Tallinna Tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudi direktori Jarek Kurnitski hinnangul on koalitsioonileppesse sisse kirjutatud punkt avalike puithoonete rajamise eelistamisest üsna mõistlik, aga kaugemale tulevikku vaadates ei peaks ühtki ehitusmaterjali teisele eelistama.

Loe samal teemal: siit, siit ja siit.

“Nimetatud koalitsioonileppe punkti võtaksin ma kui praeguse hetke soovitust, mis aja jooksul peaks kindlasti muutuma tehnoloogianeutraalseks,” märkis professor Kurnitski, kelle sõnul tuleb praegust olukorda hinnates arvestada, seni pole kehtestatud hoone olelusringi süsinikujalajälje nõudeid. “Arvutusmetoodika alge on olemas, aga puuduvad piirmäärad, mida näiteks arhitektuurivõistluste tingimustena võiks kasutada,” selgitas ta.

Puitehitus väärib suuremat turuosa

Puitehitus on üks viis süsinikujalajälge vähendada ja nii on seda professori hinnangul olnud lihtne koalitsioonileppesse kirjutada.

“Teine aspekt on see, et puitehitus on meil mõnevõrra alaarenenud ning konkurentsivõime tagamiseks väärib see natuke riiklikku järele aitamist, et suuremate hoonete puhul pea olematu turuosa asemele tekiks mingi mõistlik turuosa,” sõnas Kurnitski.

“Oleme metsarikas riik ja oma tooraine väärindamine ehitustoodeteks on kindlasti majanduslikult mõistlik tegevus,” märkis ta.

“Oluline on ka aru saada, et puit on üks võimalus muude hulgas jalajälge vähendada. Samad võimalused on ka teiste materjalidega ning pikemas perspektiivis on tehnoloogianeutraalne lähenemine ainuõige tee. Seetõttu on mitmete organisatsioonide ja liitude kriitika antud teemal põhjendatud ja vajalik.”

Väide, et puitu kui ressurssi mahtude suurenedes ehitusmaterjaliks ei jätku ei ole Jarek Kurnitski hinnangul meie ja naaberriikide metsavarude ja raiemahtude juures tõsiseltvõetav.
“Küsimus on rohkem selles, mis hinnaga puittooted on saadaval, kusjuures nende hind võib sõltuda ka tootmismahtudest,” märkis ta.

Professori sõnul võib nõustuda varasemalt betoonitootjate poolt välja käidud väitega, et betoonehitise CO₂ jalajälg võib osutuda puitehitise omast väiksemaks.

“See on teatud hoonete puhul kindlasti võimalik ning ilmestab olukorda, et näiteks 50% ehitusaegse süsinikujalajälje vähendamine on hea tahtmise korral võimalik tänaste lahendustega. See on ka CO₂ kokkuhoiu potentsiaali suurusjärk ja iga ära lõigatud CO₂ tonn on siin oluline.”

Täna kobame endiselt veel pimeduses

Põhiküsimus ongi Jarek Kurnitski sõnul see, kuidas praegusest olukorrast tuleks edasi minna. Rohetiigri “Ehituse teekaart 2040” esitab selleks tema hinnangul päris head sammud: peame jõudma ehitusaegse süsinikujalajälje piirmääradeni, et oleks võimalik kehtestada materjalineutraalsed miinimumnõuded.

Samuti tuleb arvutusmetoodika lõplikult ära viimistleda, et kõik saaksid võrdluskõlblikud, arvutajast mittesõltuvad tulemused. Lisaks on väga oluline, et ehitustoodetele oleksid olemas keskkonnadeklaratsioonid, mille järgi arvutusi teha.

“Ilmselgelt on tegemist protsessiga, mida on vaja ministeeriumi poolt koordineerida ning hakata näiteks avalike hoonete hangetes katsetama. Seega vajame täna lisaks puidu eelistamisele pikemat vaadet, mis tekitab terve konkurentsipõhise olukorra, kus ühtegi materjali eelistama ei pea,” kirjeldas professor Kurnitski, kes ei usu, et kg / CO₂ / m² piirmäärade kehtestamisel hakataks otseselt mõnda ehitusmaterjali turult välja suruma.

“Küll aga tekib olukord, kus näiteks 50% madalama süsinikujalajäljega toode maksab 2-3% tavapärasest tootest rohkem ning piirmäära täitmiseks võib tekkida motivatsioon sellist toodet kasutada. Tänane olukord, kus me süsinikujalajälge ei arvuta, on pimeduses kobamine ja tundub, et ehitusturg on valmis järgmiste sammude astumiseks, millega kitsaskohad võiks kaotada.”