Eesti arhitektide ja ehituskonstruktorite poolt kavandatud Tallinna linnahalli kohta on liikvel palju erinevaid lugusid. Ühed kiidavad maailmatasemel arhitektuuri, teised laidavad keskpärast ehituskvaliteeti. Mõjuvõimsa arhitektuuri ja hoogtööst tulenevate puudujääkide kõrval on seni vähe kajastatud hoone leidlikke ehitusvõtteid ja haruldasi konstruktsioone.

Olümpiaehitiste programm

Linnahalli planeerimise alguspunktiks võib pidada 1974. aasta oktoobrit, mil tehti otsus, et Tallinnas viiakse läbi Moskva olümpiamängude (1980) purjeregatt. Linnaarhitekt Dmitri Brunsi juhtimisel asuti Tallinna suursündmuse tarbeks ümber kujundama – kavandati uusi avalikke hooneid (lennujaam, peapostkontor, sadama reisijatepaviljon, Olümpia hotell, Pirita rannahoone), taristuobjekte (teletorn, Pirita tee laiendus, Pirita sild) ning Pirita purjespordikeskuse ansambel (jahtklubi, hotell, jahisadam).

Telli uudiskiri ja saadame sulle kord nädalas ülevaate Ehituslehe olulisematest lugudest.

Täname, et liitusite meie uudiskirjaga.

Palun sisesta korrektne e-posti aadress

Liitun

Linnahallist ei pidanud küll saama olümpiasündmuste läbiviimise kohta, kuid suurüritusi võimaldava kompleksina otsustati see siiski lülitada hoonete hulka, mis 1980. aasta suveks valmis ehitatakse. Hoone projekt koostati riiklikus projekteerimisinstituudis Eesti Tööstusprojekt. Töö suurusest annab aimu asjaolu, et protsessis osales aastate jooksul ligikaudu 120 projekteerijat.

Arhitektideks valiti Raine Karp ja Riina Altmäe, kellele sisearhitektuuri osas sekundeerisid Ülo Sirp ja Mariann Hakk. Hoone peakonstruktoriks sai Ago-Allan Kuddu. Ehitasid Tallinna Mehhaniseerimise Valitsus ja Tallinna Ehitustrust. Projekteerimistöö toimus peamiselt 1975–76. Pinnase ettevalmistustöödega alustati 1976. aasta kevadel, hoone aluste rajamisega 1977. aasta jaanuaris. Linnahalli amfiteatri kujulise saaliga põhimaht valmis 1980. aasta suvel, jäähalli osa 1981. aasta viimastel kuudel. Hoone sisustamisega jõuti lõpule 1982. aastal, mil avati kohvik.

Keerukas pinnas

Linnahall ehitati merelt võidetud alale, mida alates 1920. aastatest oli täidetud Tallinna elektrijaama kütmisel tekkinud põlevkivituhaga, hiljem ka ehitusprügi ja kõrvalasuva betoonitehase toodangujääkidega. Kuivõrd ka looduslik pinnas – endine merepõhi ja seteterikas Härjapea jõe suudmeala – oli ehitamiseks ebasoodus, kujunes linnahalli aluste rajamine suureks väljakutseks.

Hoone konstrueerimisel keskset rolli mänginud insener Ago Kuddu ja Tööstusprojekti peainsener Gunnar Nurmet on välja toonud, et raskemate hooneosade alla tuli esmalt rammida üle kuuesaja 30 x 30 cm ristlõikega betoonist liitvaia. Nende pikkus varieerus 14 ja 28 meetri vahel sõltuvalt sellest, kui sügaval tuli vastu stabiilne pinnasekiht, millele sai vaiad toetada. Linnahalli põhimahtu – just nagu Viru hotelli ja paljusid teisi Tallinna kesklinna ja mereäärse piirkonna pehmele pinnasele rajatud hooneid – kannab sügavale maapõue ulatuv betoonvaiade mets. Linnahalli kergemad osad ehitati tavapärasele lintvundamendile.

Mõjuv arhitektuur

Linnahall on väga eripärase ruumimõjuga ehitis. Selle arhitektuur on ühtaegu monumentaalne ja isiklik, ruumiprogramm hoolikalt läbi komponeeritud. Väline suletus ja sisemine avatus ei toimi siin tingimata kontrasti, vaid pigem kontrapunkti printsiibil – interjöör ja eksterjöör on omavahel tihedalt, pingestatult seotud.

Avarate treppide kaudu kõrgele linnaväljakule tõusmine ja selle kaudu peasissepääsu poole siirdumine tekitab külastajas piduliku, isegi rituaalse saabumise tunde. Monumentaalse „estakaadi” loomine oli vajalik, et ületada omaaegne sadamaraudtee; ajaloo iseäraliku kordusena hakkab sealtsamast peagi läbi viima uus sadamatrammi liin.

Linnahalli vaieldamatu ruumiline dominant on antiiksete amfiteatrite eeskujul kavandatud multifunktsionaalne saal, mis pidi suutma võõrustada nii spordi- kui ka kultuurisündmusi, avalikke koosolekuid ja konverentse. Vastavalt konfiguratsioonile planeeriti saali mahutavuseks 4000–6000 istekohta. Lõplikus variandis paigutati saali 4200 statsionaarset pehmet istet.

Saali ümbritseb avar vestibüül ja garderoobid; külastajad saabuvad siia peauksest paremale ja vasakule suunduvate koridoride kaudu. Kuigi ruumis seda kohe ei tunneta, tehakse nii ringkäik ümber lava. Selle iseäraliku, protsessioonina mõjuva liikumistee tingis arhitektide otsus paigutada lava seljaga kesklinna poole – nii tekkis võimalus siduda saal, vestibüül ja garderoobid visuaalselt merega.

Vestibüül ja garderoobide ala tundub madal, isegi intiimne, ent mõjub oma sügavuses ometi avaralt. Kui saali vestibüülist eraldav ümar tõstandsein on avatud, siis tundub kogu ruum silmaga haaratav. Suurte vitriinakende taga saavad saal, vestibüül ja garderoob ruumilise jätku terrasside ja lõpuks merega. Nii seotakse interjöör ja eksterjöör mitme teineteise sulanduva ruumitsooniga üheks. Säärast horisontaalset läbilõikelist sügavust näeb kogu maailma arhitektuuris üsna harva.

Haruldased tarindid

Üleva ruumimulje tekitamine arhitektuuris eeldab mateeria allutamist inimtahtele. Ruumi kasutaja enamasti tajub, kui arhitektid ja insenerid on loodusseadused ning materjalid oma visiooni nimel tööle pannud. Puhta looduskogemusega võrreldes on ehitatud ruumile omane teatav võõritusefekt. Gravitatsiooni eirata pole muidugi võimalik, ent loodusjõudude kaasabil ja materjale oskuslikult kasutades saab luua ruume, mis panevad ennast märkama, on unikaalse atmosfääriga. Linnahall on kindlasti üks sellistest ruumidest.

Kujutlusvõimet avardades võime linnahalli siseruumist mõelda kui Põhja-Eesti pankrannikus olevast sügavast lamedast koopast, mille keskel avar auditoorium. Arhitekt Pekka Vapaavuori tegi midagi sarnast Kumu kunstimuuseumi hoonega Lasnamäe pangal, kuigi sealne on pigem klindiserva uuristatud avar pesa kui paekivikihtide vahel looklev koobas – mulje, mis linnahallis liikudes võib aeg-ajalt tekkida. Ent nagu teada, pole linnahall ehitatud paepanga sisse. Lubjakivi on siin kasutatud küll palju, aga eelkõige viimistlusmaterjalina, võrdlemisi õhukese ilukihina sise- ja välisseintel.

Sugestiivse ruumisügavuse teeb linnahallis võimalikuks erakordne tarindus. Hoone keskosa kandekonstruktsiooni moodustavad 60-meetrise silde ja 12-meetriste konsoolotstega kaks terasest sõrestikkandurit ning nendega liituvad 18-, 24- ja 30-meetrised abisõrestikud. See süsteem katab saali ja vestibüüli kohal 84 x 140 meetrise ala, millest 60 x 104 meetrine tsoon – ligikaudu jalgpalliväljaku jagu – on ilma tugipostideta. Mõlema peakanduri sisejõududeks arvestati kuni 1000 t. Kandurite tõhusaimaks toimimiseks rakendati eelpingestamise tehnoloogiat. Ehituskonstruktor Tiit Masso sõnul oli terastarindite eelpingestamine Eestis tollal veel üsna uudne ettevõtmine; raudbetooni puhul sai see juba 1960. aastatel tavaliseks. Peakandurite pingestamine toimus poltide abil, mis kinnitati kandurite konsoolotstesse paigutatud ankurplaatidesse. Mõlema kanduri omakaal on ligikaudu 250 tonni, mis tingis keerulise tõsteoperatsiooni mastkraanaga.

Konstruktorid Ago Kuddu ja Gunnar Nurmet on oma artiklites välja toonud teisigi haruldasi linnahalliga seotud tehnilisi lahendusi. Peasaali tagaseinas lookleb 144-meetri pikkune poolkaare kujuline tõlke- ja helitehnikakabiinide galerii. Ligikaudu 6 x 3-meetrise karbikujulise ristlõikega monoliitsest raudbetoonist tarind toetub postidele vahesammuga 18 meetrit ning ulatub kogu oma pikkuses saali 4,3-meetrise konsoolina. Ilma konteksti teadmata on raske mõista selle betoontarindi harukordsust omas ajas.

Monoliitseid, ehitusplatsil betoonitavaid konstruktsioone ehitati Nõukogude Liidus alates 1960. aastatest väga vähe – pigem soositi ehituses tehases valmistatud betoontoodete kasutamist, sest see võimaldas vältida raketise- ja betoonitöid ehitusplatsil ning vähendada summaarset tööjõukulu. Eelnevat arvestades oli linnahalli tõlke- ja helitehnikakabiinide galerii rajamine väljakutseks nii siinsetele konstruktoritele kui ka ehitajatele, lõppetulemus sai siiski kvaliteetne. Valgeks värvitud galerii on hästi vaadeldav nii saalist (kabiinid) kui ka vestibüülist (hele tagasein).

Silmapaistva tarinduse sai ka linnapoolse avara estakaadi alla ehitatud jäähall, mis valmis 1981. Hokimänguks ja uisuvõistlusteks mõeldud jäähalli katavad täisseinalised 47-meetrise silde ja 4-meetriste konsoolidega eelpingestatud terastalad. Nende otstes paiknevad ümmargused sisselõiked, millest viidi läbi ventilatsioonitorud. Kandurite abil loodi jääplatsi kohale tugedevaba ruum suurusega 47 x 90 meetrit.

Linnahall oli üks vähestest nõukogude perioodi hoonetest Eestis, mille ehitusel kasutati Soome ehitusmaterjale. Omaaegse ehitusministri Rein Kvelli sõnul tarniti Soomest linnahalli saali ja abiruumide ripplaedetaile, vaipkatted, valgusteid, aga ka „mosaiikastmed”, pidades tõenäoliselt silmas terrazzo-tehnikas valmistatud tsementbetoonastmeid.

Ehituskvaliteet ja hoone tulevik

Kuna linnahalli on aastate jooksul vaid minimaalselt hooldatud, siis on mõistetav, et selle tehniline seisukord on järjest halvenenud. Avalikkuses on laialt käibel narratiiv, nagu oleks linnahall ka halvasti ehitatud. See on mõnetine liialdus ja tugineb eelkõige visuaalsele hinnangule. Samas tuleb möönda, et linnahalli rajamisel tehti kiirustamise tõttu ka projekteerimis- ja ehitusvigu. Need ei tohiks siiski olla nii tõsised, et takistada hoone rekonstrueerimist; linnahalli on ehitusinseneride poolt eksperteeritud ehitamisest alates. Iseküsimus, kui palju on omanik, Tallinna linnavalitsus, suutnud osutatud puudusi kõrvaldada.

Kuivõrd 1970. aastate lõpus käis Tallinnas paralleelselt mitme olümpiaobjekti ehitamine, oli suur puudus ehitajatest. Töölisi toodi juurde mujalt Nõukogude Liidust, kuid tihti polnud nende väljaõpe piisav. Võimalust mööda kasutati linnahalli ehitusel abitööjõuna ka erinevate kohalike asutuste töötajaid, isegi noorteorganisatsioonide liikmeid. Oluline on märkida, et välja õpetamata töölised tegid ennekõike liht- ja mitte oskustöid.

Linnahall projekteeriti ja ehitati vastavuses omaaegsete ehitusnormatiividega – ilma selleta, poleks hoonet lubatud kasutuselegi võtta. Normide piiresse jäämine eeldas omakorda piisavat ehituskvaliteeti. Kandekonstruktsioonid teostati pigem kvaliteetselt. Küll oli, ja on eriti tänasel päeval, probleem hoone katuse ja välisseintega. Konstruktor Ago Kuddu on kirjeldanud, et heade oskustega ehitajatest oli kõige suurem puudus just ehitamise lõppfaasis, mil käisid viimistlustööd – fassaadi dolomiitvoodri paigaldus, heakorrastus jmt. Puudusi on võimendanud aastatepikkune omanikupoolne ükskõiksus hoone heakorra suhtes. Kõige enam probleeme näibki olevat just läbijooksude ja murenevate välisfassaadidega. Põhjamaises kliimas tuleb lamekatuste eest eriti head hoolt kanda, sest vesi trügib läbi ka kõige peenemast praost.

Linnahalli välisfassaadid on kaetud Saarema dolomiidist, peamiselt Tagavere karjäärist murtud erinevas suuruses kividega. Üks ehitusviga on seotud just fassaadide kivimüüritisega – dolokivivooder laoti ilma temperatuurivuukideta. Ilmastikust tingitud temperatuurimuutused põhjustavad materjalide paisumist ja kahanemist – kui see on takistatud, siis tekivad sisepinged. Linnahalli dolomiitvoodrisse on sisepingete tagajärjel tekkinud hulk vertikaalpragusid; osaliselt on kivivooder tänaseks juba ka varisenud. Ent dolomiitkate pole linnahalli püsivuse seisukohalt siiski kõige tähtsam tegur; restaureerimise käigus on võimalik selle puudused, näiteks uuesti üles ladumisega, kõrvaldada.

Avalikus arutelus on linnahall praeguseks jäänud peksukoti rolli. Vaatamata riikliku kultuurimälestise staatusele on lammutamise võimalust uurimas isegi omanikust Tallinna linnavalitsus. Loodetavasti must stsenaarium siiski ei teostu ning tekib võimalus linnahall kui rahvusvahelise tähtsusega arhitektuuriobjekt restaureerida ja leida sellele uus kasutusviis. Kui restaureerimine muutub võimalikuks, võiks taktitundeliselt läheneda ka linnahalli unikaalsetele tarinditele.

Valik allikaid

• „1980 oli ehitusaasta. Kas ainult ehitajale? Intervjuu Eesti NSV Ehituskomitee esimehe Rein Kvelliga.” Kodumaa, 31. detsember 1980.
• Arhitekt Raine Karp. Koostajad Raine Karp, Mait Väljas. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum, 2016.
• Eesti arhitektuur 1. Tallinn. Tallinn: Valgus, 1993.
• Kui pikk on ühe maja elu? Eesti ekspositsioon XIII Rahvusvahelisel Arhitektuuribiennaalil – la Biennale di Venezia. Koostaja Tüüne-Kristin Vaikla. Tallinn: Eesti Arhitektuurikeskus, 2012.
• Bruns, Dmitri. Tallinn. Linnaehituslik kujunemine. Tallinn: Valgus, 1993.
• Hallas-Murula, Karin. 101 Eesti arhitektuuriteost. Tallinn: Varrak, 2012.
• Kalm, Mart. Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Sild, 2002. 
• Kuddu, Ago. „Projekteerija emotsioonidest.” – Eesti Tööstusprojektist Sweco Projektini 1944–2007. Aade, 2016, lk 160–161. 
• Kuddu, Ago. „Tallinna linnahalli konstruktsioonidest.” Ehitus ja Arhitektuur nr 2/1983, lk 48–49.
• Kuiv, Hannes. „See kuulus Saaremaa dolomiit.” Kommunismiehitaja, 12. august 1980.
• Kurg, Andres. „Arhitektuur: keskkonna demokratiseerimisest isiklike müütideni.” – Eesti kunsti ajalugu. 6, II osa, 1940-1991. Koostaja Jaak Kangilaski. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, Kultuurileht, 2016, lk 282–318.
• Masso, Tiit. 100 ehitist. Tallinn: Valgus, 1983.
• Nurmet, Gunnar, Ago Kuddu. „V. I. Lenini nimelise spordi- ja kultuuripalee konstruktsioonidest.” – Ehitusinsenerid TPI-st. Tallinn: Valgus, 1986, lk 170–173.
• Nuudi, Tiit, Enn Tammaru. „Insenerimõttega kaasa!” Spordileht, 18. veebruar 1977.
• Padrik, Ain. „Linnahall. V. I. Lenini nim. Tallinna Kultuuri- ja Spordipalee.” Ehituskunst, 2–3, 1982/1983, lk 3–6.
• Variksaar, Viivi. „Mätas keset linna.” Noorte Hääl, 28. august 1977.
• Volkov, Ike. „Vestlus Raine Karbiga.” Sirp ja Vasar, 1. detsember 1978.