Tänavu kevadel TalTechis kaitstud lõputöö aitas leida võimalusi viimase planeerija süsteemi tõhustamiseks ja juhtida tähelepanu praegustele kitsaskohtadele.

Autor Rasmus Jaagant uuris lõputöös “Digitaalse viimase plaanija süsteemi koostöö tahvel projekteerimise protsessi- ja ajajuhtimise parendamiseks” peamisi valdkonna praktikaid ja probleeme ning viis läbi kaks juhtumiuuringut. Lõputöö uurimisobjektiks olnud viimase plaanija süsteem põhineb autori sõnul lihtsamalt selgitades koostöö plaanimisel.

“Süsteemi peamine põhimõte on lasta neil, kes tööd teevad, plaanida oma tööd ise. See võimaldab anda ja tagada usaldusväärseid lubadusi ning tänu sellele on võimalik õigeaegselt tuvastada ja kõrvaldada töö tegemise takistused,” selgitas Jaagant.

“Lühidalt öeldes plaanivad kõik osapooled projekti koos ja on seeläbi ka ühise eesmärgi nimel motiveeritumad,” märkis Jaagant, kelle sõnul on viimase plaanija süsteem küllaltki uudne ning ei ole turul laialdast kasutamist veel leidnud.

Eesmärgiks töö tõhustamine

Antud uurimistöö eesmärgiks oli parendada digitaalse viimase plaanija süsteemi kasutamist projekteerimise projektijuhtimise töö tõhustamiseks. Lähtuvalt uurimistöö eesmärgist püstitati neli ülesannet eesmärgi saavutamiseks:

1. uurida projekteerimise kaugtöö protsessi juhtimise eripärasid;
2. hinnata digitaalse viimase plaanija süsteemi kasutamise parimaid praktikaid ja väljakutseid;
3. töötada välja parendamise ettepanekud ja meetmed projekteerimise kaugtöö projektijuhtimise tõhustamiseks;
4. hinnata väljapakutud ja -töötatud parenduste mõju.

Uurimistöö käigu saab autori sõnul jagada kaheks suuremaks perioodiks, millest esimene keskendus peamiselt praktikate vaatlemisele ja probleemide tuvastamisele.

“Probleemide tuvastamine, defineerimine ja olulisuse määramine toimus kahes järgus, läbi teoreetilise ja praktilise osa,” kirjeldas Jaagant. Esimese osana anti ülevaade kirjandusest, keskendudes uurimistöö kahele esimesele ülesandele. Kirjanduse ülevaate eesmärgiks oli teemadest saada põhjalik arusaam ning samuti tuvastada ja hinnata probleemseid kitsaskohti.

Teise osana uuriti Jaaganti sõnul kahte juhtumiuuringut, mille eesmärgiks oli saada ülevaade käesolevast praktikast, et vahetult näha, tuvastada ja mõista kitsaskohtade olulisust. Juhtumiuuringu projektideks valiti kaks projekteerimise projekti, kus kasutati digitaalset viimase plaanija süsteemi. Projekte jälgiti ühe projekteerimise staadiumi vältel ning peamiselt iganädalaste plaanimiskoosolekutel osalemise kaudu.

Vaadeldavateks projektideks oli Tallinna Keskturu eelprojekti staadium ning Park Tondi kvartalis Sõjakooli 6 büroohoone põhiprojekti staadium.

Uurimistöö teine periood keskendus lahendustele, ent esmalt pandi paika ettepanekute eesmärgid ja nõuded.

“Eesmärkide ning nõuete põhjal kavandati ning arendati välja parendusettepanekud, mida tehti koostöös projektiosalistega ning digitaalse viimase plaanija süsteemiga kursis olevate projektijuhtidega,” selgitas Jaagant.

Kokku töötati välja neli parendusettepanekut, mida testiti nelja nädala jooksul Tehvandi Spordikeskuse tugiteenuste hoone eskiis-ja eelprojekti staadiumis. Testimise alguses tutvustati kõikidele projekti osapooltele parendusettepanekuid ning arutleti nende eesmärkide üle. Testimine ise hõlmas endas osapoolte käitumise ning ettepanekute kasutamise jälgimist ning tagasiside küsimist. Viimase etapina hinnati ettepanekute mõju ning toodi välja järeldused.

Uurimistöö osutus tulemuslikuks

Kokkuvõttes saab magistritööd autori hinnangul lugeda edukaks, kuna töö ei piirdunud ainult uurimisega, vaid uurimistöö käigus töötati välja parendusettepanekuid, mida kõik osapooled saavad hakata kasutama.

“Seega saab lugeda täidetuks magistritöö eesmärki parendada digitaalse viimase plaanija süsteemi kasutamist projekteerimise projektijuhtimise töö tõhustamiseks,” tõdes Jaagant. “Neljast parendusettepanekust kolm täitsid omi eesmärke ning ühe puhul parendavat mõju ei tuvastatud. Parendusettepanekute tõttu muutus digitaalse viimase plaanija süsteemi kasutamine standardiseeritumaks ning läbi selle tõhustati projekteerimise protsessi- ja ajajuhtimist.”

Lõputöö tulemusi saab autori hinnangul kindlasti ka praktikas rakendada ja uurimisega seotud olnud isikud seda ka teevad.

“Näiteks saavad edasijõudnud viimase plaanija süsteemi kasutajad kasutada statistikat igapäevases töös. Statistikat saab kasutada lihtsasti analüüsimiseks või otsuste tegemiseks, kuid miks mitte ka osapoolte motiveerimiseks ja ka premeerimiseks,” märkis Jaagant, kelle sõnul tõi uurimistöö välja ka praeguse süsteemi nõrgemaid külgi.

“Uurimistöö tõi esile ka palju kitsaskohti, mida antud töö mahus lahendada ei jõudnud. Näiteks ei ole täna viimase plaanija süsteemi kasutamiseks olemas head tarkvara. Palju tekkis ka mõtteid, milliseid lisandeid tarkvarale saaks juurde arendada või milliseid praktikaid veel testida,” ütles Jaagant, kelle sõnul tuleks antud parendusettepanekute mõjusid projekteerimise protsessi- ja ajajuhtimisele põhjalikumalt ning pikemaajaliselt edasi uurida ning ka täiustada.

“Teisisõnu esitas magistritöö kavandamisteaduse uurimistöö metoodika esimese iteratsiooni tulemusi, kuid temaatika, püstitatud väljakutsed ning testitud parendusettepanekud vajaksid ka järgnevaid iteratsioonitsükleid ehk edasist uurimist.”