YIT Eesti uus pealik Mark Mihhailenko: teetöölisest tippjuhiks
Sel nädalal YIT Eesti juhina tööd alustanud Mark Mihhailenko ei karda enda sõnul tööd, kuid taunib ületöötamist.
Milline oli teie elu esimene töökoht?
Telli uudiskiri ja saadame sulle kord nädalas ülevaate Ehituslehe olulisematest lugudest.
Esimene kogemus pärineb umbes kaheksandast klassist, kus kehalise kasvatuse õpetaja kutsus kokku pikemad ja tugevamad poisid ning teatas, et nüüd on vaja ehitada koolisöökla alla jõusaal. Kuna ruumi kõrgus ei olnud piisav, tuli hakata sööklaalust tühjaks kaevama. Veetsime seal maakera sees, vundamentide vahel tubli kolm nädalat, kuni kelder oli poolteist meetrit sügavamaks kaevatud. Kuigi võiks arvata, et see oli mu esimene silmi avav kogemus ehitusvaldkonnas, siis tegelikult ei olnud sealt suurt midagi kaasa võtta – ei olnud inspireerivat juhti, kellelt õppida.
Alates kaheksandast klassist töötasin suviti sõbra isa puidufirmas, kus tegime kõike alates linnumajadest ja lõpetades mööbliga, lisaks ka muid lihtsamaid töid. Sealne juht ja omanik oli ülimalt efektiivsusele suunav tegelane. Kui näiteks tekkis mingi moment, mil oodati värvi kuivamist, siis juba tehti märkus, et selle ajaga jõuaks midagi muud teha – vaba momenti seal tekkida ei saanud. Teine asi, mis omaniku juures inspireeris, oli see, et ta suutis ära kasutada kõik, mis vähegi puidust üle jäi – isegi saepuru suutis ta maha müüa.
Milline oli teie esimene töökoht praeguses tegevusvaldkonnas?
Ma olen lõpetanud küll TTÜ ehitusteaduskonna, aga teede-, mitte hoonete ehituses, tänases ettevõttes oligi minu esimene amet teetööline. Minu karjäär ehitusvaldkonnas sai alguse 2005. aastal, kui ma olin just 18 saanud. Sattusin onu initsiatiivil ühe betoonitööde ettevõtte ehitusobjektile prügi koristama.
Korjasin seal igasugu kivitükke, kilekotte ja armatuurrauda kokku, kuni ühel hetkel kutsuti mind armeerimistööde juurde. Seal olid targemad mehed kõrval, kes õpetasid joonist õiget pidi käes hoidma ja raudasid lugema. See esimene suvi seal ettevõttes mööduski armatuurrauda sidudes ja puitraketisi tehes.
Kuidas nägi välja teie teekond juhi kohani?
Sain teetöölisest objektijuhiks, vahepeal olid ka momendid, kui töötasin projektiinsenerina. Minu ülesandeks oli koostada dokumentatsioon ja kaetud tööde aktid, ehitustööde päevikud ja muu selline. Mingil põhjusel vaadati, et äkki seda tüüpi tasuks rakendada hoopis kontoris, ja nii sattusin eelarvegruppi juhtima. Kui toimus YIT liitumine Lemminkäineniga, sain uues YIT-s vedada lisaks eelarvestusele ka hanked, digitaalehituse kvaliteedi ja garantiitööd, ehk praeguse nimega tehnilise osakonna.
“Tegelikult tulebki teha alati natuke enam, kui sinult oodatakse.”
Mark Mihhailenko
Kui peaksin andma soovitusi, kuidas karjääriredelil edeneda, siis tegelikult tulebki teha alati natuke enam, kui sinult oodatakse. Ma püüan tänaseni iga päev endast justkui mõne protsendi võrra rohkem anda, et oleks lootus päeva lõpuks või miks ka mitte aasta lõpuks selle eest nii-öelda liitintressiga midagi enamat tagasi saada.
Karjääriredelil arenemiseks tuleb ka olla kohal, küsida küsimusi. Suhteliselt suur roll on ka iseseisval tööl – kui näiteks mõni küsimus jääb tööl lahendamata, siis leia vabal ajal see pool või veerand tundi, tee selle probleemi taustsüsteem endale selgeks ja järgmisel korral oled selles situatsioonis juba palju targem.
Tähtis on ka muutustega kohanemine ja lubadustest kinni pidamine. Ja alati tasub kasutada võimalust õppida oma juhtidelt. Võib-olla mõnelt õpid head eneseväljendusoskust, teiselt julgust, kolmas on numbritega väga hea.
Mida YIT Eesti eelmiselt juhilt Margus Põimilt õppida jõudsite?
Suure pildi nägemist – tema on klassikalises mõttes väga hea ärijuht.
Milline on teie peamine roll praeguses ametis ja milline näeb välja teie tavapärane töine päev?
Üldiselt alustan oma tööpäevi enne kella kaheksat. Kui ma saaksin oma loomuliku rütmi järgi tiksuda, siis ilmselt läheksin ma magama pool neli öösel ja tõenäoliselt enne keskpäeva ennast ei liigutaks. Ma ise ka ei suuda uskuda, et olen siin kontoris enne kaheksat. Aga nii see täna on —alustan nii 7:50 hommikukohviga kolleegide seltsis. Mulle väga meeldib see esimene mõtete ja emotsioonide vahetus.
Kuna viimased viis aastat on minu roll olnud seotud pigem inimeste juhtimisega, siis nii mõnigi päev möödub viie-kuue koosoleku saatel ja muud sinna ei mahugi. Mis see juhi töö tegelikult muud on, kui inimestega laua taga kokku saamine, nendega koos ideede ja lahenduste otsimine, vajadusel õigetele radadele suunamine.
Kui suur osa teie tööajast kulub klientidega suhtlemisele?
See kohustus on enamjaolt delegeeritud. Ma ei pea ennast ise klientidega suhtlemises küll halvaks, aga ma eeldan, et professionaalid, kes meil selleks tööl on, valdavad seda kunsti siiski minust paremini. Küll aga üritan kohal olla suurematel läbirääkimistel võtmeklientidega.
Juhtide tööpäevad venivad tihti kaheksast tunnist pikemaks. Milline on olnud teie kõige pikem tööpäev ja miks see nii pikaks venis?
Pikim päev oli ilmselt objektijuhi ajal, kui tööd algasid üldjuhul nii 7:45, enne, kui tehnika ja masinad käima tõmmati. Sellel konkreetsel päeval oli vaja trass kinni saada, sest järgmiseks päevaks oli tellitud maantee asfalteerimine. Ja äkki hakkas meil kaevik ära vajuma ja vesi valgus sisse. See oli ärev päev, lõpetasin tööpäeva kella ühe paiku öösel, kui olukord oli stabiliseerunud. Ja pärast minu lahkumist tööd jätkusid – viimane killustikukiht sai peale umbes nii kell neli hommikul.
“Kui inimesed ei tule enam-vähem selle kaheksa või üheksa tunniga päevas välja, siis on viimane aeg midagi ümber korraldada.”
Mark Mihhailenko
Ka eelarvestaja päevilt meenub mitmeid olukordi, kus tähtaja saabumise eel pole kuhugi enam kohustusi lükata ning paned veel enne magamaminekut kodus diivanilaua taga pakkumist kokku, töötad dokumente läbi. Ega sellises öötöös tegelikult midagi üllast ei ole. Juhina teadvustan, et pean ikkagi olema piisavalt kohal ja märkama, kui minu meeskonnas hakkab asi käest ära minema – kui inimesed ei tule enam-vähem selle kaheksa või üheksa tunniga päevas välja, siis on viimane aeg midagi ümber korraldada.
Pildudes lööklauseid, siis ehitusäri ei ole sprint, see on pigem maraton. Rutiinid peavad olema paigas, iga meeskonnaliige peab suutma oma tüki korrektselt ja kavandatud viisil ära teha, niiviisi päevast päeva kulgedes valmib kõrvalproduktina ka tulemus.
Mis on olnud Teie karjääri suurim/kõige kauem kestnud ehitusprojekt?
Minu viimased ehitamised jäid nii kümne aasta tagusesse aega. Kunagi töötasin Pärnu ümbersõidu ehitusel, mis oli tõeline väljakutsete jada – meie alustasime selle projektiga tööd pärast seda, kui üks teine seltskond oli seal juba midagi toimetanud ja projekti pooleli jätnud. Kui võtad sellise katki jäänud objekti üle, siis võib olla väga keeruline aru saada, kuhu etappi millega jõutud on, mida täpselt tegema peab ning millised varasemad kokkulepped tööde teostamist raamivad.
Kuna tegu oli selle aja kohta väga mahuka ja kalli projektiga (suurusjärgus 23 miljonit eurot), töötasime selle kallal kolmest ettevõttest koosneva seltsinguga, jagades seda pikka maanteelõiku üha uuteks lõikudeks ja seibideks. Töid raskendas ka väga kitsas ajagraafik, aga iga projekti liige tajus vastutust ja pingutas, et projekti erinevad osised korralikult kinni traageldada. Mäletan, kuidas vaatasime terve projekti meeskonnaga kusagil Pärnu tänavatel kaevuluukidest sisse, et veenduda, et kõik on korralikult tehtud.
Mida te ise peate oma seniseks suurimaks tööalaseks õnnestumiseks?
Isiklikul tasandil näen, et olen õnnestunud karjääriredelil, olen saanud ennast arendada, õppida. Mul on hea meel, et mul on olnud piisavalt kainet mõistust, et YIT-sse jääda. Eks pakkumisi liikuda konkureerivatesse ettevõtetesse tuleb sageli ette. Olen tihti tagantjärgi analüüsinud, et mis oleks juhtunud, kui oleksin liitunud mõne teise ettevõttega… Kunagi ei tea, mis liblikaefekti minu töötamine mujal kaasa oleks toonud. Ma olen alati tundnud, et ma ei näe erilist mõtet vahetada oma positsioon sama positsiooni vastu teises ettevõttes. Lahkumiseks oleks piisavalt põhjust, kui kaasneks kas mingi tohutu kvalitatiivne kasv või midagi tõesti väga inspireerivat või revolutsioonilist.
“Ma olen alati tundnud, et ma ei näe erilist mõtet vahetada oma positsioon sama positsiooni vastu teises ettevõttes.”
Mark Mihhailenko
Kui rääkida ärialastest õnnestumistest, siis endise eelarvestajana on minu jaoks olnud eriti magusad väga nappide hinnavahedega võidud. On aga ka täiesti vastupidiseid juhtumeid – Tallinna lennujaama ehitusprojektil oli meie võidupakkumine järgmisest väga palju soodsam. Vahe järgmise pakkujaga oli arusaamatult suur, lausa viis miljonit eurot – see ei lasknud mul öösiti magada. Aga lõpuks selgus, et meie arvutused olid tehtud õigesti ja projekt realiseerus täpselt nii, nagu kavandanud olime.
Mis on olnud senise karjääri olulisemad õppetunnid?
Õppetund number üks – kommunikatsioon peab olema selge. Eriti juhina pead olema kindel, et teine osapool, kellega parasjagu toimetad, sinu sõnumist selgelt aru saab – ja vastupidi ka. Ja teine asi, kui rääkida juhtimisvõtetest, siis ma üritan mitte lähtuda niivõrd organisatsiooni skeemist, vaid ma üritan võimaldada inimestel töötamist sellena, kes nad on, panna tööle nende tugevused. Eks see juhtimine ongi paras maletamine – inimestele õige positsiooni ja funktsiooni leidmine, nende tugevuste toel õigete käikudega kogu ettevõttena edu saavutamine.
Mis on ehitusvaldkonnas tegutsemise juures kõige meeldivam?
Ma ütleks nii, et ehitus on selline tore sümbioos finantsist, juriidikast, inimeste juhtimisest ja tehnilisest valdkonnast. Võib-olla kõige meeldivam on see, kui näen, et meeskond on mingi konkreetse projekti või ettevõtmise juures õnnelik ja saab oma saavutustest innustust järgmisteks ettevõtmisteks.
Mis on valdkonna juures kõige ebameeldivamad tendentsid ja juhtumised?
Esimesena meenuvad hoolimatud alltöövõtjad, kellega tuleb ette probleeme – näiteks tööohutusalaste nõuete eiramist ja ka puudulikust keeleoskusest tulenevaid tõrkeid. Kui tellid objektile seltskonna, kes peaks vastutama teatud tüüpi tööde eest, aga siis selgub, et objektil ei ole ühtegi vastutavat inimest, kes meile arusaadavas keeles suudaks kõneleda, siis peab sekkuma meie tööohutusjuht, kes teeb kurja häält ja saadab vajadusel ka pooled mehed objektilt minema.
Milliseid Eesti ehitusettevõtted võiks teistele eeskujuks tuua?
Ma ei tahaks kedagi nimeliselt välja tuua, sest mitmetel ettevõtetel on omad konkreetsed tugevused, mida imetleda, millest eeskuju võtta. Kohalike ettevõtete puhul on selleks tihti agiilsus, kiire kohanemine, julgus reageerida ja võtta ka teatavat finantsriski. Kiire otsustusvõime on siin kindlasti oluline märksõna.
Kas konkurentidelt on ka midagi õppida?
Võiks ju öelda, et YIT võiks kohati olla pisut julgem. Samas teadvustame ettevõttes, et see teatav konservatiivsus tagab meile ootuspärase kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse. Me rõhume oma tegevustes usaldusväärsusele ja vastutustundlikule ehitusele. Nii mõnigi klient on öelnud, et kuigi YIT ei ole oma pakkumises kõige odavam, siis nad valisid meid puhtalt seetõttu, et oleme usaldusväärne, turul teada-tuntud partner. See mõneti põhjamaine kuvand käib meiega kaasas ja töötab meie kasuks.
Millisena te lähiaastate arenguid Eesti ehitussektoris?
Ma ütleks, et olukord on stabiilne. Ma ei usu, et tulemas on mingit tohutut buumi või et keegi hakkab massiliselt raha turule paiskama. Kui rääkida trendidest, siis digitaliseerimine on kindlasti veel täiesti kasutamata valdkond. Ehitus globaalsel tasandil on üks vähim digitaliseeritud ja vähim efektiivsemaid valdkondi, mida võrreldakse sageli põllumajandusega. Lisaks näen, et tulevikus tuleks veelgi rohkem teha tootmist kontrollitud siseruumides – näiteks seinapaneelide või moodulvannitubade tootmist – et vähendada ohtlike töötundide arvu objektil.
“Ehitus globaalsel tasandil on üks vähim digitaliseeritud ja vähim efektiivsemaid valdkondi, mida võrreldakse sageli põllumajandusega.”
Mark Mihhailenko
Ma tahaks loota, et lähiaastate arengud hakkavad lahendama ka ehitusplatsidel valitsevaid probleeme tööohutuse ja töökorraldusega. Viimane kord põhjanaabreid külastades jäi teravalt silma, et objekti logistika on seal Eestiga võrreldes hoopis teisel tasemel. Näiteks varutakse meil ehitusplatsile kõik objekti lõpuni ehitamiseks vajalikud materjalid kohe tööde alguses. See tähendab, et kõik vajalikud ehitusmaterjalid, torud, kaablid, sanitaarseadmed, kipstahvlid vedelevad pikki kuid objektil.
Soomes on projekti kaasatud eraldi ettevõte, kes tarnib koos alltöövõtjatega näiteks suure PVC halli, kuhu tuuakse töönädala või kasvõi paari päeva töö tegemiseks vajalikud materjalid. See tagab kõrge töökultuuri, puhtuse, kvaliteedi ja muidugi ka tööohutuse – ükski töötaja ei roni kusagile kipstahvlite paki otsa ega tee muid rumalusi.
Veel julgeksin panustada sellele, et objektide kestused hakkavad tulevikus lühenema. Ning vaadates tellijate poole usun, et lähiaastatel hakkab klientide eneseteadlikkus ja kvaliteediootus samuti kasvama – see oleks igati positiivne ja oodatud areng.
Kas ja milliseid eelseisvad probleeme ja murekohti oleks praegu veel võimalik ennetada?
Minu hinnangul aitab igasuguseid probleeme ja murekohti ennetada pika plaani omamine ja “what if?” küsimuste küsimine. Kui majanduses juhtub nii, siis kuidas me reageerime, kuidas me kohaneme?
Kui rääkida riigist kui tellijast, siis tasuks kindlasti omada natuke pikemat plaani. Meedias näeb pidevalt riigi suunas lendamas kriitikanooli – teedeehitajad on eriti kriitilised ja ütlevad, et igasugused investeeringud on jätkusuutmatult ära lõpetatud ja investeeringute kaasamisega pole sisuliselt hakkama saadud. Ka siin oleks kaugemale mõtlemisest olnud kasu, et ära hoida halbu otsuseid, mis mõjutavad terve sektori tänast päeva ja tulevikku.
