Juulikuus kirjutas Ehitusleht, et tunnustatud arhitekt Indrek Peil peab ebamõistlikuks kehtivas koalitsioonileppes leiduvat punkti, mille kohaselt tuleks kõik uued avalikud hooned rajada eelistatult puidust. Samal nõul on ka ehitusmaterjalide tootjad, kelle hinnangul saab puidust ehitamine olema materjalipuuduse ja erinevate ehitustehnilise põhjuste tõttu oluliselt kallim, kui betoonist või kivist ehitamine. Lisaks on nende arvates vildakas ka ehitusmaterjalide CO₂ -jalajälje praegune arvutusmeetod.

“Ühe materjali eelistamine on teiste materjalide suhtes selgelt ebaõiglane,” märkis Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidu juhatuse liige ja Bauroc AS juhatuse esimees Ivar Sikk. “Kõikidele materjalidele tuleb anda võrdsed võimalused konkureerida, kui nad suudavad täita hoonetele kehtestatud nõuded, millest CO₂ jalajälg on ainult üheks kriteeriumiks,” lisas ta.

Ühiskondlikes hoonetes tuleb Siku sõnul näiteks arvestada kõrgendatud tuleohutuse nõuetega, mida puidul baseeruvatel hoonetel on võrreldes kiviainese materjaliga märksa keerulisem saavutada. Tema hinnangul peaks säästlikul ehitamisel oluliseks kriteeriumiks olema ka hind, mis tuleb puidust kõrghoonetel kallim võrreldes kivist või betoonist karkassiga.

“Loodan, et lõpliku ehitusmaterjali valiku teevad insenerid, kes vastutavad hoonete konstruktiivse projekteerimise eest, mitte poliitikud. Viimaste ülesanne võiks olla puidu kui materjali jätkusuutliku balansi säilitamine läbi raiemahtude piiritlemise,” ütles Sikk.

Eesti Betooniühingu tegevdirektor Toomas Vainola hinnangul väärib koalitsioonileppes sätestatud punkt põhjalikku kriitikat. “Meil on väga selge seisukoht, et see on täiesti lubamatu. Ei ole riigi asi öelda, mis materjali eelistama peaks. Meil on palju erinevaid häid ehitusmaterjale. Igaühel on oma koht,” nentis Vainola.

“Riigi asi on kehtestada normid ja nõuded. Kõik ehituslahendused, sealhulgas ka materjalid, mis siis suudavad neid seatud nõudeid täita, peavad saama ikkagi võrdsetel alustel konkureerida nendele riiklikele ehitistele.”

Puidutööstuse lobitöö?

“Viimasel ajal on hästi palju seda puidu jutu olnud ja see ei ole ainult Eestis, see on tulnud Põhjamaadest ja tegelikult me saame aru, et see on puidutööstuse lobigruppide väga hea töö. Müts maha selle eest, et nad on tõesti teinud tõhusat tööd,” märkis Toomas Vainola.

“On üldlevinud arusaamine, et kui me teeme puidust, siis me oleme nii-öelda rohelised ja päästame maailma kliimakriisist või midagi taolist. Nad on tõesti teinud väga kõva tööd ja kahjuks on see üldlevinud müüt, mis on nüüd siis jõudnud poliitikuteni ja koalitsioonileppesse,” lisas Vainola, kelle hinnangul tuleks puidu kasutamise CO₂ jalajälje puhul võtta arvesse ka seda, et juba sellega, kui hakatakse metsa majandama ja raadama, kaasnevad emissioonid.

“Igal materjalil on oma eelised ja võib-olla mõni nõrkus või puudus ka. Betooni puhul on kõige hullem tsemendi tootmine. Tsemendi klinkri põletamisel emiteeritakse tõepoolest väga palju CO₂ , aga tsemenditootjad tegelevad täna juba väga tõsiselt sellega et neid emissioone juba lähikümnendil märkimisväärselt vähendada.”

Lisaks tuleks Toomas Vainola hinnangul arvestada sellega, mis saab ehitusmaterjalidest nende elukaare lõpus.

“Puidul seisab elukaare lõpus tõenäoliselt ees põletamine või mädanemine, mis emiteerib samuti CO₂ . Aga seni, kuni betoonehitis püsib püsti, seob ta CO₂ ja kui selle ehitise elukaar lõppeb, siis on betoon 100% taaskasutatav. See purustatakse ja kasutatakse ehituses uuesti ära.”

CO₂ jalajälje arvutusmetoodika on ebaselge

Ka Ivar Sikk tõdes, et ei saa kuidagi nõus olla väitega, et puitkonstruktsiooni jalajälg on oluliselt väiksem kui teistel materjalidel. Puidust ehitades ei saa tema sõnul tänapäevastele energiaefektiivsuse nõuetele vastavat hoonet valmis ehitada ilma muid materjale —näiteks soojustusmaterjale—kasutamata.

“Ka vundamendis ei kasutata puitu. Jalajälje arvutusmetoodika peaks arvesse võtma kogu elukaare tsükleid ning arvestama muuhulgas hoonete pikaajalisust, mis kiviainese materjali kasutamise puhul on 100+ aastat ehk oluliselt pikem võrreldes puidust ehitistega,” lisas Sikk.

Toomas Vainola selgitas, et tänasel päeval puudub veel korrektne metoodika ehitiste kogu elukaare CO2 jalajäle arvutamiseks ning selle täpsustamine ja välja töötamine alles käib. Praeguste arvutuste puudus on tema sõnul see, et näiteks betooni puhul ei võeta üldse arvesse, et kui betoonehitis valmis saab, siis seob ta kogu oma elukaare jooksul betooni karboniseerumise protsessi käigus CO₂ . Lisaks on tema sõnul veider, et praeguse jalajälje arvutuse metoodikate järgi võetakse uue ehituse elueaks 50 aastat.

“Tekib küsimus, et kui me tänasel päeval planeerime uusehitusi, kas me tõesti siis arvame, et need ehitised peaksid kõigest 50 aastat kestma? See tuleks ära muuta, tegelikult olgu minimaalselt kohe 100 aastat, võib-olla ka natuke rohkem ja kui võtame selle ehituse elueaks 50 aasta asemel 100 aastat ja teeme need arvutused uuesti, siis on tulemused hoopis teistsugused.”

Materjalipuudus tingib väga kõrged ehitushinnad

Vainola hinnangul on puit kahtlemata väga hea ehitusmaterjal ja selle kasutamine teatud kohtades — näiteks väikeehitiste puhul — võib olla parim lahendus, ent mida suuremaks läheb ehitis, seda ebaefektiivsem puidu kasutamine on.

“Üks väga halb näide on Keskkonnamaja, mis nüüd kohe varsti ehitamisele läheb. Seal öeldi kohe alguses, et see tuleb puidust ja teistel ei ole mingit võimalust üldse midagi pakkuda. Seal projekteeriti kõik algusest peale puidust ja meile teadaolevalt selle ruutmeetri ehitusmaksumus on ligi kaks korda kallim kui oleks samaväärsel kivimajal,” märkis ta.

Kui eratellija võib nõuda ehitamist ükskõik millisest materjalist, siis tundub Vainola sõnul veider, et maksumaksja raha eest peaks ilmtingimata rajama kalleid puidust ehitisi. Tema kinnitusel ehitatakse statistika kohaselt betoonist 20 korda rohkem kui puidust, sest puit pole alati parim valik ja seda lihtsalt ei ole piisavalt.  

“Ma olen nõus sellega, et puitu võiks rohkem kasutada, aga tuleb olla realistlik. Kust see puit tuleb? Me teame ju väga hästi, et Eesti enda metsapoliitika on see, et tuleks vähem raiuda. Aga kust tuleb siis see materjal, millest üha rohkem ehitada?”