Tipparhitektide poolt noorte ja vihastena projekteeritud maja vanalinnas läheb lammutamisele
Harju tänavale endisesse majandusministeeriumi hoonesse luksushotelli planeeriv Harju KEK kuulutas välja arhitektuurivõistluse, millega otsib lahendust maja hoovile, mis tähendab, et seal asuv tipparhitektide loodud modernistlik kontorihoone läheb lammutamisele.
Harju KEKi tegevjuht Janek Lehtmets ei öelnud, millal arhitektide Toomas Reinu ja Veljo Kaasiku projekteeritud kontorihoone maha lõhutakse, aga arhitektuurivõistluse kutses seisab, et hoovihoonet pole võimalik hotelli nüüdisaegsetele nõuetele vastavaks uuendada, mistõttu see lammutatakse ja asemele kavandatakse uut mahtu.
Telli uudiskiri ja saadame sulle kord nädalas ülevaate Ehituslehe olulisematest lugudest.
Majandusministeeriumi tänavaäärne hoone, mis valmis mõned aastad pärast Jossif Stalini surma, säilitatakse ja selle hotelliks kohandamisel peab omanik jälgima Muinsuskaitseametis koostatud eritingimusi.
Eesti Kunstiakadeemia rektori ja arhitektuuriajaloolase Mart Kalmu sõnul mõjub majandusministeeriumi tänavaäärne osa rahulikult ja soliidselt, sest see lõpetati stalinismijärgselt viisakalt, algset projekti lihtsustades ja plaanitud dekoori ära jättes. “Hoovimaja oli noorte vihaste Toomas Reinu ja Veljo Kaasiku palju julgem ja ägedam lahendus, oluliselt edumeelsem,” hindas Kalm. “Esteetilises plaanis ei tohiks selle midagi ette heita.”
Tipparhitektide tähelennu algus
Arhitektuurikriitik Carl-Dag Lige tegi hoovimaja kaitseks sotsiaalmeedias postituse kolme aasta eest. Seal nimetas ta seda üheks stiilipuhtamaks stalinismijärgse modernismilaine näiteks Eesti arhitektuuris ja avaldas arvamust, et Rein ja Kaasik on Mart Pordi ja Raine Karbi kõrval 20. sajandi teise poole tuntumad eesti arhitektid ning hoovimaja näol on tegemist nende tähelennu algusega.
Kuidas jõuti selleni, et hinnatud arhitektide projekteeritud maja peagi lammutatakse? Teemat uurides selgus, et hoovimaja saatuse üle on muinsuskaitsjad aastaid vaielnud, rindejooned on jooksnud nii ametite kui ka koolkondade vahel.
Harju KEK ostis Harju 11 kinnistu Riigi Kinnisvara (RKAS) korraldatud enampakkumisel 2019. aasta kevadel. Nelja miljoni euro suuruse alghinnaga hoonele tehti kokku kaheksa pakkumust. Parima pakkumise teinud Harju KEK oli hoone eest valmis maksma pisut enam kui kuus miljonit eurot.
Müügipakkumises oli kirjas Tallinna linnaplaneerimise ameti seisukoht, et hoonekompleks asub muinsuskaitsealal ning välistatud on juurde- ja pealeehituste lisamine ning uute vintskappide või katuseakende rajamine Harju ja Müürivahe tänava poolsetele katuseosadele. Ostjale oli ka teada, et hoonete ümberehitamiseks ja restaureerimiseks tuleb Tallinna linnaplaneerimise ameti muinsuskaitse osakonnas kooskõlastada eritingimused.
Kuupäevade mäng, mis algatab ametite vahel sõja
2. mail 2019 esitas notar avalduse, mille alusel Harju KEKi tütarfirma H11 sai kinnistusraamatus maa ja sellel asuvate hoonete omanikuks.
Vaid päev varem oli jõustunud uus muinsuskaitseseadus, millega muinsuskaitseamet võttis kaitsealustes hoonetes ehitustööde tegemiseks vajalike eritingimuste koostamise enda peale. Seni olid omanikud pidanud eritingimusi tellima eraettevõtjatest ekspertidelt ja muinsuskaitseametnike rolliks jäi need kinnitada ning täitmist kontrollida.
Tallinnas, Tartus ja Narvas on riiklik muinsuskaitseamet osa kohustusi lepinguga edasi andnud kohaliku omavalitsusele. Uus muinsuskaitseseadus tähendas ka nende lepingute uuendamist, muuhulgas tuli paika panna, kes hakkab linnas muinsuskaitsjatele lisandunud eritingimuste koostamise kohustust täitma.
Kaks nädalat pärast ostu vormistamist küsis uus omanik maja ümberehitamiseks eritingimusi ja kuna riigi ja linna muinsuskaitse vahel selles osas leping puudus, siis koostas riigiamet eritingimused ise.
Veidi enam kui kuu ajaga valminud eritingimused keskenduvad tänavaäärsele majale, hoovimaja kohta on kirja saanud neli lauset. Eritingimused nõudsid hoone mahu säilitamist, aga omanik sai loa maja planeeringu ja fassaadi muutmiseks.
Ühtlasi panid eritingimused omanikule kohustuse tellida enne projekteerimist hoonekompleksi arhiivi- ja bibliograafia ning ehitusuuring.
Omanik tellis selle töö Leele Väljale kuuluvalt osaühingult. Välja oli samal ajal Muinsuskaitseameti ehitismälestiste eksperdinõukogu esimees.
Võimalikku huvide konflikti ehk kuulumist eksperdinõukogusse, mis maja saatust arutas, ja samal ajal ettevõtjana maja omanikule teenuse osutamise kohta ütles Välja, et komisjon koosnebki spetsialistidest, kes on seotud muinsuskaitselise praktikaga ja seega satub komisjoni töölauale objekte, millega liikmed seotud on. Välja sõnul hea tava kohaselt siis seotud liige hääletuses ei osale.
Välja kirjutas uuringus, et hoonekompleksi väärtuslikumaks osaks võib pidada Heiki Karro projekteeritud ministeeriumihoonet. “Ühelt poolt on tegemist hea näitega iseseisvusaegsete arhitektide väljapeetud stalinismikäsitlusest, milles esinduslikkus ja neoklassitsistlik vormikeel on teostatud professionaalse väljapeetuse ja vaoshoitusega, mis oma mahult on sobitatud kenasti vanalinna mastaapi, seda eelkõige kõrguse ja traditsioonilise katusemaastiku poolest,” seisab uuringus. “Pikk tuim fassaad ei ole küll kooskõlas vanalinna vahelduva fassaadirütmiga, kuid seda ei saa ka toonaseid arusaamasid arvestades, kuidagi eeldada.”
Jõhkralt ruumi lõikuv ilming
Hoovimaja osas leidis Välja uuringus, et see ei sobi vanalinna. “Tegemist on oma ajastu üsna tüüpilise näitega, mis vastavalt modernistlikele tõekspidamistele ei näita üles vähimatki soovi keskkonnaga mingil viisil suhestuda,” kirjutas Välja. “Kui traditsioonidel baseeruv stalinistlik arhitektuur on tänaseks vanalinna ruumikäsitlusse üsna valutult sulandunud, siis selle puhul on tegemist jõhkralt ruumi lõikuva ilminguga, mis aastatega ei ole paranenud. Hinnates hoone väärtust korrelatsioonis tema linnaruumilise rolliga, siis selle säilitamist praegusel kujul oleks õigem pigem vältida. Ümberehitus, mis selle mahu ümbritseva hoonestusega paremini harmoniseerib oleks igati õigustatud. Vanalinn ei ole sobiv koht jõulisteks arhitektuurseteks kontrastideks ja konfliktideks. Modernistliku arhitektuuriehedana säilitamiseks leidub kindlasti sobivamaid kohti.”
“Kui traditsioonidel baseeruv stalinistlik arhitektuur on tänaseks vanalinna ruumikäsitlusse üsna valutult sulandunud, siis selle puhul on tegemist jõhkralt ruumi lõikuva ilminguga, mis aastatega ei ole paranenud.”
Leele Välja, hoone uuringu koostaja
Välja rääkis Ehituslehele, et tema koostatud uuring ei määranud hoovimaja saatust, sest eritingimused, millega see lubati lammutada, olid koostatud ja kooskõlastatud juba enne uuringu valmimist. Välja leidis, et uuringu määramise vajadus oli sisuliselt küsitav – kui üldse, siis määratakse sellised uuringud enne eritingimuste koostamist. Ta ütles, et on kuulnud, et uuringu tellimine oli Tallinna muinsuskaitsjate sooloprojekt, mida riiklik amet ei toetanud.
Välja väide, et algsed eritingimused lubasid maja lammutada, ei vasta täielikult tõele. Eritingimusi muudeti 2021. aasta veebruaris ja hoovimaja lammutamist keelava punkti muutmist paludes viitas omanik muuhulgas Välja uuringule.
Ka maja omava Harju KEKi tegevjuht Lehtmets väitis Ehituslehele, et tingumused on olnud algusest saati samasugused ja lubanud hoovihoone lammutada.
Riiklik muinsuskaitseamet leidis, et põhimõtteliselt on omaniku ja Välja väide eritingimustega antud lammutusloa kohta õige – kui eritingimuste esimeses versioonis lubati hoovimaja interjööri ja eksterjööri ümberehitamist, siis see tähendas sisuliselt võimalust ümber ehitada kogu hoone. “Hoone kandekonstruktsioonidel ei ole arhitektuurset väärtust,” seisab Muinsuskaitseameti otsuses, millega 2021. aasta alguses eritingimused muudeti ja anti lõplikult roheline tuli hoovimaja lammutamiseks.
2021. aasta suvel toimunud Tallinna linnaplaneerimise ameti muinsuskaitse komsjoni koosolekul, kus olid kohal ka riikliku muinsuskaitseameti esindajad ja hoone omanikule eskiise koostanud arhitekt Margit Aule, jäid linna muinsuskaitse esindajad Boris Dubovik, Henry Kuningas ja Oliver Alver hoone lammutamise osas jätkuvalt eriarvamusele. Protokollis on kirjas, et eriarvamusel komisjoni liikmed paluvad veelkordselt omanikul kaaluda võimalust hoovihoonet mitte lammutada. Samas tunnistavad nad, et Muinsuskaitseameti poolt muudetud eritingimused võimaldavad hoovihoone lammutamist ja komisjonil puudub sisuline võimalus keelata ajaloolise hoone asendamist.
Harju KEKi tegevjuht Lehtmets ütles Ehituslehele, et firma on kaalunud hoovimaja säilitamist.
Arhitekt Aule, kes Harju KEKile maja uuendamise eskiise koostas, ütles, et nad joonistasid ka läbi versiooni, kus hoovimaja säilis, aga selle lahenduse puudusi ta ajapuudusele viidates polnud valmis avama.
Pärast ühiskoosolekut pakkusid linna muinsuskaitsjad, et kuna ametid on eriarvamustel, siis võiks asja menetlemise üle võtta riiklik muinsuskaitseamet.
Muinsuskaitseamet lükkas pakkumise tagasi. “Kui asi vastab nõuetele, siis ametniku subjektiivne isiklik arvamus, et lahendus talle ei meeldi, ei ole aluseks menetluse üle andmiseks,” seisab riiklikust muinsuskaitseametist toonase peadirektori Siim Raie allkirjaga saabunud vastuses. Ka märkis Raie kirjas, et selline halduspraktika, kus endale ebamugavad või mitte meeldivad menetlused antakse järjest üle Muinsuskaitseametile, muudab linnaga sõlmitud halduslepingu vajaduse küsitavaks.
Kirjas lükkas Raie vastutuse hoovimaja lammutamise eest vähemalt osaliselt linna muinsuskaitsjatele:
- Kuigi halduslepingut polnud ja riiklik muinsuskaitseamet võttis eritingimuste andmise enda peale, siis protsessi olid algusest peale kaasatud ka Tallinna linnaplaneerimise ameti muinsuskaitseosakonna inimesed, kes osalesid ka esimesel kohtumisel taotlejaga.
- Raie möönis, et kummagi ameti esindajad ei osanud ehk piisavalt tähelepanu modernistliku arhitektuuri väärtustele, kuid heitis selles osas ka kivi linna muinsuskaitsjate kapsaaeda, kes lasid läbi 2012. aastal koostatud projekti, mille alusel hoovihoone fassaadid soojustati ja aknad vahetati ning millega muutusid Reinu ja Kaasiku projekteeritud hoone proportsioonid ja välisilme oluliselt. “Hoovihoone restaureerimine algsesse ilmesse ehk 2012. aastal kooskõlastatud projekti alusel läbi viidud tööde tagasi pööramise nõudmine oleks olnud siis ja on ka praegu ebaproportsionaalne nõue,” kirjutas Raie.
Arhitektuurikriitik Lige tõi välja, et lisaks ametite vahelisele kemplusele on hoovimaja vaidluse näol tegemist ka koolkondade võitlusega.
“Jah, see hoone on näiliselt justkui vales kohas,” nentis Lige sotsiaalmeedias. “Aga ta on seal olnud nüüdseks enam kui pool sajandit. Tal on oma lugu rääkida. Ja see lugu on palju põnevam kui tema ees laiava keskpärase stalinismi oma, mida hakatakse restaureerima.”
Lige postitas, et tal on tunne, et muinsuskaitsealastes debattides mõistetakse kontekstuaalsust liiga tihti kui väärtust, mis on seotud leebe sulandumise, silma mittetorkamise ja konsensusele orienteeritusega.
“Jah, see hoone on näiliselt justkui vales kohas. Aga ta on seal olnud nüüdseks enam kui pool sajandit. Tal on oma lugu rääkida. Ja see lugu on palju põnevam kui tema ees laiava keskpärase stalinismi oma, mida hakatakse restaureerima.”
Carl-Dag Lige, arhitektuurikriitik
“Mulle endale on siiski palju paeluvam arusaam kontekstuaalsusest kui aktiivsest suhtest millegi olemasolevaga, antud juhul siis vanalinna ruumi, selle majade ja ehitatud keskkonnaga,” leidis Lige, kellele näis Reinu ja Kaasiku hoone kontekstikriitiline ja mitte leebelt sulanduv ja seepärast huvitav, ainulaadne ja vanalinna mitmekesisusele oma nüanssi lisav.
Arhitektuuriajaloolane Mart Kalm ütles, et kõik ajalooperioodid on võrdsed ja pole mõtet üht teisele eelistada ja kui seda teha, siis peaks tegemist olema millegi tõesliselt vanaga, mille säilimine on ime.
Oma uuringus hoovimajale negatiivse hinnangu andnud Välja möönis, et tema on pigem arvamusel, et konteksti on oluline hinnata ja hoone väärtus üksikobjektina võib olla kardinaalselt erinev tema väärtusest konkreetses keskkonnas. “Arvan tänaseni, et kuna hoone ei olnud sellisel kujul ka uutele funktsioonidele kohandatav, siis eelnevate aspektidega koos ei ole tegemist säilitamist vajava väärtusega,” rääkis Välja. “Selle asendamine võimaldab vanalinnal loomulikult areneda ja lisada sinna ka kihistuse 21. sajandi arhitektuurist.”
Rahvusvahelise muinsuskaitse eksperte ühendava organisatsiooni ICOMOS Eesti Komitee esimees Riin Alatalu kirjutas hoovimaja kaitseks koostatud pöördumises muinuskaitseametile, et tegu on sisuliselt viimase enne muinsuskaitseala kehtestamist vanalinna projekteeritud hoonega.
Kümne päeva pärast, 23. novembril tutvustatakse Tallinna Raekojas avalikul arutelul vanalinna kaitsekorra uut eelnõud. Muinsuskaitseameti ehituspärandi kaitsekorralduse juht Kaire Tooming on selgitanud, et muinsuskaitsealadel keskenduti seni 1940. aastaks tekkinud ruumi säilitamisele, aga uued kaitsekorrad hakkavad väärtustama ka hilisemaid kihte ja alal asuv väärtuslik moodne arhitektuur saab samuti selgema kaitse.
Lammutamist ootava maja puhul on selle sünd ja surm tihedalt seotud vanalinna muinsuskaitseala ning selle reeglitega.
Hoovimaja sai vanalinna kerkida noorte arhitektide moodsa kastina, sest muinsuskaitseala polnud seal veel loodud – arhitektid jõudsid mõne aasta ette. Aga samamoodi läheb see nüüd lammutamisele, sest sõjajärgseid kihte väärtustav kaitsekord pole veel jõustunud – hoovimaja jaoks jääb see mõne aasta hiljaks.
Info ligi 65 000 ehitusobjekti kohta
