TalTechi Tartu kolledži ehitiste projekteerimise ja ehitusjuhtimise lõpetaja Rainer Mõtsa magistritöö uurimus näitab, et lisaks vanadele akendele ja kehvale soojustusele on nõukaaegsetes paneelmajades peidus veel üks oluline, kuid sageli alahinnatud soojuskadu põhjustav tegur – külmasillad.

Tegemist on ehituslike liitekohtadega, kus konstruktsioonid juhivad soojust kiiremini kui nende ümbrus, võimaldades soojal õhul märkamatult hoonest väljuda.

Eestit ootab ees mastaapne renoveerimislaine: kümned tuhanded korterelamud vajavad põhjalikku uuenduskuuri, et vastata energiatõhususe nõuetele ja aidata kaasa kliimaneutraalse elamufondi saavutamisele. Paljud paneelmajadest on ehitatud nõukogude ajal tüüpprojektide järgi, mille puhul on aastakümneid olnud selge, et tegu pole just kõige soojapidavamate hoonetega.

Rainer Mõts analüüsis oma magistritöös levinud tüüpkorterelamute konstruktsioonide ühenduskohti ja uuris, kui palju energiat nende kaudu tegelikult kaotsi läheb.

Tulemused viitavad sellele, et tänastes energiatõhususe arvutustes ei pruugi need varjatud kaod olla piisavalt täpselt arvesse võetud. See tähendab, et mõnel juhul võib hoone energiakulu olla suurem, kui paberil välja paistab – või hoopis vastupidi, renoveerimisprojektidesse planeeritakse ülearuseid materjalikihte, mis polekski vajalikud.

Uuringust selgus, et soojuskadude vähendamiseks on vaja senisest täpsemat teavet hoonete konstruktsioonide kohta. Magistritöö pakubki välja uue süsteemi, kuidas neid andmeid koguda ja kasutada, et renoveerimisprojektid oleksid paremini läbi mõeldud, tõhusamad ja kulusäästlikumad.

Töö tulemused saavad tulevikus olla abiks nii arhitektidele, inseneridele kui ka omavalitsustele, kes kavandavad laiapõhjalisi energiatõhususe strateegiaid.

See uurimus tuletab meelde, et energiatõhusus ei sõltu ainult sellest, kui paksud on maja seinad või kui uued on aknad – ka väiksemad detailid, mida palja silmaga ei näe, võivad omada väga suurt mõju.