Iga töö vajab täpselt kohandatud valgustuslahendust, et tagada maksimaalne produktiivsus ja mugavus. Kontorites on oluline ühtlane ja pehme valgustus, mis vähendab silmade väsimist. Ladudes ja tootmisruumides on aga vaja võimsamat, hästi jaotatud valgustust, mis tagab ohutuse ja täpsuse tööoperatsioonides. Õige valguse optimeerimine aitab luua funktsionaalse ja efektiivse töökeskkonna igas äriruumis.

“Kõik see, mis valgustuse projekteerimisel tehakse, jääb sinna ruumi pikemaks ajaks ja see mõjutab seal töötavaid inimesi — eriti nende silmi ja energiataset,” märkis Onnineni valgustuse tootelahenduse juht Taavi Hallikma. “Seepärast on väga oluline, et valgustus projekteeritakse võimalikult hästi ja projekteerimise käigus valitakse piisavalt kvaliteetsed valgustid.”

Enne LED-valgustite tulekut ei peetud valgustusinseneride tööd Hallikma sõnul kuigivõrd oluliseks. “Siis oli kõik lihtne — kasutusel olid stamplahendused, milles kasutati enamasti luminofoor- või metallhalogeniid valgusteid.”

Valgustuse projekteerimist tehti varasemalt sellisel meetodil, et jagati konkreetset tüüpi valgustid ära ruutmeetrite arvu peale. “Tänapäeval see enam nii lihtne ei ole, sest LED valgustid võivad omavahel vägagi oluliselt erineda ja näiteks viis erinevat 200 W LED valgustit võivad anda täiesti erineva tulemuse. Seepärast on valgustusinseneri abi üsna oluline,” selgitas Hallikma.

Nõuded on läinud karmimaks

Töökohavalgustuse standardi nõuded on ajaga läinud rangemaks. Märksõnadeks on siinkohal valgusviljakus, valgustustihedus töötasapinnal ja põrandal, valgustustihenduse ühtlus, räigus, silindriline valgustustihendus ning seinte ja lagede valgustatus. Igal ruumitüübil ja igal tegevuse tüübil on need nõuded erinevad.

“Tuleb jälgida hästi palju ruumi funktsioone, erinevad tööalad võivad olla väga erinevate nõuetega. Näiteks, kui ruumi on varasemalt kasutatud laona ja valgustus on projekteeritud vastavalt, siis see tootmisele esitavatele nõutele kindlasti ei vasta,” tõdes Hallikma.

Lisaks võivad olla erinevate valgustustiheduse nõuetega ka erinevad tööalad (näiteks tootmishoones asuv kvaliteedi kontrolli ala) ning oluline on ka see, kui pikalt töötaja konkreetses ruumis või konkreetses tööalas viibima peab.

“Kuna valgustid muutuvad aja jooksul algsega võrreldes tuhmimaks, siis juhitava süsteemi puhul saab alguses valgustuse alla dimmerdada ja pärast vastavalt vajadusele lisada. Kui on valgusandurid, siis need keeravad vajadusel automaatselt võimsust juurde, kui kasutusel olevad valgustid valgusvoogu kaotavad,” selgitas Hallikma.

Ka sarnase kasutusalaga ruumide nõuded võivad oluliselt erineda

Hallikma sõnul on suured erinevused ka spordisaalide valgustustiheduse nõuete vahel.

“Kooli spordisaali valgustiheduse nõue on 300 luksi, aga näiteks Unibet Arenal 1800 luksi. Siin mängib rolli optimaalsus – kooli võimalasse pole tõesti mõtet 1800 luksi projekteerida,” märkis ta.

Aeg-ajalt küsitakse Hallikma kinnitusel Onninenilt kooli võimlate jaoks näiteks 1000 luksise valgustihedusega projekti. “Siis tuleb kliendi käest küsida, miks sellist valgustihedust vaja on? Kas selles saalis viiakse läbi rahvusvahelisi võistlusi? Sest vastavalt sellele, mida spordisaalis tehakse, on ka nõuded valgustusele.”

Kui koolisaali puhul piisab 300 luksist, siis rahvuskoondise treeningute jaoks on Hallikma sõnul vaja juba olenevalt spordialast 500 või 700 luksi. Ja kui lisanduvad juba mängu salvestavad telekaamerad, siis tuleb valgustihedust veelgi suurendada.

Spordisaalide valgustamise puhul mängib sarnastelt teistele ruumidele olulist rolli ka valgustite paigutus ja optika valik.

“Näiteks kui mängid sulgpalli või tennist ja sa vaatad üles samal ajal, kui pall liigub valgusti eest läbi, siis sa seda palli ei näe. Sulgpallis, tennises, lauatennises ja võrkpallis on nõue, et väljaku kohal ei tohi valgusteid olla, sest mängijad peavad päris palju üles vaatama. Samamoodi ei tohi korvpallisaalis olla korvi kohal nelja meetri raadiuses valgustit,” selgitas Hallikma.

Oluline on ka seinade valgustamine, et ruumis viibides ei oleks taust liiga pime, sest sellisel juhul tekib suur kontrast ja silm peab pidevalt harjuma erinevate valgustasemetega. Parimate tavade hulka kuulub valgustite paigutamine selliselt, et need valgustaksid kogu ala ühtlaselt, vähendades silmade pinget ning parandades üldist tööefektiivsust ja heaolu. Hästi planeeritud valguslahendus väldib pimedate nurkade ja varjude teket, pakkudes samas piisavalt valgust tööülesannete täitmiseks ilma pimestamata.

Tumedad ruumid on inseneri jaoks parajaks väljakutseks

Tänapäeval on must värv sisustuses moes ja paljud interjöörid tehaksegi väga tumedad, mis on Hallikma kinnitusel valgustusinseneri jaoks alati keeruline.

“Olen näinud üht ladu, kuhu mind paluti probleemi lahendama. Eelmine inimene oli lakke valgustust projekteerides täitnud küll kõiki nõudeid, aga pärast paigaldamist valgusmõõtmisi tehes selgus, et sajaprotsendiliselt põlevate valgustitega ei olnud lao valgustusnõuded täidetud,” kirjeldas Hallikma. Tema sõnul oli põhjus selles, et projekteerija ei arvestanud asjaoluga, et kõik riiulitele paigutatud kaubad on tumedat värvi ja nende peegeldustegur oli sisuliselt nullilähedane.

“Kohapeal teostatud mõõtmiste järel hakkasin programmis pindasid tumedamaks tegema kuni saavutasin kohapealsetega samad näidud ja kokkuvõttes vahetasime õige valgustiheduse saavutamiseks osa valgusteid samatüübiliste võimsamate vastu välja,” lisas Hallikma, kelle sõnul läks lõpuks selle lisakulu tõttu lahendus kallimaks, kui esialgu projekteeritud, aga oluline on saavutada tegeliku kasutuse ajaks nõuetele vastav lahendus.

Hooldetegur on valgustuse projekteerimisel ülioluline

Valgustust projekteerides on oluliseks märksõnaks hooldetegur, mis lihtsustatult öeldes võimaldab arvutada, kui palju peab valgustus algselt olema üledimensioneeritud.

“Standardväärtus 0,8, mida paljud kasutavad, pärineb traditsioonilistest valgusallikatest ja on kontorite puhul tavaliselt piisav. Aga näiteks tolmuse tootmishoone puhul võib see arvutuslikult olla isegi 0,5 või alla selle,” kirjeldas Hallikma. “See omakorda tähendab, et üle kahe korra tuleks üle dimensioneerida selleks, et valgusti eluea lõpuks oleks tagatud ikkagi normidekohane valgustus. See, et hooldetegur nii väikseks läheb, tulenebki LEDide pikast elueast.”

Kui hooldetegur valesti arvutada, siis võib juhtuda, et 50 000-ks töötunniks projekteeritud lahenduse valgustustihedus ei vasta juba 30 000 tunni pärast enam nõuetele. Projekteerimisel on mõistlik Hallikma sõnul arvestada ka seda, kui pikaks ajaks projekteeritakse. Kui võtta valgusite keskmiseks elueaks 50 000 tundi, siis arvestades, et aastas on umbes 1900 töötundi, peaks valgustite eluiga olema teoreetiliselt 26 aastat.

“Siinkohal võib tekkida küsimus, kas see hoone, kuhu valgustus projekteeriti, on 26 aasta pärast üldse alles? Kui on teada, et hoone läheb näiteks viie aasta pärast ümberehitamisele, siis ei ole sinna mõtet projekteerida kahekümneaastast lahendust ja hooldeteguri saab vastavalt ümber arvutada,” sõnas Hallikma.

Valgustusinsener aitab leida parima lahenduse

Hallikma hinnangul tasub valgustusinsener hoonet ehitades kaasata ka sel põhjusel, et ta teab paremini valgustite hinnataset, mida valgustusdisainer või sisearhitekt ei pruugi alati teada.

“Elektriprojekteerija võtab pigem kasutusele kõige levinumad tüüplahendused ja seal suurt mänguruumi pole, aga kui sisearhitektuurset lahendust soovida, siis sarnase lahenduse tegemiseks on võimalusi väga erinevas hinnaskaalas,” ütles Hallikma.

“Kui sisearhitektil on nägemus, milline see asi olema peaks, siis ma leian talle optimaalse hinnaga toote, mis täidab ära ka valgustustehnilised nõuded. Lõpuks on rahul nii klient kui sisearhitekt ja on saavutatud nii-öeda win-win olukord.”