sukeldumine tööellu.

“Sisearhitektuur on selline õppekava, kus sa juba bakalaureuseõppega saad tase 6 kätte ja sa saad asuda tööle. Ja kuna meil on pärast teist õppeaastat ka praktika, siis juhtubki nii, et juba bakaõpingute lõpus paljud töötavad ja on keeruline ühendada õpinguid ja tööd ja see on paraku ka siis nii EKA kui Eesti üldse Ida-Euroopa ülikoolides tavaline probleem,” tõdes Taul, kelle sõnul töötab 80% EKA tudengitest ja 40% suisa täisajaga.

Teine oluline punkt, mida esile tuua, on õppekava juhi hinnangul see, et kaasaja tudengeid iseloomustab erialane mitmekülgsus või eksperimentaalsus.

“Tihti ei tahetagi või ei julgetagi end viieks aastaks (3+2) siduda ühe erialaga. Ja paljud, kellelt ma olen küsinud, et mis te siis edasi teete, vastavad, et lähevad teisi erialasid õppima ja see on väga laialdane,” nentis Gregor Taul, kelle sõnul suunduvad paljud tudengid kas tööle või õppima ka välismaale. Näiteks on ülikooli lõpetanud tudengitel võimalus aasta jooksul kasutada Erasmuse-programmi rahasid välismaal praktika läbi viimiseks.

Bakalaureuseõppes on olukord palju parem

“Mis puudutab bakalaureuseõpet, siis on meil üks EKA kõrgemaid konkursse,” märkis Taul. “Meil on bakalaureuseõppes 12 kohta ja sel aastal oli meil kandidaate 60 ringis, peaaegu viis ühele kohale. Ja päris tihti võtame vastu tudengeid nagu vanasti Nõukogude ajal, et inimesed kandideerivad kaks või lausa kolm aastat ja saavad sisse.”

Bakalaureuseõppe grupi moodustamisel tuleb tema sõnul alati ühelt poolt vaadata tudengeid persoonidena, teiselt poolt mõelda selle peale, et kõik 12 tudengit kollektiivis üksteist aitaksid ja nad kolmanda aasta lõpuks kõik alles oleksid.

“Meil õnneks selliseid näiteid ei ole, aga ma tean mingeid teisi erialasid, kus 12-st tudengist esimese aasta lõpuks on võib-olla seitse järel, kuna nad tunnevad, et ei ole päris õige eriala,” selgitas Taul.

Numbrid räägivad enda eest – viimase 3 aasta jooksul on 36st bakalaureuseõppe tudengist vaid üks otsustanud haridusteed jätkata teisel erialal.

“Nende seas, kes tulevad magistriõppesse, on lõpetamise protsent eriti hea. Paljud tulevad töö kõrvalt ja neil on juba kindel magistriprojekt teada, millega nad tahavad tegeleda ja tehakse enamasti see väga kiirelt ära, kahe aastaga.”