The Lost Shtetl muuseumi projekt Leedus Šeduvas jääb fassaaditootja Parmet ajalukku kui üks nõudlikumaid, kuid samas ka õpetlikumaid väljakutseid, kus arhitekti visioonile tuli leida täiuslik lõpplahendus.

Üheksa aastat kestnud projekti juures töötas kaheksast riigist pärit rahvusvaheline meeskond. Kogu fassaadi tarnis ja paigaldas Parmet ning hoone projekteeris Soome arhitektuuribüroo Lahdelma & Mahlamäki Architects.

“The Lost Shtetl muuseum on ajaloomuuseum, mille taustaks on holokaust ehk juutide massimõrv Teise maailmasõja ajal,” selgitas hoone arhitekt Rainer Mahlamäki, kelle sõnul on see sõsarasutuseks Varssavis asuvale Polini muuseumile, mis räägib judaismi ajaloost laiemalt.

Iga hoone on isiksus

Mahlamäki rõhutas, et kuigi nad on projekteerinud mitmeid muuseume, erineb The Lost Shtetl kõigist eelmistest. “Me ei korda arhitektuuris ühte skeemi, ei kanna mingit kindlat arhitektuurikeelt või stiili riigist riiki, vaid iga projekt, iga hoone on isiksus,” märkis ta.

“The Lost Shtetl on nii füüsiliselt kui vaimselt seotud Leedu maastiku, Šeduva küla ajaloo ja juutide ajalooga. See räägib oma keelt, mida me pole varasemates projektides nii otseselt kasutanud.”

Projekti suurimaks väljakutseks pidas arhitekt põhiidee leidmist ja selle edasiarendamist. “Esimene ja suurim väljakutse arhitektile on alati nõndanimetatud teekaardi loomine, mille osapooled heaks kiidavad ja mille alusel saab projekteerimist jätkata,” selgitas Mahlamäki, kelle hinnangul muutis muuseumi rajamise eriti keeruliseks selle üheksa aastat kestnud projekteerimine ja ehitus.

“See on ebamõistlikult pikk periood ühe ehitusprojekti jaoks. Kuidas sa hoiad õhkkonna inspireerivana, kuidas suudad hoida ohjad käes nende üheksa aasta jooksul,” kirjeldas Mahlamäki väljakutset.

Algusest lõpuni käsitöö

Hoone ehitamine oli algusest lõpuni käsitöö ja arhitekti sõnul kasutati ehitamisel erakordselt vähe valmistooteid. “Karkass valati kohapeal betoonist. Fassaadid teostasid edukalt Eesti professionaalid, iga kruvi 40 000 alumiiniumplaadis kruviti ehitusplatsil eraldi paika,” märkis Mahlamäki.

“Iga kruvi 40 000 alumiiniumplaadis kruviti ehitusplatsil eraldi paika.”

Arhitekt Rainer Mahlamäki

Projekti rahvusvaheline haare oli muljetavaldav: interjöörid ja mööbel valmistati Itaalias ja Šveitsis, näituse kujundas New Yorgi meeskond ja ehitas Hollandi firma, maastikuarhitektuur oli Šveitsi büroo töö, projektijuhtimine toimus Šveitsist ja tehnosüsteemide põhimõtted töötati välja Londonis.

“Koostöö sujus eeskujulikult. Nii laiapõhjalises rahvusvahelises koostöös juhtub alati väikseid komistusi, kuid sama heas vastastikuses mõistmises kui terve projekt, parandati ka need alati ära,” lisas Mahlamäki, kes jäi enda sõnul lõpptulemusega väga rahule.

“Arhitekt ei saa õnnestuda, kui tellija ei mõista kvaliteedi tähtsust.”

Arhitekt Rainer Mahlamäki

“Suurim tänu projekti õnnestumise eest kuulub projekti peatoetajale ja sellele, kuidas ta mõistis ja hindas kõrget teostuskvaliteeti,” rõhutas ta. “Arhitekt ei saa õnnestuda, kui tellija ei mõista kvaliteedi tähtsust.”

Täpsus kui suuremõõdulise mööbli koostamisel

The Lost Shtetl muuseumi fassaaditööd teostanud Parmeti tegevjuht Erki Parik tõdes, et projekt nõudis tavapärasest hoopis teistsugust lähenemist.

“Koostöö sujus üldjoontes kenasti, kuigi päris alguses oli veidi harjumist kohaliku ehituskultuuri ja -praktikaga, aga kui saime sisse elatud, siis asjad edenesid suuremate probleemideta,” sõnas Parik, kelle jaoks osutus üheks üllatuseks Leedu bürokraatia maht. “Paberimajandust ja asjaajamist oli oluliselt rohkem kui Eestis või Põhjamaades.”

Arhitektide kõrged nõudmised said täidetud

“Projekt oli väga nõudlik just kvaliteedi osas, samas oli sisuliselt tegemist täielikult erilahendusega,” selgitas ta. “Seega pidi olema väga leidlik toimivate lahenduste leidmisega. Siinkohal tuleb kiita tiimi, kes suutis arhitekti visiooni ka päriselusse rakendada.”

Eriti keerukas osutus sobivate toodete ja lahenduste leidmine. “Kuna sellist sõna nagu ‘standardne’ ei tahtnud arhitektid väga kuulda, siis oli kohati ka tegu õigete toodete ja tarnijate leidmisega,” meenutas Parik.

“Ma usun, et sellisele täpsusastmele ei vasta ükski teine objekt Baltikumis, ehk ka kaugemal.”

Parmeti juht Erik Parik

Kõige suuremaks väljakutseks kujunes nõutav täpsusaste. “Paigaldus oli aeganõudev, kuna oodatud kvaliteet oli väga kõrge. Kõik jooned, vuugid, jms pidid olema ülitäpsed ja jooksma ühtlaselt ka erinevate majade üleselt,” kirjeldas Parik.

“Nagu arhitekt Rainer Mahlamäki ütles, ei ehitanud me mitte hooneid, vaid koostasime suuremõõdulist mööblit. Ma usun, et sellisele täpsusastmele ei vasta ükski teine objekt Baltikumis, ehk ka kaugemal.”

Unikaalne projekt Parmeti portfoolios

Kuigi tegemist oli põhimõtteliselt 100% alumiiniumfassaadiga, mis sobis täpselt Parmeti profiiliga, pakkus projekt siiski uusi väljakutseid. “Pakutud maht oli veidi tavapärasest laiem, kuna teostasime ka avatäited, piksekaitsmed ja palju muid eritöid,” selgitas Parik.

“Varem mainitud detailsus teeb objekti väga unikaalseks,” lisas ta. “Eripärane oli ka see, et kui midagi tehti või valiti, siis pidi see olema parim võimalik lahendus, mis turul pakkuda.”

Isegi kogenud ettevõttele pakkus projekt midagi uut. “Sellises mahus avatäidete tarne ja paigaldus ei ole tavapäraselt meie töövõtus,” tunnistas Parik.