Sel sügisel TalTechis doktoriõpinguid alustanud Henri Olak uuris oma tänavu kaitstud magistritöös, kuidas mõjutab hoonete ehitusaegne niiskus krohvikihi püsimist SILS fassaadides, mis on Eesti üks levinumaid fassaaditüüpe uute ja renoveeritud majade puhul.

Magistritöö “SILS seinas niiskuskahjustuste tekkimine EPSi ja villa piirpinnal” teemani jõudis autor varasema uuringu edasiarendamise teel.

“Ühes varasemalt läbi viidud uuringus leiti algsete mõõtmiste põhjal krohvi purunemise põhjuseks olevat see, et ehitusaegne niiskus liikus väga märjast kivikonstruktsioonist soojustuse sisse ja seetõttu läks krohv seinas katki,” ütles Olak. “Sellest tekkis lõputöö idee, et näha, mis on need reaalsed niiskuse kogused ja kui palju ja mis aja jooksul müüritisest niiskust välja kuivab ja kuidas see kõik fassaadi mõjutab.”

Olaku sõnul on hoonete fassaadide soojustamise teema oluline seetõttu, et kui kasutatud lahendus ei ole pikas perspektiivis püsiv, siis tekivad fassaadikahjustused, mis toovad endaga kaasa nii energiatõhususe kui soojapidavuse vähenemise ja ka otsesed majanduslikud kahjud, mis on seotud kahjustustest tingitud remonditöödega. Oma magistritööga soovis autor enda sõnul aidata kaasa sellele, et SILS fassaadid jääksid püsima ka pikas perspektiivis.

Enne mõõtmisi tuli läbi viia ehitustööd

Uurimistöö käigus asus Olak mõõtmiste tulemusena välja selgitama, kuhu ja mil määral niiskus hoone fassaadisüsteemis koguneb.

“Tuli välja selgitada, kui palju peaks olema vett betoonseina sees, et need tingimused päriselule vastaks ja neid saaks võtta hoone algniiskuseks simulatsiooniseinal,” kirjeldas Olak, kelle sõnul jõudis ta lõpuks tulemusele, et simulatsiooni jaoks optimaalne niiskustase on 4-5 massiprotsenti.

Spetsiaalselt testseina ehitamise tarbeks ette valmistatud betoonkive hoiti kliimakambris kindla niiskuse juures kuni simulatsiooniseina ehituse alguseni. Seejärel toimus müüriladumine ja sinna peale soojustuse paigaldamine.

“Katseseina erinevate kihtide vahele paigaldati niiskuse ja temperatuuri andurid, lisaks oli pool seinast villariba tagant kaetud hüdroisolatsiooniga, et selgitada välja, mil määral see niiskuse eraldumist mõjutab,” lisas Olak. “Professionaalsed fassaaditöölised katsid seina seejärel krohviga, et see oleks realistliku objektil saavutatava kvaliteediga.”

Põhjalikud katsed simuleerisid karme ilmastikutingimusi

Katseseina peal tehtud katsetes oli autori sõnul kaks erinevat temperatuuri ja aja vahemikku. “Üks oli ekstreemse külma katse, kus langetasin pika aja jooksul temperatuuri: kaks nädalat +5 kraadi, seejärel kaks nädalat -10 kraadi ja kolm nädalat -25 kraadi, et vesi hakkaks fassaadi poole välja kuivama.”

Kui see oli tehtud, toimus esimene katsekeha lõikamine villariba kohalt ning selle kuivatamine ja kaalumine, et saada teada täpne veesisaldus. Teine katse koosnes 24-tunnistest külmatsüklitest, kus temperatuur kõikus +5 ja -25 kraadi vahel.

“Need tingimused on sarnased varakevadele, mil õues võivad olla tugevad külmad, aga päike on piisavalt intensiivne, et hakkab fassaadi soojendama,” märkis Olak. “Katseandmete põhjal teostasin mudelarvutuse, et näha, kas mudel ja reaalkatse omavahel klapivad. Sellega katse osa ka lõppes.”

Autori sõnul ei olnud katsete tulemused päris ootuspärased. “Jõudsin eesmärgini, kuigi ei saanud päris seda tulemust, et krohv seinas katki läheks. Kuna katsesein oli ainult 2,6 meetrit lai, siis juhendajaga koos jõudsime arvamusele, et tegu on nii väikese mõõduga, et seal ei teki piisavalt suuri pingeid, mis võiksid krohvi katki lüüa,” ütles Olak, kelle hinnangul võis väga rahule jääda hüdroisolatsiooni mõju käsitlevate testide tulemustega.

“Hüdroisolatsioon vähendas niiskust villaribas 20-37%, mis on väga hoomatav tulemus ja mis võib mõjutada päriselus seda, kas krohv läheb katki või ei lähe, kuna jäätuv vesi avaldab väga suurt survet.”

Teema vajab täiendavat uurimist

Olaku hinnangul vajab tema poolt käsitletud fassaadide soojustuse teema põhjalikumat uurimist. “Tuleks uurida, kas on võimalik hüdroisolatsiooni mõju parandada ning seda, kui suur on keskmine ehitusniiskus päriselt. See oleneb väga palju kasutatavatest ehitusmaterjalidest ja tehnikast,” märkis ta.

“Kõige kehvem on ehitustöid teostada niimoodi, et talvel ehitatakse kandekonstruktsioon ja soojustama hakatakse kohe varakevadel, kui ehitusniiskus ei ole saanud veel üldse välja kuivada.
Mida vähem niiskust seinas on enne soojustuse paigaldamist, seda parem kogu fassaadisüsteemile.”

Henri Olaku doktoritöö on samuti SILS fassaadide teemaline — töö keskendub fassaaditüübi üldisele püsivusele külmas kliima. “See on täpsem uurimine selle fassaaditüübi lagunemisprotsesside kohta ja kuidas on võimalik neid protsesse ette ennustada.”