Arhitekt Emil Urbelile meeldib arhitekti töö juures projekti alguses olev tühi leht ja see “hirmus” tunne, kui ehitus on alanud ja paberile pandu hakkab päriselt kuju võtma, aga kindlust, kas kavandamisel tehtud otsused olid õiged, veel pole.

1. Kuidas teie tööpäev välja näeb? On seal mõni kindel rutiin, mis päevast päeva kordub?

Telli uudiskiri ja saadame sulle kord nädalas ülevaate Ehituslehe olulisematest lugudest.

Täname, et liitusite meie uudiskirjaga.

Palun sisesta korrektne e-posti aadress

Liitun

Olen nii kaua seda tööd teinud, et see on muutunud enam-vähem iga muu kontoritöö sarnaseks. Projekt koosneb erinevatest osadest ja suuremate hoonete projektide juures on tööl mitmeid kümneid insenere, arhitekte, konsultante. Siis on tõhus, kui mingi korralduslik rutiin seda koostööd saadab. Ei ole võimalik, et mõned töötavad öösel ja teised nädalavahetusel. Kuigi tänapäevased infoedastusvahendid võimaldavad töötada igal ajal ja igal pool, on vahetu kontakt kolleegide vahel oluline ja väga efektiivne. Tore on ka ehitusplatsil käia.

2. Mis kell alustate, mis ajal lõpetate?

Tavaliselt alustame kell 9 ja lõpetame kell 17. Aga mõned kolleegid armastavad ka nädalavahetusel kontorist läbi astuda, siis on seal teistsugune õhustik, mis on teinekord väga vajalik.

3. Kui palju ajast läheb klientidega suhtlemisele?

Klientidega suhtlemine on väga oluline osa tööst, sest sageli sünnib ka lähteülesanne projekteerimise käigus. Tellija soovid selginevad vastastikkuse dialoogi käigus. Klientidega, kellega oleme kaua koostööd teinud, suhtleme vähem: tellija usaldab arhitekti ja vastupidi.

On ka kliente, kes alati uurivad ja lõputult küsivad. Sageli on need sellised tellijad, kes tahavad lihtsalt detailideni teada, kuidas asjad käivad. Halvem on aga siis, kui klient arvab ise teadvat, kuidas asjad peavad käima. Sellisel juhul on mõlema poole tervisele kasulikum töösuhe ruttu lõpetada.

4. Millise töö sooviksite oma valminud projektide portfooliost esile tuua ja miks?

Paarkümmend aastat tagasi valminud Aaviku elamuala Kakumäel on üks õnnestunud asi – tulemuseks ligi seitsmekümnest monteeritavatest puitelement-üksikelamust koosnev terviklik piirkond. Siin said kokku tellija-ehitaja ja arhitekt, kelle vaheline koostöö sobis. Saime tegeleda suure alaga, mis polnud veel detailplaneeritud. Jagasime maa-ala 10-12 krundilisteks tupikteedega pesadeks ja kavandasime neli tüüpset maja, mille vahel krundi ostja sai valida. Boonuseks sai valida nelja võimaliku hulgast ka maja värvi – siin oli tingimus, et sama värvi majad ei tohi olla kõrvuti.

Tänu kordusprojektide kasutamisele ja tehaselisele tootmisele oli kogu protsess hästi lihtne ja sujuv. Vaatamata esialgsetele kõhklustele, meeldisid lõpuks majad ja kogu piirkond ka uutele omanikele üha enam ja krunte-maju haarati lennult. Hinnad olid alla miljoni krooni.

5. Millisest projektist on teil kõige rohkem kahju, et see on ehitamata jäänud, ja mis selle projekti teie jaoks erakordseks muutis? Miks see ehitamata jäi?

Neid on olnud päris palju, aga “tänu” sellele pole me ka teada saanud, milliseks oleks see projekt valmisehitatuna kujunenud ja kas kogu protsess ikka oleks rahulolu pakkunud.

Sageli on realiseerimata ideed kasutust leidnud järgmistes töödes. Kunagi vastas üks kolleeg küsimusele “Millest te inspiratsiooni ammutate?”, et eks ikka oma varasematest töödest. 

Näiteks kunagi Urbel ja Peili büroos Hansapanga võistlusele tehtud lõigatud ümarvormiga „tünn“ leidis kümmekond aastat hiljem koha teisele poole Liivalaia tänavat kui Nordea maja, praegu on selles Luminor pank.

6. Milline on teie kogemus: on see arhitektitöö loomulik osa, et mõni projekt ei realiseeru? Kui suur protsent töödest “sahtlisse” jääb?

Tavaliselt jääb projekt sahtlisse varases staadiumis. Aga on ka juhuseid, kui hoone pulkadeni valmis projekteeritakse ja siis ehitamata jääb. Kulutatud ajast ja energiast on kahju.

7. Kui palju konkurssidel osalete?

Kunagi osalesime palju, nüüd vähem.

8. Kas teie suhtumine konkurssidel osalemisse on aja jooksul muutunud?

On. Noorele arhitektile on see üks väheseid võimalusi end näidata. Praegu osaleme rohkem kutsutud võistlustel. Aga osalemine nõuab suurt ressurssi – aega ja inimesi, kes palka saavad. Ja kui on muud tööd pooleli, siis on raske võistlustööks aega leida.

Võistlustööde maht on samuti läinud suuremaks, eriti efektse 3D pildimaterjali osakaal. Aga ilma selleta ei kõneta ka töö ei tellijat ega žüriiliiget. Kahjuks on praegu üha enam näha, et võistlustel jaksavad osaleda ainult keskmisest suuemad kontorid ja kollektiivid.

9. Millist konkursitööd oma loomingust esile tõstaksite?

Pole ju mõtet esile tõsta töid, mis konkursil auhinda ei võitnud, samas on mõnedest teise koha pälvinud töödest kahju ka. 

Ise jäime väga rahule Riiga kavandatud Eesti Vabariigi uue saatkonnahoonega. Paraku ei arvanud samamoodi arhitektuurivõistluse žürii. Jäime teiseks. Kahjuks pole ka esikohatööd siiani ehitatud ja mõne aasta eest oli välisministeeriumil plaan vana saatkonnahoone Skolase ja Karutapja (Lāčplēša iela – toim) tänavate nurgal üldse maha müüa ja hakata saatkonnale Riias ruume rentima. Vaatasin üle – saatkond on vanas kohas alles.

10. Kas teil on mõni konkursitöö, mille puhul on kahju, et see edasise projekteerimise/ehitamise käigus muutus palju ja hea idee ei realiseerunud?

Ei ole see kõik nii lihtne. Mõni asi on läinud teinekord ka paremaks, kui konkursil osalejad oma kiirelt tehtud võistlustöös oskasid ette näha.

Näiteks Tartu Ülikooli tänaval asuv SEB panga maja oli meil võistlustöö punasest tellisest. Aga projekteerimise käigus hakkasime tasapisi rääkima tumedast klinkrist ja teistestki muudatustest peale selle. Ju siis oli tellijal ambitsiooni ja ehitajal pealehakkamist, et see niimoodi ka ellu viia. Kõigi osapoolte meelest oli valmis maja parem kui võistlustöö. Aga kuidas siis teisiti?

11. Kas suurte projektide/konkursside lõpetamiseks olete pidanud tegema ka mitmepäevaseid töömaratone?

Töömaratonid ja öötöö jäävad ikka paari aastakümne taha. Praegu oleme mõne võistlustöö ka nädal varem valmis saanud.

12. Milline on teie kõige kauem valminud objekt?

Arvan, et Pärnu randa kavandatav hotell Brackmann, mille põhiprojektiga praegu tegeleme. Alustasime samal krundil apartment-hotelliga September juba aastal 2005.

13. Kas mõni projekt on nii kaua valminud, et valmides tundub juba täitsa ajast ja arust?

Kui projekt on pikalt venima jäänud, siis sageli seepärast, et tellija arusaamad ja soovid on muutunud. Tavaliselt projekteeritakse siis kõik ringi tänapäevaseid lahendusi rakendades. Ajast-arust asja ei saa ega taha keegi ehitada. 

14. Mis on arhitektitöö ebameeldivaim osa?

Kõige ebameeldivam on bürokraatia, mis kaasneb projektide kooskõlastamise ja ehitusloa saamisega. Viimase kümne-viieteistkümne aastaga on projekti maht kolmekordistunud kindlasti. Detailplaneering on väga ebameeldiv teema, sellega kaasneb terve hulk nõudeid, millega planeerimine ei peaks tegelema. Eks ka paljud tellijad, arendajad ja ehitajad on bürokraatliku venitamisega kimpus. Arvan, et eelmise ehitusbuumi aegne arenduste “jooks linnalähedastele põldudele” oli Tallinna planeerimisameti uimase asja-ajamise tulemus. Nüüd on sarnane kultuur levinud ka Tallinna lähivaldadesse ja kaugemalegi. 

15. Mis on arhitektitöö juures kõige meeldivam?

Tore aeg on päris projekti alguses, kui ühelegi küsimusele veel ühtegi vastust ei ole ja need järjest tulema hakkavad. Meeldiv on ka see “hirmus” tunne, kui ehitus on alanud ja see mis paberile pandud, hakkab päriselt kuju võtma: kunagi ei saa ju kindel olla, kas sai ikka õigesti otsustatud.

Ja kõige meeldivam on töötada koos usaldava tellija, kompetentsete inseneride ja ehitajatega ning näha, et kõik protsessis osalejad on tulemusega rahul.