Arteri kvartal Liivalaia tänava ääres on Tallinna kõrghoonete seas erandlik: esimest korda on torni ümber teadlikult loodud inimmõõtmeline ja haljas väliruum. KINO maastikuarhitektide partner Juhan Teppart rääkis, kuidas tekitada maa-aluste trasside ja parkla kiuste illusioon terviklikust maastikust.

Arteri arhitektuurivõistluse võitis Martin Aunini võidutöö, kuid väliruumi lahendus sündis hiljem ja teistsugusena. “Meie ei osalenud võidutöö tiimis. Meid kaasati võistlustöö põhjal projekti koostama,” meenutas Teppart. Võistlustöö algne väliruumi autor Anna-Liisa Unt ei soovinud projektiga edasi töötada ning vormiliselt fassaadi jooni ja nurki kordav sik-sakiline väliala vajas ümbermõtestamist.

Tallinna kõrghoonete ümbrus on seni olnud vaene

Tööd alustades vaatasid maastikuarhitektid üle, kuidas on kõrghoonete ümbrusega Tallinnas seni läinud. Pilt oli Tepparti sõnul kaunis vaene. “Kui iseseisvus tuli, tehti linnas kõrghoonete teemaplaneering ja keskenduti kilukarbi siluetile ning sellele, kuhu torne üldse teha saab. Milline on kvaliteet nende ümber – selle jaoks linnal rammu ei jätkunud,” ütles ta ja tõi näiteks SEB hoone Tornimäel: “Räägiti kõrgusest ja selle saavutamisest. Praegu on hoone juures pilt väga kurb: kivikatted, betoonkerad, aga haljastust ei ole.”

Maailma kogemus näitab Tepparti sõnul teist suunda. “Kõrghoonete puhul tahetakse hoone mastaap ära peita, et sa ei saakski aru, et sinu ümber on kõrghoone. Inimese kogemus väljas olles peaks olema võimalikult meeldiv – et sa ei pea kõrgusesse vahtima, vaid koged linna inimmõõtmelisena.” Just see sai KINO enda püstitatud lähteülesandeks: kuidas teha Tallinna mahult massiivseima hoone ümber võimalikult rikas väliruum.

Asukoht pakkus selleks materjali. Erinevalt Radissonist, Ühispangast või Swissôtelist, mille tornidel krunti ümber napib, olid Arteri naabruses olemas Liivalaia hobukastanid ja kased, suurte puudega Tiigiveski park ning Kaasani kirik.

Pehmed vormid kontrastiks nurgelisele fassaadile

Põhivõte, millega hoone inimsõbralikuks muudeti, oli teadlik kontrast. “Jõudsime selleni, et väliruumi kujundus ei pea fassaadi joont kopeerima, vaid võiks olla vastupidi pehme. Sealt tulid meie ümara vormiga haljassaared ja istutusalad. Eesmärk oli tuua haljastust võimalikult palju ruumi,” rääkis Teppart.

Haljastusel on kesklinnas ka otsene funktsioon kuumasaarte vastu. “Kui kõrghoone on musta värvi ja päike peale paistab, peegeldab ta kuumust õue. Kui seal on kivikate, kuumeneb see veel ekstra soojaks,” kirjeldas Teppart.

Pehmete vormide kõrval kasutasid maastikuarhitektid inimmõõtmelise ruumi loomiseks veel teistki võtet – katust pea kohal. Maja ümber ja pargis on klaaskattega pergolad, mille all saab vihmaga istuda ning mis kaitsevad ka päikese ja tuule eest. 

Tuul on kõrghoonete juures omaette teema. “Maja fassaad toob tuule alla ja nurkades tekivad tuulekeerised. Haljastuse ja pergolate paigutusega üritasime suunata inimesi eemale kõige tuulisematest kohtadest ja lõhkuda tuulekeeriseid,” selgitas Teppart.

Terviklik maastik trasside ja parkla peal

Kujunduse ja ideelahenduse said maastikuarhitektid välja mõelda iseseisvalt, kuid kesklinna krunt seadis rohkelt kitsendusi: kanalisatsioonitrassid maa all, katusehaljastus, mitu korda muutunud lähteülesanne. “Selle projekti edulugu on see, kui ruumis liikudes tekib illusioon ühest terviklikust maastikust. Tegelikult on pool sellest parklapealne katusehaljastus ja suur osa torupealne haljastus. Omaette kunst on täita Tallinna Vee ja trassivaldajate nõuded nii, et piirid ei paistaks välja,” ütles Teppart.

Näitena tõi Teppart Arteri krundi piiril kulgeva Imanta tänava, kus sarapuud on istutatud teisaldatavatesse metallkonteineritesse. Tallinna Vesi nõudis, et konteinerite servad oleksid märgatavad, sest tänava all jookseb meetrise läbimõõduga kollektor ja torutööde korral saab konteinerid eest ära tõsta. “Imanta tänava lõik on hea näide sellest, et isegi kui trassivaldaja poolt on suur vastuseis, on võimalik kokkuleppeid saavutada. Siin lepiti linnaga kokku, et linn võtab haljastuse taastamise ja hoolduse enda kanda, et Tallinna Veel ei tekiks lisakulutusi. See põhimõte on täitsa ülevõetav,” rääkis ta.

Parklakorrus on maapealsetest hoonemahtudest laiem, mistõttu kasvab suur osa fassaadiäärsest haljastusest selle peal. Sisuliselt on tegemist konteinerhaljastusega: piiratud kasvuruumi tõttu ei saa puud seal tohutu suureks kasvada.

Katendid: hele kivi, graniit ja vett siduv mineraalkate

Maja ümbruses valiti hele kivikate, mis peegeldab päikest ega kogu kuuma; tumedama ja heledama kivi vaheldumisest tekib fassaadiga sobiv muster. Sõiduteel kasutati graniitkivi, et jääks mulje teistsuguse iseloomuga tänavast, mis ei kutsu kiiresti sõitma. Pargi rattateele projekteeriti punane asfalt.

Pargi jalgradade juures tuli arvestada puude suurte juurekaitsevöönditega – näiteks kahe meetrise tüve läbimõõduga tammega.

Sissetallatud radade põhjal kujundati kompaktsed ja kitsad vettläbilaskvad rajad, kuhu MUUW tarnis Stabilizer2000-ga stabiliseeritud HanseGrandi vett siduva mineraalkatendi.

“Vett siduvat mineraalkatendit ei tohiks käsitleda üksnes pealmise viimistluskihina ega valida alles ehituse lõppfaasis,” selgitas MUUW Estonia partner Priit Aigro. “Selle toimivus tuleb lahendada juba projekteerimisel koos kasutuskoormuse, aluskonstruktsiooni, kallete, sademevee liikumise ja hilisema hooldusega. Kui need küsimused on varakult tervikuna läbi mõeldud, saab katendi vee läbilaskvusest, taastatavusest ja looduslikust ilmest kasu kogu selle kasutusea jooksul.”

HanseGrandi katend koosneb looduslikest mineraalmaterjalidest, mille põhikomponent on kindla terastikulise koostisega graniitkillustiku segu. Tihendatud katend säilitab poorsuse ja vee läbilaskvuse: sademevesi imbub katendikonstruktsiooni ning osa niiskusest võib katendi poorides ajutiselt püsida ja sealt järk-järgult ümbritsevasse õhku aurustuda. Aurustumine neelab soojust ning võib kuumadel suvepäevadel jahutada katendipinda ja selle kohal olevat õhukihti. Mõju võimendab teede kohal kasvavate puude vari. Kokku aitavad need omadused vähendada kiiret pindmist äravoolu ja lompide teket ning kujundada meeldivamat linnaruumi mikrokliimat.

Looduslikku päritolu stabilisaator Stabilizer2000 segati kogu pargiala katendimaterjali hulka. Tootja sõnul parandab see mineraalosakeste sidusust, katendi nihkekindlust ja vastupidavust koormusele ning erosioonile, säilitades samal ajal poorsuse. Suurte kallete tõttu oli sideaine hädavajalik. “Vesi ei uhu materjali ära, vaid imbub pinnasesse. Lisaks hoiab sideaine puistematerjali kallete peal paigal,” selgitas Teppart. Stabiliseeritud katend jääb loodusliku ilmega ega muutu jäigalt seotud pinnaks.

Katendiservade fikseerimiseks ning kõnniteede ja haljasalade eraldamiseks tarnis MUUW erineva kõrgusega Milford AluEdge’i alumiiniumist servaprofiilid. Kaarjate vormide puhul kasutatud AluEdge Flexi profiili saab sujuvalt soovitud joone järgi vormida, aidates hoida mineraalkatendi servad selged ja püsivad.

Linnakeskkonna stress – heitgaasid, päike ja tuul – seadis nõuded ka haljastuse rajamise viisile. “Tuul kuivatab mulla kiiresti tolmuks ja puhub külvatud seemned minema. Seetõttu tuli kasutada eelkasvatatud matte ja istutusmatte, kus kooslus ja juured on juba olemas,” ütles Teppart.

Hoonete paigutus avab pargi ja kiriku

Ka hoonemahtude paigutus toetab väliruumi. Arhitekt Martin Aunini sõnul asuvad bürootornide peasissepääsud jalakäijate peamistel liikumissuundadel Liivalaia tänava ääres, korterhotelli sissepääs aga rahulikumal pargipoolsel küljel.

“15-korruseline bürootorn on Kaasani kiriku poolsel küljel korrus madalam ja Liivalaia tänava suhtes tagasiastega, et mitte varjata vaadet kirikule. Hoonekompleksi teisele küljele moodustub kõrgeima, 28-korruselise torni ja Liivalaia-Juhkentali ristmiku vahele esinduslik väljak, mis sai sobivaks kohaks linnakeskkonda rikastava skulpturaalse teose paigutamiseks,” kirjeldas Aunin. “9-korruseline hotelli maht on paigutatud krundi pargipoolsele rahulikumale osale ja suunatud pikema küljega lõunasse, kuhu jääb rõdude riba. Selline hoonete paigutus tagas ka parema ühenduse hoonekompleksi ja Tiigiveski pargi vahel.”

Pargiala järgib Härjapea jõe sängi

Piirkonda aitab Aunini hinnangul elavdada Arteri kõrvale Härjapea jõe sängi rajatud pargiala, mis pikendab ajaloolist Tiigiveski parki, ning tulevikus kavandatav Härjapea teekond – kunagise jõe voolusängi järgiv marsruut Ülemiste järvest mereni, mis kulgeks suuremast liiklusest eemal ja saaks oluliseks jalakäijate ühendusteeks Arteri ja kesklinna vahel. 

Ajalooline Tiigiveski park jääb teisele poole Juhkentali tänavat ning on saanud nime juba keskajal mainitud vesiveskilt, mille tugevasti ümberehitatud hooned on tänaseni säilinud aadressil Juhkentali 11. Uus pargiala asub Arteri ja ajaloolise vesiveski vahel, kunagise Härjapea jõe voolusängis. 

Keskaegse Tallinna veerikkaim jõgi voolas Ülemiste järvest merre, kuid tööstusreostuse tõttu kanaliseeriti see 1930.–1950. aastatel ja kadus linnapildist. Jõe taastamist ei pea linn otstarbekaks, sest sängi on suurte töödega liiga palju häiritud, kuid voolusängi tähistamiseks korraldas linn 2019. aastal visioonivõistluse “Härjapea teekond”, mille võitis Villem Tomiste ja Anna Mari Liivranna (Stuudio Tallinn) töö “Vulin”. Võidutöö kontseptsioon toob vee linnaruumi tagasi delikaatselt – vulinana, mida kuuleb kogu teekonna ulatuses. 

Tepparti sõnul kasvas Arteri kvartali projekti tellija, arendaja ja omaniku Kapiteli huvi pargi vastu projekteerimise käigus. “Alguses ei olnud tellijal suurt huvi Tiigiveski pargi osas laieneda või sekkuda. See on korduv trend, et projekteerimise käigus huvi kasvab, kui mõistetakse, et maja ümbrus annab hoonele endale väärtust juurde,” ütles ta. Projekteerimise lõpus tuli tellija esindajalt soov haljastust veelgi suurendada – et oleks vähem ristuvaid käiguteid ja katteid ning haljasalad oleksid suuremad.

Hooldus ei lõpe digiallkirjaga

Tepparti sõnul on rajatud niidukoosluste ja haljastuse tulevik hoolduse teadlikkuse küsimus. Ta tõi koomilise näite: “Suvel käisin pilte tegemas rajatud niidukooslustest fassaadi ees. Järgmisel päeval oli Juhkentali tänava ääres linnamaale jääv niidulapp muruniidukiga täitsa tasa sõidetud, kuigi teistel lappidel lilled õitsesid.”

“Hooldus on väga suur osa sellest. See on jätkuprotsess, mis ei lõppe projekti digiallkirjastamisega. Hea hooldus teeb ala kaunimaks, hoolduse puudumine nukramaks. See on pigem teadlikkuse, mitte alati kulukuse küsimus,” rääkis Teppart.

Murekohaks jääb Liivalaia ristmik, mille ümberehitamisele ja trammile olid projekteerimise ajal suured ootused, kuid see projekt on seisma jäänud ja sõltub järgmistest linnavalitsustest.