TalTechi ehituse ja arhitektuuri instituudi ehitusprotsessi uurimisrühma professor Raido Puust tegeleb ehitusvaldkonnas tegutsejate jaoks olulise teemaga – nimelt on ta edasi arendamas ühtset ehitusinfo klassifitseerimissüsteemi, mis aitaks olemasolevat infot paremini väärindada ja muuta ehitusprotsesside korraldamise kiiremaks, mugavamaks ja täpsemaks.

Milliseid klassifitseerimissüsteeme üldse ehitusinfo vallas kasutatakse ja miks on neid ajalooliselt nii palju erinevaid välja kujunenud?

Ma arvan, et vajadused on olnud ilmselt erinevad ja ka riiklikud põhimõtted on veidi erinevad olnud. Kui nüüd lihtsalt hakata neid ritta panema, siis jääks ajast puudu, aga võtame näiteks kas või Uniclassi, mis Rail Baltica näitel pisut furoori on põhjustanud.

See on maailmatasemel ilmselt kõige tuntum klassifitseerimissüsteem, aga Eestis seda ei ole tõesti rohkem kasutatud kui praegu Rail Balticaga seotud projektides. Kui me räägime makseartiklitest või ehitusega seotud eelarvetest, siis tulevad mängu jällegi teised klassifitseerimissüsteemid. On riike, kus võib olla korraga kasutusel ka kümme klassifitseerimissüsteemi ja see muudab asja väga keeruliseks.

Kui suur probleem see inseneride ja ehitajate jaoks on?

Ma arvan, et väga paljude asjadega oleme tavameetoditega alati hakkama saanud. Võib ju tuua paralleeli, et vahet pole, kas me teeme joonise 3Ds või paberil, valmis ehitatakse see maja nagunii.

See ei pruugi olla probleemiks täna, aga tulevikus tekib olukord, kus struktureerimata andmeid ei ole võimalik enam koos vaadata. Seda saaks muuta korralikult ülesseadistatud andmehaldusega.

Kui palju osapooli selles klassifitseerimissüsteemis on, kes kõik peaksid siis koos ühte sammu astuma?

No mina arvan, et see saab alguse ikkagi tellijast. Tellija on see, kes sätestab reeglid ja paneb paika nõuded, skeemid, niiviisi, et lõpuks nii projekteerija, ehitaja ja kõik need teised osalised sisuliselt sammuvad tema järgi.

Põhimõtteliselt võib ju kasutada neid erinevaid klassifitseerimissüsteeme ka ühe osalise vaatest, näiteks projekteerija enda andmete haldamiseks kasutab kah mingit andmestruktuuri. Aga selleks, et sektor tervikuna võidaks, peaks olema see kokku lepitud kõikide osaliste vahel, kes kaasa löövad. Et siin on, noh, projekteerija, ehitaja, allhankija — tuleb tagada ka nende võimekus ja suutlikkus, mis on ülioluline. Sa võid ju nõuded välja kirjutada, tehakse pakkumised ka ja ühel hetkel avastatakse, et näiteks üks partner ei ole võimeline või suuteline neid asju tegema nii nagu nõutakse ja siis tuleb hakata otsima, kes selle tema eest ära teeb.

See on suur probleem. Väga paljudes projektinäidetes on see tulnud ka esile.

Rääkige palun natuke sellest 2018. aastal ellu kutsutud projektist. Mis on projekti eesmärgid ja milliste sammudega edasi liigutakse?

See oli riiklik tellimus. Teadvustati, et meil on vaja ühtset klassifitseerimissüsteemi, mis koondaks või ka värskendaks tänast vaadet. Selle nimel hakati töötama ja hakati ühelt poolt otsima, kas on midagi olemasolevat, mis sobitub.

Sel perioodil oli juba Uniclass olemas, aga selle üheks puuduseks on asjaolu, et klassifikaatorite osas ei ole see väga standardite põhine. Seetõttu sai võetud fookus väga konkreetsele standardile või standardite seeriale (ISO/IEC 81346), mis hõlbustab ühtse arusaama tekkimist.

Kuidas ühtse klassifitseerimissüsteemi loomine tehniliselt välja näeb ja millisteks vaheetappideks te protsessi mõtteliselt tükeldanud olete?

Me ei teadnud võib-olla omal ajal seda, et ühest arendusest ei piisa. Tüüpiliselt üks klassifitseerimissüsteem ongi selline elav organism, et seda peabki iga aasta üle vaatama ja vajadusel värskendama, sest ehitatud keskkonnas tuleb ikka uusi mõisteid ja turule tuleb ka uusi komponente-materjale. Neile tuleb leida vasted ja koht selles klassifitseerimissüsteemis.

Algusest peale justkui väga paljud arvasid, et tegemist saabki olema karbitootega, “võta ja kasuta”. Tegelikult ei ole see sellisena mõeldud. Tellija peab aru saama sellest struktuurist ja suutma ka seda kellegagi koostöös kohandada. Meil on baasstruktuur, aga nüüd sul peab olema võimekus ja suutlikkus seda edasi arendada ja see võib-olla on ka üks põhjuseid, miks see projekt natuke aeglase vinnaga on olnud.

Nüüd tegelikult püütakse erinevate lisahangetega (aga ka targa tellija läbiviidud pilootidega) seda klassifitseerimissüsteemi liidestada teiste olemasolevate süsteemidega ja harjutada kasutajaid selles süsteemis olema. Ühel hetkel võiks see praegused süsteemid üle võtta.

Kui suur selle projekti meeskond on, kes sellega tegeleb?

CCI baasstruktuuri arendab rahvusvaheline, mitte kasumit teeniv konsortsium. Praegu moodustavad konsortsiumi viis riiki: Eesti, Tšehhi, Poola, Slovakkia ning Leedu. Igast riigist osaleb üks-kaks inimest.

Oluline on, et kuna CCI ise baseerub ISO/IEC standarditel, siis tegelikult me olemegi sisendi andjateks ka nendele standardikomiteedele, kes neid aeg-ajalt värskendavad.

Kas mõni riik on suutnud sellise ühtse kvalifitseerimissüsteemi juba valmis teha või on Eesti praegu selles vallas teerajaja?

Meie nimetame seda ühtseks klassifitseerimissüsteemiks just selles valguses, et oleme alguses soovinud lihtsalt liidestada need erinevad süsteemid ühte, ühte purki.

Võib jätkata vanaviisi – nii, et üks töövõtt käib ühe klassifitseerimisega ja teine teisega. Võib-olla suudad sa olemasolevaid süsteeme kasutada enda jaoks ühtse süsteemina. Paratamatult kipub makseartiklite arvestamine või siis eelarvestamine jääma pigem mõne teise klassifitseerimissüsteemi teemaks kui näiteks ehituskomponentidel baseeruvad klassifitseerimissüsteemid, kuid neid on vaja omavahel ikkagi liidestada. Sa pead leidma seosed eristuvate klassifikaatorite vahel, sest just sel viisil tekitad sa parema ja integreeritud arusaama.

Võib öelda, et teistes riikides ei ole midagi sellelaadset tehtud. Pigem kasutatakse üksikuid süsteeme eraldiseisvalt edasi.

Kas on ka paika pandud, millal kvalifitseerimissüsteem võiks valmis saada?

Pigem käib see samm sammu haaval. CCI baseerub ISO/IEC standarditel ja ka need standardid uuenevad, muutuvad ja täpsustuvad. Näiteks Uniclassi süsteemi täpsustatakse ja täiendatakse aeg-ajalt uute klassidega. Seega uuendamine/täpsustamine on omane paljudele klassifitseerimissüsteemidele, isegi siis kui baasosa jääb paika. Aga see ei tähenda, et neid ei saa kasutada. Just kasutamise käigus võivad tekkida ka lisavajadused.

Klassifitseerimissüsteemide arenduse juures ongi põhimõtteliselt kaks lähenemist. Võidakse minna baasstruktuuri kallale (muuta põhiloogikat), kuid võib ka lihtsalt lisada juurde komponentide klasse (või alamklasse), samas kui baasosa jääb paika. Nii on see näiteks CCI või teistel ISO/IEC 81346 baseeruvate klassifitseerimissüsteemidega, kus baastasand suuresti paigas (alusstandardi uuendamise käigus võidakse tõsi küll ka baasosa uuendada).

Sektoris eeldatakse klassifitseerimissüsteemilt justkui karbitoodet ja oodatakse, et see saab kunagi valmis! Või veelgi enam, et see täidaks konkreetse tellija ootuseid, ilma et tellija ise oleks kaasatud. Enne klassifitseerimissüsteemi kasutusele võtmist pead sa enda andmeid (andmestruktuure) analüüsima ja tekitama arusaama, kuidas klassifikaator seda kõike toetab, mitte vastupidi, et hakkad sunniviisiliselt mingit klassifitseerimissüsteemi kasutama ja siis avastad, et see ei sobitu mitte kuidagi (sh teiste IT-süsteemidega). Sellisel tegevusel väga mõtet ei ole. Pead alustama ikkagi sellest, et saad aru, mismoodi andmed peavad liikuma ja kuidas sa tahad informatsiooni saada (seda taaskasutada). Seejärel oleks järgmine loogiline etapp, et võtad kasutusele klassifitseerimissüsteemi, näiteks CCI.

Andmetarkusega seotud ja ehitussektorit puudutavates uuringutes (nt State of data capabilities in construction, Deloitte, 2023) on välja toodud, et ehitussektor talletab 11 gruppi andmeid (nt finantsandmed, ehitusmaterjalidega seonduv, projektinfo, ehitusprotsess, tööjõud, hankega seotud, menetlusega seonduv, turvalisus, tellija info, masinatega seonduv, suhtlusandmestik, geoinfosüsteemidest tulenev ja muudatustest tingitud andmestik), kuid analüüsib neist vaid kolme.

Ei taha üldistada aga tundub, et vähemalt osaliselt tuleb tõdeda, et meile „väga meeldib“ andmeid koguda sahtlisse, aga me ei tee nendega midagi, kuigi tegelikult peaksid need andmed ühel või teisel moel jõudma taaskasutusse (sh ehitisega seotud korrashoidu kui näiteks teostusandmestikust räägime).

“Andmeid ongi keerukas analüüsida, kui need on struktureerimata.”

On selge, et andmeid ongi keerukas analüüsida, kui need on struktureerimata. See on käsitöö ja seda ei viitsi keegi väga teha. See on sarnane olukord, nagu paberdokumentatsiooni puhul. Omal ajal ehitati asjad valmis ja paberite peal plaanid läksid lihtsalt arhiivi. Kui oli hiljem vaja midagi üles otsida, siis sa läksid ja otsisid vajaliku paberi kusagilt tolmukihi alt välja. Selles mõttes ei ole justkui midagi muutunud – paberi asemel on nüüd digiprügi.

Meil on seega vaja teadvustada, mille jaoks neid andmeid tarvis on. Pole mõtet võtta automaatselt kasutusele klassifitseerimissüsteemi, kui pole selget nägemust, milleks ja kuidas see meie tööd aitab lihtsustada, vastasel juhul tekitame veel ühe andmekihi/andmekogumise, mida kellegi vaja ei ole.