Aastatel 2016-2018 Eesti vanimat ehitusfirmat Pärnu REV juhtinud ja nüüd ettevõttele enam kui 100 000 eurot võlgnev Andres Kesküla jõudis esimese äritüliga ajakirjandusse juba 2000. aastal.

Vaidlus ehitusfirmaga EMV

Siis selgus, et 1999. aasta septembris oli Kesküla usalduse kaotamise tõttu sunnitud lahkuma ehitusfirma EMV insenertehnilise divisjoni juhi kohalt. “Osa asju, mis ta tegi, tundus ebaloogilisena,” ütles siis EMV juhatuse esimees olnud Jaanus Otsa Eesti Päevalehele. “Meilt lahkus ta seetõttu, et palju tema juhitud ehitusobjekte oli miinuses. Meie meeskonda ta ei sobinud, sest koostöö ei kandnud vilja.”

Kesküla väitis toona, et tema midagi valesti ei teinud ja ettevõte oli ise sõlminud kahjulikud ehituslepingud. Ta vaidlustas vallandamise kohtus ja jõudis ehitusfirmaga kohtuvälise kokkuleppeni: EMV maksis Keskülale 108 keskmist päevapalka ning hüvitas ka 11 800 krooni kohtukulu.

Kahtlased lepingud ja kallis ametiauto Elektriraudtees

2000. aasta alguses asus ta juhtima Elektriraudteed ja sama aasta suvel karistas Eesti Päevalehe andmetel nõukogu Kesküla noomitusega olematute ehitustööde vastuvõtuaktile alla kirjutamise pärast.

Sama aasta sügisel kirjutas Eesti Päevaleht, et riigi toetusest elava Elektriraudtee juhatuse esimees Andres Kesküla sõidab peaministri esindusauto hinnaklassis ametisõidukiga ja on sõlminud mitu ettevõtte nõukogu silmis kahtlast lepingut.

“Esindusauto liisimisel ületas Kesküla selgelt oma volitusi, sest otsuse auto liisida pidanuks heaks kiitma ka Elektriraudtee nõukogu,” lausus Elektriraudtee nõukogu esimees Jaanus Paas siis Päevalehele. Lisaks tekitas nõukogu esimehes kahtlusi mitu Kesküla sõlmitud lepingut, näiteks oli ta IT-teenuseid ostnud ettevõttest, kus tegutses tema elukaaslane.

Kui Elektriraudtee nõukogu pidi hakkama arutama ettevõtte juhatuse esimehe sobivust oma ametikohale, esitas kolmeliikmeline juhatus ise tagasiastumispalve ning nõukogu rahuldas selle. Kokkuleppe järgi sai Kesküla lahkudes hüvitiseks kaks kuupalka ehk 40 000 krooni.

Elektriraudtees veedetud aega Kesküla oma LinkedIni CVsse pole märkinud, selle asemel on kirjas, et ta oli 1999. aasta lõpust 2002. aastani põrandakatete maaletooja ja müüja Lincona juhatuse esimees.

Lincona omanik Olavi Tuisk ütleb Ehituslehele, et Kesküla oli lühikest aega tegevjuht küll, aga ta ei usu, et Kesküla juhatusse valiti. “Positiivset mälestust pole,” ütleb Tuisk. Ta räägib, et sai just kätte ettevõtte 30. sünnipäevaks ilmunud juubeliraamatu ja seal Kesküla ei mainita. Koostöö sai kiiresti läbi, sest Kesküla ettevõttega ei haakunud.

Kesküla pole ühegi süüdistusega nõus ja räägib, kuidas ta kõigis kolmes ettevõttes sattus hoopis intriigide küüsi:

• EMV-s oli olnud tegemist fabritseeritud põhjustega Kesküla kohalt kangutamiseks, sest tema juhitud divisjon oli vaja kokku liita teise üksusega ning tema ametikoht kaotada. “Kui ma vabatahtlikult ei loobutud, siis avaldati survet erinevatel otsitud põhjustel,” räägib ta. 

• Elektriraudtees oli probleeme tekitanud tema ausus ja sirgjoonelisus. Kesküla sõnul taheti riigile kuulunud firma erastada ja enne seda soovisid inimesed ettevõttest nii palju veel varastada kui võimalik. “Panin sellele käe ette ning kuna summad olid suured, siis sain nii ähvardusi kui äraostmise pakkumisi,” kirjeldab ta. “Kui nendega kaasa ei läinud, alustati laimukampaaniat.” 

• Linconas sattunud ta aga kahe tülitseva omaniku vahele. Sellest hoolimata ehitas ta tavalisest hulgimüügifirmast, millel oli vaid paar laopoodi, kaupluste ja tütarettevõtetega kontserni. 

Kesküla jutu põhjal kordus Pärnu REVis sama muster. Ta oli enda sõnul suurepärane juht ja viis ettevõttes läbi olulise arenguhüppe, kui tema vastu hakati süüdistusi sepitsema.