Urmas Arike (1952–2025) õppis aastatel 1970-75 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis arhitektuuri. Pärast ERKI lõpetamist 1975. aastal asus ta tööle Vabariiklikus Restaureerimisvalitsuses. Hiljem töötas ta arhitektina Kultuurimälestiste Projekteerimise Instituudis ning projektbüroos R Projekt. Alates aastast 2008 töötas Urmas Arike vabakutselise arhitektina. Eesti Arhitektide Liidu liikmeks astus Urmas Arike 1982. aastal.

Urmas Arike tegeles peamiselt vanade hoonete ja rajatiste konserveerimise, restaureerimise ja rekonstrueerimisega. Ta luges oma õpetajateks ja eeskujudeks kunstiajaloolast Villem Raami, arhitekte Kalvi Aluved ja Rein Zobelit, hinnates nende põhjalikke teadmisi ajaloost ja kompromissitut tööd arhitektuurimälestiste kaitse ja korrastamise alal. Suure huvi ja lugupidamisega jälgis ta Helmi Üpruse eestvedamisel koos nooremate teadlastega tehtud mõisate, külade, väikelinnade ja tehnikamälestiste uurimist ja inventariseerimist.

Oma restaureerimis-konserveerimisprojektides ning eritingimuste koostamisel püüdis Urmas Arike lähtuda sellest, mida eelnevad loojad on teinud, milline väärtus sel on ja millises tehnilises seisundis objekt on täna. Ühtmoodi hinnalised olid tema jaoks nii talumehe pikale kogemusele ja traditsioonidele tuginev palkehitus kui ka kõrgelt haritud fortifikatsiooniinseneri kavandatud kindlusemüür või stukimeistri miniatuurne kipsrosett. Oma projektides püüdis Urmas Arike säilitada võimalikult palju originaalset, vana, ning seda nii funktsioonides, mahtudes, plaanides kui ka detailides eksponeerida.

Tegeledes valdavalt vanade hoonetega, neid konserveerides või kasutusse võttes, imetles Urmas Arike kavandajate tarkust ja ettenägelikkust, aga ka loojate oskust ja sallimatust lohakuse suhtes.

Valitud töid: Saku mõisa peahoone restaureerimine (1979); Shubertite kabeli restaureerimine Haljala kirikuaias (1983); Vao tornlinnuse restaureerimine (1986); elamu Kuressaares Pikk 5 (1990); Vihula mõisa jääkeldri kohandamine kohvikuks-baariks (1992); dominiiklaste kloostri viljaaida rekonstruktsioon Vene 14 (1994); Undla mõisa peahoone kohandamine hooldekoduks (1994); Eesti Hoiupanga kontorid Kuressaares ja Paldiskis (1995); Lihula laululava (1997); Loona mõisa peahoone rekonstrueerimine (1997); Kuressaare vanurite päevakeskuse rekonstrueerimine (1997); Käsmu endise merekooli rekonstrueerimine (1998); Aruküla mõisa peahoone rekonstrueerimine (1999); Raadi mõisa abihoonete rekonstrueerimine ERMi hoidlateks (2000–2004); hotelli Arensburg Kuressaares Lossi 9 rekonstrueerimine (2001–2003); Hobuveski rekonstrueerimine Lai 47 (2004); Rogosi mõisa peahoone ja vasaku tiiva rekonstrueerimine kooliks (2005); Viimsi vabaõhumuuseumi hoonete restaureerimine (2006–2008); Rapla kiriku restaureerimine (2007); Narva Aleksandri kiriku torni taastamine (2008); Kuremaa tuuleveski restaureerimine (2009); Väätsa mõisa peahoone restaureerimine (2010); Heimtali mõisa peahoone restaureerimine (2009–2011); Hiiu Hooldusravikeskuse rekonstrueerimine Laste 1 ja 1a (2011).

Inimesena oli Urmas Arike soe, salliv ja mõistev, samas oma seisukohtadele kindlalt truuks jääv, neid teistele peale pressimata – ta hindas mõtte- ja mõtlemise vabadust.

Urmas Arikese ärasaatmine toimub Männikul Liiva kalmistul (Valdeku t 113) 14. aprillil kl 14.