TalTechi Tartu kolledži ehitiste projekteerimise ja ehitusjuhtimise lõpetaja Rainer Mõtsa magistritöö uurimus näitab, et lisaks vanadele akendele ja kehvale soojustusele on nõukaaegsetes paneelmajades peidus veel üks oluline, kuid sageli alahinnatud soojuskadu põhjustav tegur – külmasillad.

Tegemist on ehituslike liitekohtadega, kus konstruktsioonid juhivad soojust kiiremini kui nende ümbrus, võimaldades soojal õhul märkamatult hoonest väljuda.

Eestit ootab ees mastaapne renoveerimislaine: kümned tuhanded korterelamud vajavad põhjalikku uuenduskuuri, et vastata energiatõhususe nõuetele ja aidata kaasa kliimaneutraalse elamufondi saavutamisele. Paljud paneelmajadest on ehitatud nõukogude ajal tüüpprojektide järgi, mille puhul on aastakümneid olnud selge, et tegu pole just kõige soojapidavamate hoonetega.

Rainer Mõts analüüsis oma magistritöös levinud tüüpkorterelamute konstruktsioonide ühenduskohti ja uuris, kui palju energiat nende kaudu tegelikult kaotsi läheb.

Uuring osutas, et lihtsustatud arvutusmeetod tarindi liitekohtade joonsoojusläbivuse leidmiseks (vastavalt EVS-EN ISO 14683) annab oluliselt (kuni 50%) erinevaid tulemusi võrreldes numbrilise meetodiga (vastavalt EVS-EN ISO 10211 ja EVS-EN ISO 10077-1 ja -2).

Nõukogudeaegsete korterelamute renoveerimisel oleks selliseid arvutusi vaja teha palju. Arvutuste hulka suurendab ka tarinditüüpide mitmekesisus. Lisasoojustuskihi paksuse varieerumisel peab ka alati tegema uue arvutuse. Kahjuks on numbrilisel (lõplike elementide) meetodil põhinevad arvutisimulatsioonid oluliselt aja- ja ressursimahukamad kui lihtsustatud meetod. Renoveerimiste planeerimine, suure hulga hoonete kohta tehtav analüüs ja iga üksiku hoone kohta tehtav projekteerimistöö saaks olla märksa kiirem ja lihtsam, kui olemas oleks kataloog täpsete, numbriliselt määratud joonsoojusläbivuse väärtustega levinud tarinditüüpide ja lisasoojustuse kombinatsioonide kohta.

Praegu kehtivas energiatõhususe arvutusmetoodika määruses puuduvad nõukogudeaegsete korterelamute jaoks tarindi liitekohtades esinevate külmasildade joonsoojusläbivuse tabeliväärtused.

Magistritöö pakubki välja uue süsteemi, kuidas neid andmeid koguda ja kasutada, et renoveerimisprojektid oleksid paremini läbi mõeldud ning energia- ja kulutõhusamad.

Töös arvutati nõukogudeaegsete korterelamute tüüpiliste tarindite liitekohtade joonsoojusläbivuse väärtused numbrilisel meetodil nelja erineva välisseina tüübi kohta. Käsitletud välisseina tüübid olid raudbetoonpaneel, gaasbetoon vööpaneel, silikaattellis ja silikaltsiitplokk. Lisaks analüüsiti, kuidas mõjutavad tulemusi erinevad lisasoojustuse paksused (50 mm, 100 mm, 200 mm ja 300 mm) ja soojustusmaterjali soojuserijuhtivused.

Töö tulemused näitasid, et külmasildade mõju vähendab märkimisväärselt esimene 50 mm soojustuskiht, kuid hea energiatõhususe taseme saavutamiseks on sageli vaja lisada 200‍–‍300 mm täiendavat soojustust. Külmasildade joonsoojusläbivuse väärtused vähenesid 300 mm soojustuse lisamisel võrreldes algse olukorraga raudbetoonpaneelil 70 %, gaasbetoonil 55 %, silikaltsiitplokil 45 % ja silikaattellisel 28 %.

Katalogiseerimise ettepanekuna pakuti välja interaktiivne veebipõhine lahendus, mis võimaldaks kasutajatel andmeid filtreerida ja valida hoone- või tarinditüübi ning soovitud soojustuskihi paksuse ja materjali. Selline süsteem muudaks andmete kasutamise projekteerimis- ja analüüsiprotsessides tunduvalt efektiivsemaks.

Töö tulemused saavad edaspidi olla abiks nii arhitektidele, inseneridele kui ka omavalitsustele, kes kavandavad laiapõhjalisi energiatõhususe strateegiaid.

Magistritöö täisversiooniga on võimalik tutvuda TalTechi digikogus.