Valga saab järgmisel aastal kaasaegse ärihoone, mille arendaja plaanib esmakordselt Eestis fassaadi ja katuse ehitusel kasutada ainult taaskasutusest või tootmisjääkidest pärit materjale.

Valga kesklinnas aadressil Aia 17 asuvas ärihoones algavad sel sügisel ehitustööd, mille käigus hoone soojustatakse, see saab uue fassaadi, katuse, aknad ja uksed. Majja ehitatakse lift ja uuendamisele lähevad kõik tehnosüsteemid.

Kahekorruselise hoone ruume saab edaspidi üürida kontori- ja teeninduspindadena. Kõik üürnikud saavad ligipääsu nõupidamisruumidele ja köögile. Ka tekib majja võimalus üürida töökoht ühiskontoris.

“Valgas on ligi kaks aastat olnud ilus riigimaja, kus on ametnikele loodud kaasaegsed töötingimused,” rääkis hoonet arendava osaühingu juht Siim Saidla. “Ka erakliendil võiks Valgas olla ligipääs samal tasemel äripindadele. Pärast remonti Aia 17 seda tühimikku täidab.”

Esimene Ruukki LowCarbon katusega maja Baltikumis 

Ehituse muudab erakordseks see, et tegemist on esimese majaga Baltikumis, mis saab Ruukki Classic LowCarbon katuse ning arhitektide nägemuse kohaselt on kõik maja fassaadi katvad materjalid pärit lammutatud hoonetest või tootmisjääkidest.

Ruukki Classic LowCarbon on toodetud SSAB Zero terasest, mis on valmistatud ümbertöödeldud vanametallist, kasutades fossiilkütusevaba elektrit ja biogaasi. Tootja kinnitusel on LowCarbon materjali süsiniku jalajälg tavatoodetest ligikaudu 60% väiksem. “Ruukki Classic LowCarbon katusekattematerjal teeb märkimisväärse sammu teel süsinikuneutraalse ehituse poole,” sõnas Ruukki katusetoodete ärivaldkonna juht Kristjan Õsso. 

Õsso rääkis, et ettevõte valis Valga ärihoone tulevikumaterjali esimeseks kasutajaks Baltikumis, sest projektil on head eeldused saada Eestis teerajajaks, mis näitab, kuidas ehituses materjalide jalajälge oluliselt vähendada. “Arendaja nägemus haakub Ruukki ja LowCarbon konseptsiooniga,” lausus ta. “Nägime, et saame siin anda omalt poolt olulise panuse.”

Rekonstrueerimisprojekti autorid on arhitektid Ove Oot ja Signe Kits Apex Arhitektuuribüroost. Oot rääkis, et olenevalt aastast on büroo töödest kolmandik kuni pool seotud hoonete rekonstrueerimisega. Büroo töid saab näha näiteks Tallinnas Kopli liinidel, Volta kvartalis, Ülemiste ärilinnakus ja Noblessneri kvartalis. Apexi restaureerimisprojekti alusel korrastatud Lillepaviljon sai 2023. aastal ühe muinsuskaitseameti aasta auhindadest.

Hea alguspunkt ringsele arhitektuurile terviklikult lähenemiseks

Oot rääkis, et Aia 17 omaniku sooviks oli esialgne hoonemaht säilitada, see soojustada ja leida majale uus funktsioon, mis tundus hea alguspunkt ringsele arhitektuurile terviklikult lähenemiseks.

Ooti teada on Valgas lammutusse planeerituid hooneid pidevalt kolm-neli. Ta sai vallaarhitektilt lähiajal lammutatavate majade kohta info, hindas neid visuaalselt ja analüüsis kogemuste baasilt. “Materjalid, mille hindasime lähiajal lammutusse minevatest hoonetest säilitamiskõlbulikuks ja -võimalikuks, suunasid ka lahendust,” rääkis ta. “Puit ja silikaatkivi suunasid oma taaskasutusevõimalusega kompositsiooni. Olles seadnud eesmärgiks allesolev kehand ka kandekonstruktsioonina maksimaalselt ära kasutada, oli sümbioosil üsna selged piirid.”

Ooti sõnul on Eestis taaskasutus restaureerimise ja rekonstrueerimise osana toimunud üsna järjepidevalt. “Ringse materjalikasutuse näiteid on suurimas mahus ilmselt eelmise sajandi esimesest poolest, kui paljuski kasutati materjale uuesti lammutatud või sõjas hävinenud hoonetelt,” kõneles ta. “Viimaste kümnendite näiteid on pigem vähem või puuduvad. Eramu- ja elamuehituses on kindlasti teostatud põnevaid eksperimente, aga linnaruumis terviklikumat lähenemist piiravad nii ajalised kui ka tehnoloogilised ressursid ja bürokraatlikud piirangud.”

Oot ütles, et väljaspool Eestit on ringse arhitektuuri areng väga kiire, eriti Põhja- ja Madalmaades ning Šveitsis. “Oleme ise saanud võimaluse Brüsselis BC Architects töid ja tegemisi lähedalt näha,” lausus ta. 

Maja omanik on läbi osaühingu Ehituslehe peatoimetaja Siim Saidla. Ta avaldas, et on ehitusmaterjalide taaskasutusse suhtunud teatava skepsisega. “See on ilus mõte ja kellele meeldiks raiskamine,” lausus ta. “Aga kui taaskasutus osutub uute materjalide kasutamisest oluliselt kallimaks, tekib kahtlus, et midagi on materjalide jalajälje arvutamise metoodikas arvestamata jäänud.”

Saidla ütles, et ta usub, et Valga projekt suudab tõestada, et taaskasutus ei tähenda tingimata kõrgemat eelarvet. “Meie kasuks räägib see, et hoone pole liiga suur ja sellele materjalide leidmine on tehtav,” rääkis ta. “Teine pluss on see, et maja maht ja algne planeering on sobivad ning me ei pea selles osas väga kapitaalseid muudatusi tegema. Põhikonstruktsioonidele taaskasutusest materjalide leidmine oleks oluliselt keerukam.”

Saidla sõnul tutvustas arhitekt taaskasutusest pärit materjalidega lahendust ääri-veeri ja lubas paindlikku projekti, kus saab taaskasutusest pärit materjalid probleemide korral osaliselt uute vastu vahetada. “Aga kui nägin Apexis valminud eskiisi, siis minul kahtlused kadusid,” lausus ta. “Maja oli saanud kavandil uue hingamise ja väga ägeda välimuse ning materjalid olid sedavõrd taibukalt kasutusele võetud, et projekt muutus usutavaks.”

Aia 17 hoone on ehitatud 1960. aastate teises pooles. Arhiivimaterjalid viitavad, et hoone arhitektiks oli Kalju Valdre, kelle üheks tuntumaks tööks on Tartu ülikooli raamatukogu hoone (koos Mart Kallinguga, valmis 1982). Maja ehitati arvutusjaamaks, sarnase projekti alusel ehitati arvutusjaamad ka Kuressaarde ja Haapsalusse, mis on mõlemad viimastel aastatel põhjalikult ümber ehitatud. 

Ka Aia 17 hoonet on ümber ehitatud – lamekatusega kuup on saanud viilkatuse ja trepikojas läbi kahe korruse kõrgunud klaasplokkidest sein on asendatud aknaga. 

Maja kuulus varem Riigi Kinnisvara aktsiaseltsile, mis pani maja müüki pärast Valga riigimaja valmimist. Praegu kasutab Aia 17 hoonet asenduspinnana Valga muusikakool, mis peaks oma majja tagasi kolima sel sügisel. Pärast seda algavad Aia 17 majas ehitustööd.