Liigu sisu juurde

Arhitekt Indrek Allmann: arhitektuur päris sport siiski ei ole ja ei tohikski olla

Arhitekt Indrek Allmann.Foto: Iris Kivisalu

Arhitekt Indrek Allmann on palju konkurssidel osalenud, kuid tunnistas, et hindab, kui tema poole otse pöördutakse, sest nii tekib suurem tahe panustada.

Ehituslehe 15 küsimusele vastates tutvustas Allmann enda jaoks olulisemaid töid, nende seas ka selliseid, mis ehituseni pole jõunud.

Telli uudiskiri ja saadame sulle kord nädalas ülevaate Ehituslehe olulisematest lugudest.

Palun sisesta korrektne e-posti aadress

1. Kuidas teie tööpäev välja näeb? On seal mõni kindel rutiin, mis päevast päeva kordub?

Ma ei ole rutiini inimene. Kui nädalast nädalasse kordub sama rütm, siis leian end küsimas, kas teen midagi valesti. Tuues paralleeli muusikasse, siis pigem jazz, kus taktimõõdu vahetusel, polürütmial ja kulminatsioonil on oma koht.

Millega on mul olnud tõsisemaid probleeme, on pauside pidamine – töövabade päevade nautimine. Kui ma just mingi maja joonistamisega ei tegele, siis ikka leian end lugemas mõnd värskemat linnauuringut või ehitamas/remontimas endale mõnd onni. Paremini on õnnestunud need pausid, mil on õnnestunud minna mõnele kaugemale merele, kus netti pole ja lähim maja asub tuhande miili kaugusel.

Ah jaa – sõpradega igasuvised paadimatkad lähimeredel on vist ainus kindlam rutiin olnud viimastel aastatel. Lühike paus ka samas.

2. Mis kell alustate, mis ajal lõpetate?

Tahaks kõiki rabada ja ütelda, et olen hommikuinimene, aga – no ei ole. Varajane ärkamine minu puhul on tehniliselt küll teostatav, aga sellest taastumine võtab aega. Seetõttu on meil büroos vaikiv kokkulepe, et kella üheksaks mulle nõupidamist panna ei tohi. Poolnaljana võib öelda, et haakub see hästi Pluss Arhitektide keskkonnajuhtimise põhimõttega, mis näeb ette, et tipptunde linnaliikluses me väldime.

Praktikas algab mu päev siiski umbes üheksa paiku meilide lugemisega, millele järgneb hommikutee ja muud rutiinid. Tõsisem päevatöö kontoris algab nii üheteistkümne paiku.

Viimastel aastatel olen proovinud, et tööpäev lõpeks hiljemalt kell seitse. Vahel see õnnestub, vahel mitte.

3. Kui palju ajast läheb klientidega suhtlemisele?

Sellega on see paradoks, et mida suuremaks lähevad su projektid, seda vähem on reaalseid kokkupuuteid lõppkliendiga. See oli vist Lapin, kes kunagi ammu ütles, et kui keegi tellib talt eramu projekti, siis võtab ta oma hambaharja ja läheb elab nädal aega nende juures.

Võites täna arhitektuurikonkursi, siis tellija juhatuse esimeest võid sa kohata vaid lepingu sõlmimisel. Mis suhe sellest tekib? Valdava osa tehnilisest suhtlusest teevad kaasajal juba projektijuhid omavahel. Arhitektina jälgid lihtsalt, et kuskil seal masinavärgis algne ruumiline mõte kaduma ei läheks.

Nentides sisimas seda tõika, olen proovinud klientidega suhelda pigem töövälisel ajal. Suhtlen ka tellijatega, kellega mul tööalaseid suhteid pole vahel enam kümmekond aastat olnud. Näiteks Eisma sadama inimestega käime koos peredega eelpool mainitud paadimatkadel.

4. Millise töö sooviksite oma valminud projektide portfooliost esile tuua ja miks?

Alati, kui seda küsimust mu käest on küsitud, siis olen vastanud, et see on nagu oma laste vahel valimine. Kõik sõltub kontekstist ja kõik on tegelikult ju sama armsad.

Kui valima peab, siis nimetaks täna ehk EMK Tartu Püha Luuka kirikut, sest seal ma kohtasin oma loomingus Jumala sõrme. Kavandasin kabelile täpse kujuga katuseakna, millest sisse tulvav päikeselaik liiguks teenistuse jooksul vaikselt mööda külgseina sümboliseerides nii aja kulgu. Seda, et täpselt armulaua ajaks jõuab päikesekiir valgele altarile ja armulaua lõpuks külgaknani, kust peegelduv valgus joonistab altariseinale risti – kõik on lõpetatud –, seda ma tõesti ei osanud ette näha. Usun, et See, kes teab ja näeb, lasi sel juhtuda. 

Metodisti kirik Tartus.Foto: Kaido Haagen

5. Millisest projektist on teil kõige rohkem kahju, et see on ehitamata jäänud, ja mis selle projekti teie jaoks erakordseks muutis? Miks see ehitamata jäi?

Oi, eks neid aja jooksul on olnud ikka mitmeid. Esimesena meenub koos Jaan Jagomäega tehtud Tallinna ratsaspordibaas, millest pidi saama Baltikumi suurim puithoone. Puitkonstruktsiooni kavandamisel rakendasime esimest korda parameetrilist disainitööriista, millel lasime etteantud ruumiloogika järgi modelleerida peamaneeži kandeskeemi. Selle skeemi alusel määrasid konstruktorid elementide lõplikud dimensioonid. Kandeava pikkus oli koguni 86 meetrit. Selle hoone projekteerimise käigus lõime koos päästeametnike töörühmaga alused tänastele puidust ehitamise nõuetele.

Eskiis: Tallinna ratsaspordibaasi sisevaade.Foto: Pluss Arhitektid

Hoone projekt jõudis pälvida küllalt palju tähelepanu erinevates ringkondades ja selle makett esindas Eestit Londoni arhitektuurifestivalil. Hoone rahastamiseks oli kokku lepitud, et kolmandiku katab riik, kolmandiku Tallinna linn ja kolmandiku ratsaspordibaas. Paraku läks nii, et peaminister ütles linnapea kohta midagi või oli see hoopis vastupidi, aga lõplikust koostööleppest jäi kukesamm puudu. Tuline kahju – aeg oli toona õige ning jätkuvat ratsaspordi väljatõrjumist linnast on lihtsalt valus vaadata.

Teisena meenub mulle ärikeskus Haaberstis, mille fassaadid disainisin koos Anu Rauaga. Mind on kunsti ja arhitektuuri sümbioos alati paelunud ja usun, et see omanäoline projekt oleks olnud eristuv ka tänases päevas. Plaanid ja ärikeskkond paraku muutusid ja täna paikneb sellel kinnistul Bauhausi pood.

Rannamõisa tee 4 eskiis.Foto: Pluss Arhitektid

No ja siis veel koos Joel Kopliga kavandatud hotell Marriott Riia vanalinnas… Eks seda rivi saa kahjuks jätkata veel pikalt.

Marriott Riga eskiis.Foto: Pluss Arhitektid

6. Milline on teie kogemus: on see arhitektitöö loomulik osa, et mõni projekt ei realiseeru? Kui suur protsent töödest „sahtlisse“ jääb?

Arhitekt Xaveer De Geyter ütles mulle kord, et tal realiseerub võidetud arhitektuurivõistlustest iga kolmas. Minul on läinud paremini. Arvan, et osalt on selle taga Eesti siiani pea järjepidevalt tõusnud majanduse iseärasused. Osalt ehk ka konkursside profiil, millest olen osa võtnud – tellijad on olnud professionaalsed ja nad on teadnud, mida nad teevad.

7. Kui palju konkurssidel osalete?

Võiks öelda, et valdav enamus, ehk isegi lähes 90% minu töödest on tulnud läbi arhitektuurivõistluste võitude. Näiteks kõik eelpool mainitud objektid on tulnud läbi võistluste. Samas eks see järjepidev võistlemine üks paras mõrv ole. Energiahulk, mis võistlustöödesse pannakse on tohutu ja vahel jääb tunne, et konkursse korraldatakse liig kergekäeliselt. On see siis arendaja jaoks suhteliselt odav viis saada feimi või lootus panna linnaarhitekti heldima, andes mugava võimaluse oma otsustusvastutuse hajutamiseks. Usun, et arhitektide loovprotsessi kõrgem väärtustamine konkursi raames aitaks oluliselt tõsta võistluste sisulist kvaliteeti.

Osalen aastas umbes kolmel võistlusel, kus osalejate töö osaliselt kompenseeritakse. Avalikel võistlustel osalen vaid kord umbes nii kolme aasta jooksul.

“Mäletan veel ühte oma loengu pealkirja – “Mis vahe on koolil ja laudal”. Nüüd iga kord, kui mõni riigigümnaasium valmib või saab olulise auhinna, tunnen koos autoritega heameelt, tundes südames, et selle kauni hoone taga on tükike ka minu töö vilja.”

Arhitekt Indrek Allmann

8. Kas teie suhtumine konkurssidel osalemisesse on aja jooksul muutunud?

Üldiselt väga ei ole. Olen konkurssidega palju tegelenud ka nii-öelda arhitektuuripoliitika raames. Pean enda töövõiduks kokkuleppe saavutamist RKASi juhiga, et kõik riigi tellitavad uusehitiste arhitektuursed projektid sünniksid läbi avalike võistluste. See suusõnaline kokkulepe, millesse ka mitmed mu lähedased kolleegid toona ei uskunud, on senini pidanud. Tunnustust väärt! Sisuliselt tähendas see RKASis väga suurt poliitika muutmist, mis tõi endaga kaasa nii struktuuri kui osaliselt ka kaadri vahetumise. Käisin paar korda sealseid inimesi koolitamas. Mäletan veel ühte oma loengu pealkirja – “Mis vahe on koolil ja laudal”. Nüüd iga kord, kui mõni riigigümnaasium valmib või saab olulise auhinna, tunnen koos autoritega heameelt, tundes südames, et selle kauni hoone taga on tükike ka minu töö vilja.

Samuti on elu andnud mulle võimaluse osaleda paljude võistluste žüriides. Nii on tekkinud mingisugune arusaamine võistluste dünaamikast ja arhitektide suutlikkusest panustada. Kui avalike võistluste graafik on läinud väga tihedaks, siis on näha tööde pealiskaudsuse suurenemist. Vahel on arhitektina žüriis isegi pisut piinlik olnud.

Samas suurtel konkurssidel on näha, kuidas kümned professionaalsed bürood on panustanud iga üks tuhatkond töötundi oma kavandi koostamisse ning loonud midagi erakordset. Tahaks neile kõigile auhinna anda, kui vaid saaks. Kusjuures just see on üks põhjus, miks näiteks Helsinki linna arhitektuuriosakonnas on praktika, et võistlusel, kuhu saabub mitu head tööd, tehakse võimalusel teise koha autoritele ettepanek realiseerida oma kavand mõnes teises sarnanes asukohas.

“Näiteks Helsinki linna arhitektuuriosakonnas on praktika, et võistlusel, kuhu saabub mitu head tööd, tehakse võimalusel teise koha autoritele ettepanek realiseerida oma kavand mõnes teises sarnanes asukohas.”

Arhitekt Indrek Allmann

Leian, et arhitektuur päris sport siiski ei ole ega tohikski olla. Näiteks üks mu vähestest otsetellimustest oli Lurichi kvartal Ülemistel. Kui seal oleks toimunud võistlus, siis algse lähteülesande järgi oleks enamus vanast hoonestusest, välja arvatud muinsuskaitse all olev saagkatusega maja, maha tõmmatud. Pidasin tellijaga pikki-pikki sisukaid dialooge ja lõpuks õnnestus säilitada ümbermõtestatult kogu kvartalit raamiv industriaalne ajalooline kihistus – nii päris vana kui ka nõukogudeajast pärinev. Leian, et see kihistus on klaasmetallistuvas Ülemiste linnakus täna kulla väärtusega. Võistlusolukorras ei oleks kuidagi olnud võimalik tellijaga nii intensiivset ja pikaajalist dialoogi pidada.

Lurichi kvartal.Foto: Tõnu Tunnel

Üldiselt ma hindan, kui minu poole otse pöördutakse: tekib suurem tahe panustada.

9. Millist konkursitööd oma loomingust esile tõstaksite?

Ehk kõige olulisem võit, millel on lootust ka realiseeruda, on Rail Baltica Pärnu reisiterminali rahvusvaheline arhitektuurivõistlus, mille tegin koos Pluss Arhitektide poistega.

Rail Balticu Pärnu terminali eskiis.Foto: Pluss Arhitektid

Põnev oli samuti Savonlinna sümbolehitiseks kavandatud kõrghoone arhitektuurivõistlus, kuhu mind kutsuti ja mille tegin koos Jaan Jagomäega. Pidime seal küll lõppvoorus alla vanduma Soome staararhitektide büroo tiba konservatiivsemale lahendusele, aga kogemus ja emotsioon olid suurepärased.

Savonlinna sümbolehitiseks kavandatud kõrghoone arhitektuurivõistlusele esitatud eskiis.Foto: Pluss Arhitektid

Kirevaid emotsioone on pakkunud ka valminud tööde konkursid. Näiteks hotell Pullman Riia vanalinnas, kus toonaste Läti tavade kohaselt anti Riia aasta parima hoone auhind üle Läti arhitektidele, kes aitasid meie ja arhitekt Rudolf Dainis Smith’i projekti lõpposas siduda ning teostasid seal ehitusaegset järelvalvet.

Eskiis hotellile Pullmann Riias.Foto: Pluss Arhitektid

Või siis hoopis teisest äärmusest Grand Prix parima välismaise projekti eest, mis anti mulle üle Moskvas Novaja Opera laval tohutult suurejoonelisel gaalal. Kuna mul oli hiljaaegu sündinud teine tütar ja elu oli niigi ilus, keeldusin ma kategooriliselt Moskvasse kohale sõitmast. Minu ei-d vastusena siiski mitte kuidagi ei aktsepteeritud ja nõustuti täitma kõik soovid alates sellest, et reisin koos perega, meid teenindab kogu aeg isiklik sohver ja kohalikud arhitektuuritudengid teevad meile kaasaegse arhitektuuri ekskursiooni. Läänele oldi toona avatud ja kõik sujus kui õlitatult. Tore muidugi oli lõpuks ka see, et saadud preemia kattis preemiaobjektiks olnud minu enda kodu ehitusmaksumusest 10%. 

10. Kas teil on mõni konkursitöö, mille puhul on kahju, et see edasise projekteerimise/ehitamise käigus muutus palju ja hea idee ei realiseerunud?

Kõige rohkem on muutunud vast Poordi 1 maja Tallinnas, mille konkursi võitsin koos Jaan Jagomäega. No see on ikka täitsa teistsugune maja, mis seal praegu seisab. Mitte kuidagi halvem, aga lihtsalt täiesti teistsugune. Juba alanud projekteerimise käigus muutus projekti äriplaan sedavõrd palju, et mõistlikum oli luua uus lahendus.

Poordi 1.Foto: Henry Vürst

Eks leidub neidki projekte, mis tellija tohutul survel on muutunud ja mitte paremuse suunas. Need teevad meele mõruks, mistõttu ei hakka neid siin üles loendama.

11. Kas suurte projektide/konkursside lõpetamiseks olete pidanud tegema ka mitmepäevaseid töömaratone?

Minu rekordaasta jääb vist kuhugi noorusaastatesse, kus sai osaletud ühel aastal kokku kaheksal võistlusel, millest kuus sai ka võidetud. See maraton koos järgnenud töökoormusega jättis tervisele kustumatu jälje. Pean tõdema, et õigus on tohtritel, kes ütlevad, et iga töömaratoni kohta tuleb võtta kolm korda sama palju aega taastumiseks. Kahjuks on mul olnud nende pausidega nii, nagu alguse poole tõdesin, kehvasti. Teist korda õnnestus mul end katki tõmmata Arhitektide Liitu juhtides. Kolmandat proovin vältida, ei saa seda enam kahjuks endale lubada.

12. Milline on teie kõige kauem valminud objekt?

Olen visanud nalja, et on fast food, siis tuleb slow food ja lõpuks on arhitektuur. Mingil hetkel mõtlesin, et mis mul küll häda on, et kõik projektid võtavad valmimiseni minimaalselt viis aastat aega.

Nüüd just valminud Elemental ärikeskus Riias võttis näiteks ligi kümme aastat.

Kapitelilie kuuluvad Elemental Business Centre büroohooned kerkisid Riia uue äripiirkonna Skanste südamesse Arēna Rīga kõrvale ning Luminori Läti peakontori vastu.Foto: Pluss Arhitektid

Tore lugu on ka selle Tartu kirikuga. Nimelt praegu on seal valminud tegelikult ainul kabel ja abipinnad kogukondlikuks tegevuseks. Kokkulepe on, et kui seitsmel pühapäeval järjest on kabel puupüsti täis, siis võetakse ette suure saali ehitus, mis algses konkursitöös sai valmis joonistatud. Vahepeal ähvardati siin juba praegune hoone muinsuskaitse alla võtta – no ma ei tea, mismoodi selle saali siis sinna lisada saab? Vot sellised on need ajalised raamid vahel.  

13. Kas mõni projekt on nii kaua valminud, et valmides tundub juba täitsa ajast ja arust?

Tunnetan, et siiani on läinud õnneks. Mis hooned on hästi õnnestunud, need on aktuaalsed ka tänases päevas ja need, kus olen eksperimenteerides ehk piiri peale astunud, ega need ajaga kahjuks paremaks pole läinud.

Minu jaoks on olnud alati oluline, et looduskeskkond töötaks koos majaga. Seetõttu pean mõnd hoonet enda jaoks valminuks alles siis, kui sees juba remonti tehakse. Näitena meenub kohe Villa Ž. Taimede kasvu väga ei õnnestu kiirenda.

Villa Ž.Foto: Pluss Arhitektid

14. Mis on arhitektitöö ebameeldivaim osa?

Ma tunnen, et ma ei jaksa enam vaielda. Väidelda jah, argumenteerida, arutleda – see sobib. Destruktiivselt vaielda ei taha. See ei vii edasi. Meil kõigil on oma elus piiratud aeg. Mõistlik oleks seda kasutada targalt. Kui sa ei austa teise inimese aega, ei austa sa tegelikult ka iseennast.

15. Mis on arhitektitöö juures kõige meeldivam?

Mu sõber ütles kord, et ma olen õnnelik inimene. Tema tööst ei jäävat midagi muud järgi kui vaid Exceli tabelid ja ärilõunatel suureks paisunud vorm. Nii ta siis ladus oma maja ümber munakividest teed, et midagigi oma kätega tehtut oleks lastele näidata.

Mulle meeldib pikkade vahede järel külastada oma objekte ja näha, kuidas neile on tekkinud kultuurikiht. Kuidas kasutajad on selle omaks võtnud. Millised lahendused on hästi töötanud, millised ei ole aja proovile vastu pidanud ja on lagunenud. See aitab oluliselt mõtestada tänast tegevust, mis on suunatud homsesse päeva. Seda nimetatakse vist elukogemuseks. Tore on, et seda veel lisandub.

Toimetaja valik

Avaleht Kõik lood

Suured lood

Kõik suured lood

Kui su tooteid või teenuseid kasutatakse ehitusobjektidel või sõltub nende müük objektide valmimisprotsessist, siis on meie andmebaas sulle oluliseks tööriistaks ettevõtte käibe kasvatamisel.

Proovitellimus annab täieliku ligipääsu. Krediitkaarti pole vaja.

Palun sisesta eesnimi
Palun sisesta perenimi
Palun sisesta ettevõtte nimi
E-posti aadress ei ole korrektne
Telefoninumber ei ole korrektne
Kirjuta vastus läbivalt väiketähtedega

Kampaania tingimused. Tutvumistellimuse saad vormistada, kui sa pole enne Ehitusbörsi kasutanud. Registreerimisel kasuta ettevõtte domeeniga e-posti aadressi. Kui ettevõte ei kasuta oma domeeniga e-posti aadresse, siis saad tellimuse vormistada äriregistris kirjas oleva ettevõtte ametliku kontaktaadressiga.