Lihula mõisa omanik on lammutanud mõisakompleksi ühe osa — sarnaselt ülejäänud mõisaga juba 1998. aastast muinsuskaitse alla kuulunud moonakatemaja ja ehitab selle asemele tänapäevast ühepereelamut. Vaatamata reeglite rikkumisele ei plaani Muinsuskaitseamet omanikku esialgu karistama hakata.

Amet põhjendab näilist leebust sellega, et Lihulaga sarnaseid juhtumeid tuleb praktikas ette harva ning muinsusväärtusega vara üldjuhu keegi tahtlikult kahjustama ei hakka. Teadmatusest tehtud vigade eest aga inimesi liigselt karistada ei soovita.

Lihula vanima asustuse muinsuskaitsealal paiknev moonakatemaja numbriga 3 ehitati arvatavasti 19. sajandi keskpaigas. Algselt oli hoone ühekorruseline, krohvitud sokli ja välisseintega ning kõrge viilkatusega. Pärast 1950. aastatel aset leidnud tulekahju ehitati hoone muudetud kujul taas üles. Ümberehitamise järgselt säilis algsest ehituskehandist umbes kolmandik põhikorruse seintest ja keldri paekivimüürid, ent 1990. aastatel jäi seni elumajana kasutusel olnud hoone tühjaks.

Pärast seda, kui kinnistu omanik omavoliliselt avariilises seisukorras hoone 1950. aastatest pärineva katuse ja puitkorruse ära lammutas, otsiti mullu septembrikuus koos Muinsuskaitseametiga peetud arutelul sobivat lahendust paekivimüüride säilitamiseks kavandatava hoone mahus. Aga juba sama aasta novembrikuus tuvastas amet, et ka hoone põhikorruse seinamüürid olid omavoliliselt ära lammutatud ja Lihula mõisa moonakatemaja number 3 hävinud.

“Muinsuskaitseamet kaalus mälestise taastamise põhjendatust ja ulatust ning asus seisukohale, et hoone taastamine ei ole põhjendatud ning et tuleb algatada mälestiseks olemise lõpetamise menetlus,” tõdes Muinsuskaitseameti ehituspärandi kaitsekorralduse juht Kaire Tooming.

20. detsembril 2022 andis Muinsuskaitseamet kooskõlastuse Linnuse tee 9 hoone ümberehituse eelprojektile, millega kavandati endise hoone asemele samas perimeetris ühekorruseline viilkatusega ühepereelamu.

Tänaseks on algupärasest Lihula mõisa moonakatemaja kolmest hoonest muinsuskaitse andmetel säilinud vaid keldrimüürid ning nende peale on kaasaegseid materjale ja tehnoloogiaid kasutades ehitatud uus hoone.

Maja võidi kaitse alla võtta ekslikult

Varasemalt Muinsuskaitseametis töötanud Tallinna Linnaplaneerimise Ameti muinsuskaitse osakonna juhataja Carolin Pihlap mainis, et Lihula mõisa moonakatehoonest rääkides oli asi veidi mitmetahulisem, kui tundub.

“Võiks öelda, et see hoone oli kaitse alla võetud ekslikult. 1990. aastate lõpus, kui nimekirju kiirkorras koostati, võis apse sisse tulla ja kõiki neid ei ole jõutud vahepeal ka korrastada. Väärtuslik osa selle hoone puhul olid keldrid, mis aga uue hoone mahus säilisid,” märkis Pihlap.

Tema seniste kogemuste põhjal võib öelda, et mälestiste omanikud on üldjuhul väga teadlikud ning hoiavad, hooldavad ja vajadusel restaureerivad oma vara.

“Pahatahtlikku lammutamist tänapäeval enam ette ei tule. Ajaloolised materjalid ja detailid on aina kõrgemas hinnas ning rumal oleks neid lõhkudes endale majanduslikku kahju teha,” lisas Pihlap, kelle sõnul on olemasoleva hoidmine ja korrastamine kõigele lisaks ka otstarbekam ning keskkonnateadlikum tegu ja mälestiste omanikud teavad seda.

“Kui restaureerimine lähebki kogu protsessi jalajälge arvesse võtmata esialgu uuega asendamisest kulukamaks, siis on võimalik taotleda riigilt või linnalt selleks toetust,” soovitas Pihlap.

Trahve ja sunnirahasid määratakse harva

Tooming tõdes samuti, et mälestise või muinsuskaitsealal asuva hoone lammutamine või tahtlik hävitamine on erandlik.

“Enamus omanikke hoiab oma vara hoolsalt ja teeb ametiga koostööd. Enamasti pistab amet rinda mälestiste omanikega, kes ei täida säilitamiskohustust – mälestisi ei ole hooldatud või remonditud ja selle tulemusel on tehniline seisukord halvenenud või muutunud avariiliseks,” kirjeldas Tooming.

Ehitise lammutamist põhjendatakse tema sõnul peamiselt sellega, et hoone tehniline seisukord on halb või taastamiskulud suured.

Tagajärjed omavoliliselt tehtud tööde tegemise eest sõltuvad rikkumise sisust ja ulatusest ning muinsuskaitseamet teeb riiklikku järelevalvet mälestiste ja muinsuskaitseala ehitiste säilitamise üle ning menetleb kohtuvälise menetlejana muinsuskaitseseaduse alusel väärtegusid.

Muinsuskaitseamet saab järelevalvemenetluse käigus teha ettekirjutuse mingi tegevuse tegemiseks või sellest hoidumiseks ja vastavalt määrata sunniraha. Muinsuskaitseseaduse § 83-88 kohaselt on väärteo eest võimalik määrata trahv. Juhul, kui mälestis või ehitis on rikutud või hävitatud ja sellega on kaasnenud oluline või suur kahju, antakse menetlus üle politseile süüteomenetluseks karistusseadustiku alusel.

Väärteomenetluse käigus on Muinsuskaitseameti algatusel seni trahve määranud peamiselt otsinguvahendi kasutamise või arheoloogiliste leidudega seotud rikkumiste eest.

“Aastate lõikes on selliseid juhtumeid esinenud kõigi mälestiste liikide puhul, kus oleme kultuurimälestise rikkumise või hävitamise tuvastamise järgselt palunud PPA-l süüteomenetlust alustada. Viimased juhtumid on näiteks olnud seotud arheoloogiamälestiste osalise hävitamise või ehitismälestiste põlengutega,” selgitas Tooming, kelle sõnul otsustatakse Lihula juhtumi tulemus edaspidise järelevalvemenetluse käigus.