Tänavu kevadel Tallinna Tehnikaülikoolis kaitstud lõputöös uuris Tekla Liisa Vilberg kahe erineva tsiviilkaitsevarjendi kandekonstruktsiooni skeemi majanduslikku ja keskkondlikku otstarbekust, võttes aluseks Soome tehnilised nõuded.

Vilbergi lõputöö ei jäänud pelgalt teoreetiliseks uurimuseks. “Antud lõputöö sai alguse ühest praktilisest lähteülesandest, millega igapäevatööd tehes sai kokku puututud,” ütles ta.

“Töö teema oli S2-klassi tsiviilkaitsevarjendi kandekonstruktsioonide projekteerimine kahe erineva kandeskeemi järgi tuginedes Soome nõuetele,” selgitas Vilberg oma uurimistöö fookust. “Eestis puuduvad hetkel tehnilised nõuded tsiviilkasutuseks mõeldud varjenditele, seega lähtusin Soome juhistest.”

Vilbergi töö eesmärgiks oli võrrelda kahte levinud kandeskeemi, hinnates nii materjali- ja tööjõukulu kui ka materjali kasutusest tulenevat keskkonnajalajälge. Teema on muutunud eriti aktuaalseks seoses üha kasvava tähelepanuga tsiviilkaitse küsimustele.

Põhjalik uurimisprotsess

“Uurimistööd alustades esimese asjana tegin endale selgeks millised nõuded on Soomes esitatud tsiviilkaitsevarjendite kandekonstruktsioonidele,” meenutas Vilberg. “Et paremini aru saada milline tava Soomes on, lugesin lisaks erinevaid avalikke uurimistöid, mis on varjendite projekteerimise teemadel Soome ülikoolide juures avaldatud.”

Pärast nõuete selgekssaamist koostas Vilberg kaks arvutusmudelit ARSA tarkvaras — punkttoetusega plaadi ning taladele toetatud jätkuvtalana töötava plaadi mudeli. “Sisejõudude põhjal dimensioneerisin kaks erinevat lahendust, mille mudeldasin Tekla Structures tarkvaraga jooniste genereerimiseks ning materjali mahtude jaoks,” kirjeldas ta tehnilisi detaile.

Mõlemad lahendused osutusid toimivateks

Uurimistöö tulemused näitasid, et mõlemal variandil on oma eelised ja puudused. “Selgus, et mõlemad variandid on kasutatavad ja toimivad,” märkis Vilberg.

“Punkttoetusega plaat andis suurema materjali kulu, aga teisalt iseloomustas seda ehitusprotsessi lihtsus ning suurem ruumi puhaskõrgus. Taladele toetatud plaati võib olla keerulisem ehitada, aga materjali kasutatakse efektiivsemalt ning seeläbi on keskkonnajalajälg tootmisprotsessis väiksem.”

Praktiline väärtus projekteerijatele

Uurimistöö tulemused pakuvad konkreetset väärtust projekteerijatele. “Teistele projekteerijatele annab kahe kandeskeemi võrdlus juhised, millise lahenduse kasutamine on otstarbekam nii konstruktiivse toimivuse kui ka keskkonnajalajälje põhjal,” selgitas Vilberg. “Lisaks saab töö metoodikat kasutada Eestisse projekteerimisel seni kuni toimub Eesti oma normide ja nõuete välja töötamine.”

Kuigi Vilbergil endal hetkel konkreetne edasiarendamise plaan puudub, tekkis töö käigus üks huvitav uurimissuund. “Üks mõte, mis tekkis töö lahendamise käigus ning millega on võimalik edasi minna, on projekteerida ühe S2-klassi varjendi asemel kaks S1-klassi varjendit ning analüüsida kumb on kuluefektiivsem ja keskkonnasõbralikum – kas üks suur või kaks väikest varjendit,” pakkus ta välja võimaliku edasise uurimissuuna.

Tekla Liisa Vilberg kaitses oma magistritöö TalTechi ehituse ja arhitektuuri instituudis ehitiste projekteerimise ja ehitusjuhtimise õppekaval.