Tänasest jookseb kinodes Arko Oki uus dokumentaalfilm “Ma sündisin garaažis”, mis viib vaataja koos peategelase, arhitekt Emil Urbeliga justkui visuaalsele rännakule läbi ruumi. Okk kasutab filmis originaalset kahe objektiiviga 3D-kaamerat ja see annab vaatajale nendel improviseeritud ekskursioonidel justkui kohaloleku tunde.

“Mees, kes on sündinud garaažis ja pole ise kunagi majas elanud”, on fenomen, kelle looming on selle filmi avastamisobjekt. Urbel, end ise üles töötanud arhitekt, kutsub meid Tallinna linnatuurile, mis on vürtsitatud tema terava huumoriga ja mille käigus ta tutvustab laiemale publikule keskkonnaarhitektuuri tähtsust.

Film tõstatab küsimuse, milline on Emil Urbeli loomemeetod. Milline on hea arhitektuur? Milline on õige linn? Kas märkame arhitektuuri liiga hilja? Kas võiksime olla ruumiteadlikumad ja teada õnnestunumaid rajatisi ja nende autoreid-arhitekte ja sisekujundajaid nimepidi? Millega peab olema kooskõlas hea maja? Kuidas arhitekt leiab tasakaalupunkti tellija unistuste, võimaluste ja hea maitse vahel? 

Saame vastuse küsimusele, mis on maja. Vastuse saab ka paljusid eestlasi vaevav küsimus, kas on võimalik kodu, mis on üheaegselt mere ääres, kesklinnas ja privaatses eramajas. „Ma sündisin garaažis“ on film, mis püüab tabada inimlikku mõõdet arhitekti töös.